Konrad Lorenz
| Konrad Lorenz | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
7. november 1903 Viin, Austria-Ungari |
| Surnud |
27. veebruar 1989 (85-aastaselt) Viin, Austria |
| Alma mater | Viini Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | etoloogia |
| Tunnustus |
Londoni Kuningliku Seltsi liige (1956) Nobeli meditsiiniauhind (1973) |
Konrad Zacharias Lorenz (7. november 1903 Viin – 27. veebruar 1989 Viin) oli Austria zooloog ja etoloog, Nobeli auhinna laureaat.
Ta oli üks loomade käitumist uuriva teaduse etoloogia rajajaid. Aastal 1973 pälvis ta koos Karl von Frischi ja Niko Tinbergeniga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.
1940 sai ta Königsbergi ülikoolis psühholoogia professoriks. 1941 mobiliseeriti ta Wehrmachti, kus teenis arstina. 20. oktoobril 1943 pidas Konrad Lorenz Tartu Ülikooli aulas loengu "Inimese ja looma psühholoogia võrdlus".[1]
Ta langes venelaste kätte vangi ja oli 1944–1948 NSV Liidus sõjavang. Vangistuses jätkas ta tööd arstina. Vangistuses hakkas ta kirjutama raamatut, mille käsikiri lubati tal alles jätta, samuti kuldnokk, keda ta vangilaagris pidas.
Venemaal kirjutatud käsikirja põhjal valmis tal raamat "Die Rückseite des Spiegels, Versuch einer Naturgeschichte menschlichen Erkennens", mis ilmus 1973 Austrias.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1964 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
- 1964 – valiti Baieri Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
- 1968 – valiti Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks
- 1974 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Austrias tegutseb pärast Lorenzi surma Konrad Lorenzi Instituut teoreetilise bioloogia alal.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]Oma esimese suure töö "Der Kumpan in der Umwelt des Vogels" (1935) pühendas ta Eestist pärit bioloogile Jakob von Uexküllile.
Üks ta tuntud raamatuid on "Das sogenannte Böse" ("Niinimetatud kurjus: agressiooni loodusloost", ingliskeelses tõlkes "On Agression"), mille esmatrükk ilmus 1963.
Eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- 1969. Niinimetatud tigedus. Eesti Loodus 8: 499–502; 9: 562–565; 11: 696–700; 12: 765–768.
- 1969. Vihaleajavad loomalood. Eesti Loodus 12: 768.
- 1975. Inimene leiab sõbra. Tallinn: Valgus.
- 1980–1981. Kuningas Saalomoni sõrmus. Eesti Loodus 1980; 2–4, 6–12, 1981: 1–2.
- 1984. Kuningas Saalomoni sõrmus. (Tõlkinud Tiiu Keskpaik.) Tallinn: Valgus.
- 1996. Harjumus, tseremoonia ja nõidus" (peatükk raamatust "Niinimetatud kurjus. Agressiooni loodusloost"). (Tõlge ja järelsõna: Tiiu Keskpaik.) Vikerkaar 1/2: 145–164.
- Lorenz, Konrad 2018. Niinimetatud kurjus: agressiooni looduslugu. (Mari Tarvas, tlk.; Tiiu Keskpaik, eessõna; Kalevi Kull, järelsõna.) (Gigantum humeris.) Tallinn: TLÜ Kirjastus.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Postimees nr. 241, 20. okt. 1943, lk. 3.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Tiiu Keskpaik. "Konrad Lorenz, mees Altenbergist". Eesti Loodus 1980 2: 112.
- Kalevi Kull 2018. Koos Konrad Lorenziga käitumist vaadeldes. Rmt: Lorenz, Konrad, Niinimetatud kurjus: agressiooni looduslugu. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 273–292.
- Eerik Kumari. "Konrad Lorenz". Eesti Loodus 1969 8: 498.
- Viktor Masing. "Nendest, kes mõistavad loomade keelt (Nobeli preemia kolmele etoloogile)". Eesti Loodus 1974 6: 337.
