Lülipuit
Lülipuit on puu tüve sisemine ksüleemi osa, mis kasvavas puus ei sisalda enam elusrakke ega juhi enam mahla. Lülipuidu peamine ülesanne on tüvele tugevuse andmine. Lülipuit tekib, kui vananev puu ei vaja tüve jämenedes enam vee ja toitainete transpordiks kogu ristlõiget ning toitaineid juhtiv maltspuit muutub lülipuiduks. Umbes 30…40-aastasel puul tüve siseosas elutegevus aeglustub ning eluskude pikkamisi sureb.
Lülipuit on väga sageli maltspuidust tumedama värvusega, kuid alati ei ole ta maltspuidust selgelt eristatav. Näiteks tammel ja männil on erinevus hästi nähtav, kuid näiteks kuusel ei ole lülipuit värvuse järgi maltspuidust eristatav ning seda piirkonda nimetatakse kuusel ka küpspuiduks. Lülipuidu värvus võib varieeruda kollakast pruuni või mustani (mustal eebenipuul). Näiteks hariliku guajakipuu lülipuit on aga hoopis rohekas.
Mõnel puul (näiteks kasel, lepal ja haaval) lülipuit puudub; neid nimetatakse maltspuidulisteks.
Kasel ja pöögil võib esineda väärlülipuit, mille põhjustajaks peetakse seenkahjustusi ja mädanikke.
Küpsel puul moodustab lülipuit tavaliselt umbes poole tüve mahust. Et lülipuit hakkab moodustuma tüve tüükaosas, on ladvaosas lülipuidu osakaal alati väiksem.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Endel Saarman. "Puiduteadus", ISBN 9985882237