Laguun
Laguun (ladina lacus – 'järv') on rannikul paiknev, enamasti piklik ja tavaliselt madal soolase või riimveega looduslik veekogu, mis on põhiveekogust (tavaliselt merest) eraldatud täielikult või osaliselt maasääre või barriga. Osalise eraldatuse puhul ühendab laguuni põhiveekoguga kitsas väin. Morfoloogiliselt sarnanevad laguunid väga limaanidega. Tänu oma suletusele võib laguun olla unikaalne looduslik biotoopi eripärase fauna ja flooraga.
Laguuni nimetus
[muuda | muuda lähteteksti]Laguuni mõiste on alguse saanud Itaaliast (laguna) Veneetsiast. Algul nimetati laguuniks üksnes Veneetsia lahte, seejärel hakati nendeks nimetama sarnaseid veekogusid kogu maailmas, kuigi kasutusel on ka muid nimetusi: Musta mere ja Aasovi mere piirkonnas nimetatakse laguune tihti limaanideks, Saksamaal on laguunide vasteteks haff ja bodden, Eestis nimetatakse neid lahtedeks, abajateks, lõugasteks või rannikujärvedeks. [1][2]
Laguunide teke
[muuda | muuda lähteteksti]Laguunid on moodustunud väikese kaldega rannikutel, kus barjäärsaared (kitsamas tähenduses ka liivarannad) või rifid avamere äärde tekkisid ja kus ka meretase kaldaäärse maa suhtes tõuseb (kas sisemise merepinna tõusu või maa-ala vajumise tõttu). Laguunid ei teki mööda järsku ega kivist rannikut või kui loodete ulatus on üle 4 meetri. Ranniku väikese kalde tõttu on rannikuäärsed lagendikud madalad. Merepinna suhteline langus võib jätta laguuni enamasti kuivaks, samas meretaseme tõus võib barjäärsaared hävitada ning jätta rifid laguuni kaitsmiseks liiga sügavale vee alla. Need on noored, dünaamilised ning geoloogilises mõttes lühiajalised. Laguunid on vägagi levinud, neid leidub pea 15 protsendil maailma rannajoontest. [3][4]
Enamik laguunidest on tekkinud umbes 18 000 aastat tagasi alanud ja umbes 3000 aastat tagasi lõppenud Kvaternaari hilise mereületuse tagajärjel, jättes keskmise meretaseme praeguse lähedale. Rannikuäärsete tõkete ehitamine oli tingitud jõesetete (mida veeti suures koguses lumesulamise perioodil) vastasmõjust mereprotsessidega (tuuled, hoovused ja lained). [5][6][7]
Liigitamine
[muuda | muuda lähteteksti]Laguune liigitatakse vastavalt nende>
- keskmisele soolsusele,
- loodete ulatusele,
- geomorfsele tüübile (st missugune on veevahetus merega) järgi. [5][6][7]
Laguunide mõõtmed
[muuda | muuda lähteteksti]Laguunid on väga erinevate mõõtmetega, alates 10 000 m² kuni 10 000 km² (Lagoa dos Patos, Brasiilia). Suurim laguun Vahemeres on Veneetsia laguun (600 km²), Läänemeres aga Kura laht (1600 km²)[5][6][7].Laguunide suurus ja sügavus sõltuvad sageli merepinnast. Kui meretase on madal, on rannikuäärsed lagendikud soised märgalad. Kui merepinna tase on kõrge, võivad need välja näha nagu rannajärved või lahed[8].
Kliimamuutuste mõju
[muuda | muuda lähteteksti]Kliimamuutused (sh globaalne soojenemine) mõjutavad laguunide ökosüsteeme mitut moodi. Näiteks toimuvad muutused vee temperatuuris, mage- ning merevee sisenemises ja nende osakaalus. Eeldatavasti suurendavad madal vee väljavool (Lõuna-Euroopa) ja kiire üleujutuse tagajärjed (Kirde-Euroopa) liikide leviku ja arvukuse, bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi toimimise muutuseid. Laguunide ökosüsteemides on oodata ka täiendavaid muutusi, mis tekivad kohanemisest kliimamuutustega, mis mõjutavad juba praegu kriitiliselt keskkonnatingimusi, nagu temperatuur, lahustunud hapnik, soolsus, keemiliste elementide kontsentratsioonid ja hüdroloogia. [9][10][11][12]
Laguunid on pidevas muutuses ning seetõttu peetakse neid looduslikult koormatud süsteemideks, kus esinevad sagedased keskkonnahäired ja kõikumised. Laguune on jõuliselt mõjutanud elupaikade kadumine, füüsikalised muutused, orgaaniline-, keemiline- ja bioloogiline reostus ning ülekasutamine. [13]
Soolsuse muutumine
[muuda | muuda lähteteksti]Laguunid, kus veevahetus avatud ookeaniga ja magevee sissevool on vähene või puudub üldse ning, kus on kõrge aurustumiskiirus, võivad muutuda väga soolaseks (näiteks Lõuna-Aafrika Püha Lucia järv). Laguunid, millel puudub seos avatud ookeaniga ja kus on märkimisväärne magevee sissevool, võivad olla täiesti magedad (näiteks Lake Worth laguun Floridas 19. sajandi keskel). [3][4]
Atoll-laguun
[muuda | muuda lähteteksti]Laguuniks nimetatakse ka atolli keskel või mere pinnani ulatuvas kraatris asuvat veekogu. Atoll-laguunid moodustuvad korallriffidena vulkaaniliste saarte ümber. Miljonite aastate jooksul vajub saar ookeani. Korallriffide ring jääb aga alles. Karidest saab atoll, mis kaitseb suletud laguuni, kus varem asus vulkaan. [3]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Olev Luhaveer Mereleksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996.
- ↑ "Laguun". Kalapeedia. Veebruar 2018. Vaadatud 14.04.2020.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Timothy Kusky. "Lagoon". Encyclopedia of Earth Sciences. New York: Facts on File 2005. Lk 245.
- ↑ 4,0 4,1 James W. Nybakken. "Lagoon". Interdisciplinary Encyclopedia of Marine Sciences. 2 G-O. Danbury, Connecticut: Grolier Academic Reference 2003. Lk 189–90.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Carrada A. Basset, G.C Transitional Waters Bulletin 2007.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 D. McLusky and M. Elliott. Transitional waters: A new approach, semantics or just muddying the waters? Estuarine Coastal and Shelf Science 2007.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 M. Elliott and A.K Whitfield. Challenging paradigms in estuarine ecology and management. Estuarine Coastal and Shelf Science 2011.
- ↑ "Lagoon". National Geographic. 21. jaanuar 2011. Vaadatud 14.04.2020.
- ↑ B. Kjerfve. Coastal Lagoon Processes. Elsevier Oceanographic Series 1994.
- ↑ R.S.K. Barnes. Coastal lagoons. Cambridge University 1980.
- ↑ UNESCO. Coastal Lagoon Survey. Technical Papers in Marine Science 1980
- ↑ S. Gamito and J. Gilabert. Effects of changing environmental conditions on lagoon ecology. Diego, CM 2005.
- ↑ Á. Borja, M. Elliott, J. Carstensen, A.-S. Heiskanen and W. van de Bund Marinemanagement – towards an integrated implementation of the European marinestrategy framework and the water framework directives. Marine Pollution Bulletin 2010.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Laguun – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis