Mine sisu juurde

Loodusturism

Allikas: Vikipeedia
Alpinism on üks loodusturismi vorme

Loodusturism (nature tourism) on turismi vorm, mis keskendub looduselamuste pakkumisele ja kasutab selleks looduskeskkonda ärilistel eesmärkidel.

Loodusturism on kasvav nišiturg ettevõtetele, mis osutavad teenuseid linnu- ja loodusvaatlejatele, ratturitele, mägiratturitele, eri huvidega matkajatele, süstamatkajatele ja loodusfotograafidele.

Loodusturism, kui looduskeskkonda kasutav ettevõtlusvorm, peab edukaks toimimiseks tagama loodusväärtuste säilimise. Nõnda on loodusturismi käsitletud kui loodushoidlikku turismi, kuid maailmas on palju näiteid, kus loodusturism on kasvanud massiturismiks ning pole kuigi loodushoidlik. Näiteks on turistide hordid Yosemite ja Suure kanjoni rahvuspargis hakanud loodusele juba väga suurt mõju avaldama. Ka Eesti kaitsealadel võib kohati täheldada turismist tingitud erosiooni ja muid keskkonnamõjusid, nagu Taevaskoja paljandisse kraabitud nimed või mudale tallatud laukaservad. Seetõttu defineeritakse loodusturismi maailmas eelkõige kui turismi, mis kasutab looduskeskkonda turismiatraktsioonina[1][2][3][4][5] ja harvem toimimisviisist lähtudes.

Seda osa loodusturismist, mis on loodushoidlik, nimetatakse ka säästvaks turismiks või ökoturismiks. Üks võimalus, millega eristada loodushoidlik loodusturism ülejäänud loodusturismist, on ökomärgistus.

Loodusturismi eesmärgid

[muuda | muuda lähteteksti]
Perajärv Haanja looduspargis

Meimeri (1998) järgi on loodusturismil tervistav ja majanduslik eesmärk. Tervistavaks eesmärgiks võime lugeda tervislikku puhkust, mille käigus taastub töövõime. Majanduslik eesmärk peab silmas tulu saamist turismiga seotud ettevõtjatele, reisibüroodele ja ka riigile.

Selleks, et tagada loodusturismi jätkusuutlikkus, on oluline, inimesed oskaksid ja tahaksid käituda loodust kahjustamata. See eeldab looduse ja inimtegevuse seoste mõistmist. Samas on loodusturismi toote keskpunktiks loodusobjektid, mida tutvustades näidatakse seoseid looduse ja inimkultuuri vahel ning pakutakse elamusi, mis mõjutavad osalejate väärtushinnanguid. [6] WTO eeldab 1,5 miljardit turisti 2020. aastaks, kusjuures 2004. aastal oli see arv 760 miljonit. Seega peaks see 16 aasta jooksul kahekordistuma. Suures osas on kasv planeeritud arengumaade suunal. Aafrika turism peaks kasvama 5,5%, Aasias – 6%, kusjuures kogu maailmas keskmiselt 4% aastas. Samuti kasvab jõudsalt siseturism.

Loodusmatkade eesmärkideks on tutvustada oma maa loodust ja kultuuri, anda ülevaade looduskeskkonna hetkeseisust, tutvustada looduskaitsealasid, arendada loodusharidust, vaba aja tegevusi ja matkamist looduses, pakkuda inimestele elamusi ja puhkamisvõimalusi, õpetada inimesi looduses õigesti käituma, juurutada keskkonnasõbralikku mõtteviisi.[7]

Populaarsemad tegevused looduses

[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusturism on laiemalt turism, mis toimub looduskeskkonnas. Populaarsemate loodustegevuste hulka kuuluvad: giidiga linnu- või loodusvaatlus ning öised „luureretked”, spetsiaalsed retked looduslikult kaunitesse või geoloogiliselt ainulaadsetesse kohtadesse, linnu- , vaala- , hülge- või loodusvaatlus, loodusvaatlused peidikutest või varjenditest koos pildistamise võimalusega, jalutuskäigud fossiilide radadel, maastiku-, ajaloo- ja kultuuriteemalised jalutuskäigud, mille jooksul nähtut interpreteeritakse, väikestes talumajapidamistes tööde vaatlemine ning nendes osalemine.

Aktiivne puhkus looduses

[muuda | muuda lähteteksti]
Ratsutamine

Aktiivset puhkust looduses võib põnevamaks muuta muistendite, legendide ja juttudega. Looduses võib harrastada järgmisi aktiivseid tegevusi: jalgratta, tõukeratta sõitmine, koerarakendiga saanisõidud, mootorsaaniekskursioonid, lumeräätsadega matkamine, kalastamine igal aastaajal, retked metsikusse loodusesse, suusatamine, tõukekelguga matkamine, kajakitega, süstadega, paatidega, purjelaevadega, kanuudega sõitmine veekogudel, kalastamine veekogudel, jahtimine, ratsutaminelooduses,ratsamatkad.[8]

Loodusturismi harud

[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusturismiga haakuvad aktiivturism, seiklusturism, rekreatsioon, maaturism, ökoturism, säästev turism, vastutustundlik turism.[9]

  • Rekreatsioon ehk puhkus ehk taastumine (recreation) – töövõime ja tervise taastamine aktiivse puhkusega looduses selleks loodud või kohandatud [[puhkeala]del; tegevus, mida tehakse nautimiseks töövälisel ajal (golf, ragbi).[10]
  • Ökoturism (ecotourism) on loodusturismi osa, vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu, tegevused toimuvad väljaspool turismirajatisi. Taotluseks on reisijate teadmiste suurendamine ja kultuuriliste väärtushinnangute laiendamine. Ökoturism on säästva turismi nõudlikum vorm.[10]

Loodusturism Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
Hüpassaare raba

Harrastus- ja loodusturismi turg on pidevalt otsimas uusi turvalisi ning hea juurdepääsuga sihtkohti, kus loodus-, ajaloo- ja kultuurihuvilisi võtavad vastu väikeettevõtjad, kes oskavad lahti seletada kohalikku kultuuri ja tutvustada loodusressursse.[13]

Matkamine maismaal ja vetel on vanim turismiliik Eestis. Bussiturism sai alguse 1930. aastatel, sellesse kaasati järjest rohkem inimesi tutvumaks looduskaunite paikadega, klassiekskursioonid hoogustusid eriti Nõukogude ajal. Pereautoturism sai hoo sisse 1960. aastatel, kui autoomanikud hakkasid reisima koos perega Eestis ja väljaspool Eestit. Telkimine kui üks puhkuse vormidest looduses, mis muutus populaarsemaks 1960. aastatel, on seotud autoturismi algusega. Kala-, talgu- ja sporditurism on uuema aja trendid.[14]

Eestis on välja töötatud oma ökoturismi kvaliteedimärkEHE (Ehtne ja Huvitav Eesti). Eesti Ökoturismi Ühendus algatas 2000. aastal märgistamisprotsess. Eesti Ökoturismi Ühendus koostöös Rootsi ökoturismi märgisega Naturens Bäst töötasid välja EHE praegused kriteeriumid ja juhendmaterjalid.[8]

Loodusturismi õpetatakse nii bakalaureuse kui magistriõppes Eesti Maaülikoolis.

  1. Duffle, J. (1981) Who will watch the birdwatchers? Wildlife Rewiev, X (7):22–23.
  2. Fennel, D. (2003) Ecotourism. An Introduction. Second edition. Routledge.
  3. Newsome, D., Moore, S. A., Dowling R. K. (2002) Natural area tourism. Ecology, impacts and management.
  4. Valentine, P. S. (1984) Wildlife and tourism: Some ideas on potential and conflict. In: O`Rourke, B. Contemporary issues in Australian tourism, 29–54, Department of Geography, University of Sidney, Sidney
  5. Weaver, D. (2001) Ecotourism. John Wiley & Sons Australia Ltd.
  6. https://web.archive.org/web/20130322005414/http://arenguagentuur.ee/juhendid/loodusturism/79-loodusturismi-ettevotja-kaesiraamat Vaadatud 20.05.2012.
  7. Meimer, R. (1998) Ökoturismi mõiste ja sisu. Ettekanne konverentsil „Loodushoid ja turism” Pärnu 1998
  8. 8,0 8,1 http://southestonia.ee/uploads/dokumendid/Loodusturismi_raamat.pdf Vaadatud 25.04.2012.
  9. http://www.loodusturism.ee/ Vaadatud 25.04.2012.
  10. 10,0 10,1 10,2 https://web.archive.org/web/20120603195231/http://oxforddictionaries.com/definition/tourism Vaadatud 25.04.2012.
  11. https://web.archive.org/web/20120521132916/http://www.unep.fr/scp/tourism/sustain/ Vaadatud 25.04.2012.
  12. http://www.flickr.com/photos/planeta/sets/72157608177472637/ Vaadatud 25.04.2012.
  13. http://www.slideshare.net/Ruukel/80429-ruukel-loodusturism Vaadatud 25.04.2012.
  14. Koitjärv, T. Loodusturism kaitsealadel ja väljaspool kaitsealasid. EKAL. 2001.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]