Ludwig von Bertalanffy
Karl Ludwig von Bertalanffy (19. september 1901 Viin, Austria – 12. juuni 1972 New York, USA) oli bioloog, kes tegeles teoreetilise bioloogia ja organismide kasvu modelleerimisega. Ta oli üks üldise süsteemide teooria esmarajajaid.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Ludwig kasvas üles isa Gustav von Bertalanffy ja ema Charlotte (neiuna Vogel) ainsa lapsena, kuni kümnenda eluaastani ehk kooliminekuni sai eraõpetust.
Aastal 1918 asus ta Innsbrucki ülikoolis õppima kunstiajalugu ja filosoofiat, kuid katkestas õpingud seal ja kolis 1924. aastal Viini. Nii otsustas ta lõpuks bioloogiat õppima minna, sest lootis, et temast võiks hiljem isegi filosoof saada. Viini ülikoolis tundis ta huvi nii filosoofia ja kui ka loodusteaduste (eriti bioloogia) vastu.
1926. aastal kaitses ta väitekirja füüsiku ja natuurfilosoofi Gustav Fechneri tööde teemal ning sai filosoofiadoktoriks. Bertalanffy omandas alates 1934. aastast mitmeid professuure. Ta oli 1934–1948 professor Viini Ülikoolis. Hiljem oli ta professor Londoni ülikoolis, 1948–1949 Montreali ülikoolis, 1949 Ottawa ülikoolis, 1950–1954 Lõuna-California ülikoolis, 1955–1958 töötas Menninger Foundationis, 1958–1960 Edmontonis Alberta ülikoolis ja lõpuks 1961–1972 Buffalo Ülikoolis New Yorgis (SUNY).
1924. aastal tutvus ta oma tulevase abikaasaga, kes püsis vahetpidamatult peaaegu 40 aastat tema kõrval. Nad olid õppinud koos, kuid naine ei lõpetanud õpinguid, vaid jäi abikaasale toeks. Neil oli poeg, kes töötas hiljem vähiuuringute alal, seega jätkas isa tööd.
Aastal 1972 suri Bertalanffy ootamatult infarkti.
Tööst
[muuda | muuda lähteteksti]Ludwig von Bertalanffy oli süsteemsete ülesannete püstitaja – eriti tüpoloogiliselt erinevate süsteemide matemaatilise aparatuuri ülesehitamise alal. Teadusliku tõdemuse erinevate valdkondade seaduspärasuste isomorfsuse uurija. Ta käsitleb üldise süsteemiteooria teket kui konflikti mehhanitsismi ja vitalismi vahel. Mõlemad seisukohad olid talle vastuvõetamatud: esimene kui triviaalne, teine kui ebateaduslik.
Oma esimest etteastet üldise süsteemide teemal meenutab Bertalanffy nii: "Sellises olukorras olin sunnitud hakkama kaitsma nn organismilist seisukohta. Selle kontseptsiooni olemust võib iseloomustada ühe lausega järgmiselt: igasugune organism on organiseerituse ilming, ja meie, bioloogid, peame neid analüüsima sellest aspektist. ... Üheks minu tulemuseks on, et nn avatud süsteemid ja dünaamiline tasakaal osutuvad sisuliselt tavalise füüsikalise keemia, kineetika ja termodünaamika laienditeks. Selgus aga, et ma ei saanud jääda oma kunagi valitud teele ja olin sunnitud tegema veelgi suurema üldistuse, mida ma nimetasin üldiseks süsteemide teooriaks. See mõte ulatub küllalgi kaugesse aega – esimest korda esitasin ma need 1937. aastal filosoofiaseminaril, mis toimus Chicago ülikoolis Charles Morrise eestvedamisel.[1] Aga tollal tekitasid teoreetilised teadmised kui niisugused bioloogias halva maine, ja ma kartsin seda, mida matemaatik Gauss kunagi "jultumuseks ehk Boeotiansiks" nimetas. Sellepärast ma peitsin oma visandid sahtlisse ja alles pärast sõda ilmusid minu publikatsioonid sel teemal."[2]
Kokkuvõtteks väidab ta, et füüsikalised süsteemid erinevad elussüsteemidest selles, et need on väliskeskkonna suhtes suletud, samas kui elusorganismid on avatud. Organismide eluprotsess vajab keskkonnast mateeriavoogu, mille tüüp ja kogus vastab konkreetse süsteemi omadustele. Samuti eritab süsteem talitlemisel ainet keskkonda. Seega saavad organismid endale täiendavat energiat, mis võimaldab saavutada negentroopiat ja tagab süsteemi stabiilsuse keskkonnas.
Nii jõudis Bertalanffy biotsönoosi (elukoosluste) ja homöostaasi (olupüsivuse) käsitlemisel seisundini, milles ta oli küps andma piisavalt nii faktoloogilist ainest kui ka inspiratsiooni süsteemi universaalse üldmõiste väljaarendamiseks, st tunnetusülesande lahendamiseks. Selle sooritas ta tulemustega, millega pälvis tollal moodsa süsteemiteooria isa loorberipärja.