Mereprügi
Mereprügi (ingl marine litter, marine debris) on igasugune püsiv materjal, mis on inimese poolt valmistatud või töödeldud, ning mis on merekeskkonda, sh rannikule, visatud, kõrvaldatud või hüljatud. Mereprügi satub merre nii otsese merekasutuse kaudu (nt kalapüük, laevandus), st merelt, kuid ka näiteks jõgedest ja reoveepuhastitest või tugevate tormituulte tõttu, st maismaalt.[1]
Mereprügi jaotus
[muuda | muuda lähteteksti]Merega seotud prügi jaotatakse suuruse järgi kolme kategooriasse. Makroprügiks peetakse prügi, mille suurus on vähemalt 20 mm (nt plastikpudelid). Mesoprügiks peetakse suuri osakesi, mis jäävad vahemikku 5–20 mm (nt suitsukonid). Mikroprügi on prügiosakesed, mis on väiksemad kui 5 mm ning mida on seetõttu ka keeruline märgata. Mikroprügi leidmiseks rannalt tuleb kasutada mikroskoopi.[2][lisa lehekülg]
Rannaprügi (ingl beach litter) on üks osa mereprügist, mida peetakse sobivaks indikaatoriks merekeskkonna prügireostuse hindamiseks. Läänemerel arvatakse heasse seisundisse kuuluvad alad, kus 100 m kohta leidub vähem kui 20 makroprügieset.[3]
Merepõhja prügi (ingl seafloor litter) on samuti mereprügi üks osa, mida seiratakse Läänemeres vähesel määral. Kuna seire metoodikad on aastate ja piirkondade lõikes olnud erinevad, ei ole see prügireostuse adekvaatseks hindamiseks piisav.[4]
Mereprügi tekke ennetamine ja vähendamine Euroopa Liidus
[muuda | muuda lähteteksti]Prügi meres on üha süvenev keskkonnaprobleem, mis mõjutab otseselt või kaudselt kõiki vees elavad organisme ning ka neid, kes ühel või teisel moel veeökosüsteemidega kokku puutuvad, sh inimest. Kuigi mereprügi ei tähenda vaid plastprügi, on suurim negatiivne keskkonnamõju just plasti sisaldavatel toodetel. Plasti meres muudab keskkonnaohtlikuks peamiselt kaks tegurit, mida hinnatakse plastiku juures kõige enam – selle kergus ja vastupidavus. [5]
Euroopa Liidu merestrateegia raamdirektiivi eesmärk on 2030. aastaks merelise plastprügi vähendamine 50%. Edasimineku indikaatoriks on rannaprügi kogused, mida EL-i liikmesriigid on kohustatud regulaarselt seirama. [6]
Euroopa Liidus on mereprügi vähendamiseks jõustunud 2019. aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/904 teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta. Direktiiv puudutab populaarsemaid ühekordseid plasttooteid, mille kasutamist direktiiviga piiratakse või keelustatakse, mh puudutab see toidupakendeid, joogitopse, vatitikke, õhupalle, tubakatoodete filtreid, niisutatud salvrätikuid jne. Liikmesriikidel oli kohustus võtta direktiivi nõuded üle oma õigusruumi 3. juuliks 2021.[7] Eestis rakendatakse esimesi direktiivinõudeid alates 1. jaanuarist 2024, mil üleriigiliselt on avalikel üritustel lubatud kasutada toidu ja joogi serveerimiseks üksnes korduskasutatavaid anumaid ja söögiriistu.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ UNEP. 2014. Marine litter.
- ↑ Euroopa Komisjon. 2013. Guidance on Monitoring of Marine Litter in European Seas.
- ↑ HELCOM. Beach Litter (vaadatud 10.02.2024).
- ↑ HELCOM. Seafloor litter (vaadatud 10.02.2024).
- ↑ SEI. 2016. Sources and pathways of marine litter .
- ↑ Kliimaministeerium. Merestrateegia raamdirektiiv (vaadatud 10.02.2024).
- ↑ Kliimaministeerium. Ühekordse plasti direktiiv (vaadatud 10.02.2024).