Michael Harrington

Michael Harrington
Sünniaeg	24. veebruar 1928
Surmaaeg	31. juuli 1989 (61-aastaselt)

Edward Michael Harrington (24. veebruar 1928 – 31. juuli 1989) oli USA demokraatlik sotsialist, politoloogiaprofessor, raadiokommentaator ja ameerika demokraatlikke sotsialiste koondava organisatsiooni Democratic Socialists of America asutaja.

1970. aastatel võttis Harrington esimesena kasutusele termini "neokonservatism".

Elukäik

Michael Harrington sündis Missouri osariigis Saint Louises iiri-ameerika perekonnas. Poisina käis ta katoliiklikus koolis ning hiljem Holy Crossi kolledžis, Chicago ülikoolis (kirjanduse magistrikraad) ja Yale'i õiguskoolis. Noore mehena huvitus ta nii vasakpoolsest poliitikast kui katoliiklusest. Ta liitus Dorothy Day juhitud katoliiklike tööliste liikumisega, mis seisis patsifismi eest, tegeles vaeste abistamisega ja pooldas evangeeliumi radikaalset tõlgendust. Harringtonile meeldis kultuuri ja poliitika üle vaielda ning ta jesuiitlik haridustaust tegi tast võimeka väitleja ja retooriku.

30. mail 1963 abiellus Harrington vabakutselise kirjaniku ja ajalehe The Village Voice ajakirjaniku Stephanie Gervisega. Harrington suri 61 aasta vanusena vähki.

Religioossed uskumused

1951–1953 oli Harrington toimetaja ajalehes The Catholic Worker. Kuigi tal säilis teatud poolehoiutunne katoliku kultuuri suhtes, pettus ta religioonis ja sai aja jooksul ateistiks.

Ühest ajakirja Christian Century 1978. aasta numbrist pärineb tsitaat: "Ma olen vaga usutaganeja, ateist, keda šokeerib usklike uskmatus, mõõduka katoliikluse kaasreisija, kes on 20 aastat olnud kirikust eemal."

Sotsialistiks saamine

Religioonist võõrdudes hakkas teda üha enam huvitama marksism ja sekulaarne sotsialism. Pärast ajalehest The Catholic Worker ära tulemist liitus Harrington kunagise trotskistist aktivisti Max Shachtmaniga seostatava Iseseisva Sotsialistliku Liiga (Independent Socialist League') nimelise väikeorganisatsiooniga. Harringtoni ja Shachtmani jaoks tähendas sotsialism õiglast ja täiel määral demokraatlikku ühiskonda, ja nad ei uskunud, et autoritaarne kommunism suudaks kunagi sotsialismi ideaale ellu viia. Mõlemad kritiseerisid teravalt Ida-Euroopas ja mujal asuvaid "bürokraatlik-kollektivistlikke" riike.

Pärast seda kui Norman Thomase juhitud ameerika Sotsialistlik Partei Shachtmani organisatsiooni alla neelas, pooldas Harrington Shachtmanile omast strateegiat sotsialistide kandidaatide toetamise asemel teha koostööd Demokraatliku Parteiga.

Oluline sotsialist

Harrington oli 1960. aastal asutatud Sotsialistliku Partei-Sotsiaaldemokraatliku Föderatsiooni ametliku iganädalase ajalehe New America esimene toimetaja.

Sel perioodil kirjutas Harrington raamatu "The Other America: Poverty in the United States", milles käsitles vaesust ameerika ühiskonnas. Raamat avaldas mõju president Kennedy administratsioonile ja president Lyndon B. Johnsoni niinimetatud "vaesusevastasele sõjale" (War on Poverty). Harrington kogus tuntust intellektuaalina ja ta poliitikateemalisi kirjutisi loeti laialdaselt. Ta väitles tihti nimekate konservatiividega, kuid samas ka nooremate "uusvasakpoolsete" radikaalidega. Ta viibis kohal 1962. aastal toimunud noori uusvasakpoolseid aktiviste koondanud liikumise Students for Democratic Society kongressil ja kritiseeris seal vastu võetud poliitilist manifesti ("Port Huron Statement") öeldes, et selle lõplik versioon polnud piisavalt antikommunistlik. Arthur M. Schlesinger Sr viitas kord Harringtonile kui Ameerika "ainsale vastutustundlikule radikaalile". Harringtoni suhteliselt laia tuntuse tõttu lisati ta president Richard Nixoni poliitiliste vastaste nimekirja täiendatud versiooni.

1970ndate algul tekkisid Harringtonil Sotsialistliku Parteiga erimeelsused Vietnami sõja lõppu puudutavates küsimustes. Pärast kaotust üldkogul otsustas Harrington nime vahepeal USA Sotsiaaldemokraatideks (Social Democrats, USA) muutnud erakonnast välja astuda ja asutas ühenduse nimega Demokraatlik Sotsialistlik Korralduskomitee (Democratic Socialist Organizing Committee). 1982. aastal liitus sellega uusvasakpoolne ühendus New American Movement ja nii moodustus valimistel mitteosalev, kuid ühiskondlike muutuste eest seisev ja demokraatlikke sotsialiste koondav partei Democratic Socialists of America. See organisatsioon on Sotsialistliku Internatsionaali põhiline USA-poolne partner. Harrington oli DSA juht selle algusest kuni oma surmani 1989. aastal.

Akadeemik ja intellektuaal

1972. aastal sai Harrington New Yorgi Queensi linnaosas asuva Queensi Kolledži politoloogiaprofessoriks. Ta andis poliitilistel teemadel raadiokommentaare ja kirjutas aeg-ajalt artikleid ajakirjale The New York Review of Books.

New Yorgi Linnaülikool (City University of New York) asutas tema auks Queensi Kolledži juurde ühiskonna õiglasemaks muutmise suunas töötava keskuse The Michael Harrington Center for Democratic Values and Social Change. Keskus tegeleb selliste teemadega nagu tervishoid, hariduslik võrdsus, narkootikumipoliitika, konfliktilahendamine ja vaesus.

Harrington sotsialismist

Oma eluajal USA tuntuimaks sotsialistiks peetud Harringtoni ideaalideks olid vabadus, demokraatia, solidaarsus, võrdsus ja ühiskondlik õiglus. Oma veendumusi selgitas ta vähiga võideldes kirjutatud raamatus "Socialism: Past & Future".

Ta rõhutas, et Nõukogude Liidu näol ei olnud tegemist sotsialismiga – Nõukogude Liit oli tema jaoks kollektivistlik, kuid mitte sotsialistlik, kuna inimestel ei olnud kontrolli teoorias neile kuuluva majanduse üle: "Nõukogude Liit oli bürokraatlikult kontrollitud ja planeeritud riigile kuulunud majandus, mis viis ellu "primitiivse akumuleerimise" funktsiooni ja saavutas sellega kiire moderniseerumise. Tootmisvahendid kuulusid riigile, mistõttu mõned inimesed pidasid seda sotsialistlikuks, kuid kuna poliitilise võimu monopol kuulus diktatuurselt Parteile ja bürokraatiale, siis "omasid" nemad riiki." Ta nimetas seda olukorda sotsialismi "moraalseks katastroofiks" ja "ideaali korrumpeerimiseks seestpoolt" ja mõistis Stalini riigikorra muutmise vahendid ("ekspluateerimine, vägivald, näljutamine ja mõrvamine") üheselt hukka.

Harrington pooldas sotsialismi saavutamist läbi demokraatlike protsesside. Samas seisid sotsialismi pooldajad dilemma ees: "Kuidas saab üks poliitiline liikumine järkjärguliselt muutusi sisse viia kui ta peab samal ajal tegutsema sellesama süsteemi piirides, mida ta muuta tahab?" Üleminek sotsialismile toimuks Harringtoni nägemuses pikema perioodi vältel, mitte aasta ega isegi kümnendi jooksul – "pole sellist asja nagu sotsialistlik apokalüpsis" ega ka äkilist hüpet sotsialismi.

Kapitalismi kritiseerides kirjutas Harrington, et kapitalistlikus süsteemis pannakse kulud ühiskonna kõige nõrgemate inimeste ja kogukondade kanda, samas kui kasumi monopoliseerib väike vähemus. Sellest hoolimata on kapitalismile omane suutlikkus süsteemivastaste pakutud reformid ära koopteerida.

Tema vaateid iseloomustas usk tavaliste inimeste võimekusse ise oma elu korraldada ja võtta vastu mõistlikke ja inimlikke otsuseid selle üle, kuidas ühiskonnas asju tuleks ajada. Inimeste võrdsus ei tähendanud Harringtoni jaoks kõigile täpselt samaväärset palka, vaid seda, et suur varanduslik ebavõrdsus ei rööviks osadelt inimestelt võimalusi inimlikuks eneseteostuseks. Oluline oli, et inimestel oleks kontroll enda (töö)elu mõjutavate küsimuste üle. Sotsialism ei tähenda turgude kaotamist, vaid seda, et turud on teistsugused: "nähtav käsi saab nähtamatut kätt oma eesmärkide edendamiseks ära kasutada".

Tähtis oli ka ülemaailmne solidaarsus: vaesuse kaotamisega tuleks tegelda nii esimeses kui ka kolmandas maailmas. Ülemaailmne vaesuse kaotamine ei too kaasa inimkonna muutumist homogeenseks massiks. Vastupidi: kultuuriliste erinevuste säilimine rikastab kõiki.

Harringtoni ettekujutuses tegeleb sotsialism majanduslike ja ühiskondlike struktuuride põhjustatud tarbetutele kannatustele lõpu tegemisega. Ta kirjutas, et "sotsialistid ei taha üksikisikule moraalsust dikteerida, vaid luua maailma, kus inimestel on võimalik teha rohkem valikuid kui kunagi varem, kus mingi klassi või rassi või soo liikmena sündimise õnnetus ei määra enam elukäiku ette ära, vaid elukäik sõltub vabade meeste ja naiste enda loomingust. Sotsialistide mõistmise järgi on taoline isiklik vabadus saavutatav vaid ühiskondliku õigluse pinnalt".

Ta hoiatas enne oma surma, et ei tohiks lasta kapitalismil triumfeerida ja avaldas lootust, et 21. sajandil jõuab inimkond päris õige sotsialismini. Samas tunnistas ta, et sotsialismi saavutamine võib ka luhtuda: "kui meil ei õnnestu liikuda demokraatliku ja egalitaarse maailmasüsteemi suunas, siis võib juhtuda, et sotsialism polnud midagi enamat kui parim unistus, mis läänel kunagi olnud on." Tehnoloogial põhinev maailm võib viia nii autoritaarse elitarismi kui ka inimkonna emantsipatsioonini.

Bibliograafia

• "The Other America: Poverty in the United States". New York: Macmillan, 1962.
• "The Retail Clerks". New York: John Wiley, 1962.
• "The Accidental Century". New York: Macmillan, 1965.
• "The Social-Industrial Complex". New York: League for Industrial Democracy, 1968.
• "Toward a Democratic Left: A Radical Program for a New Majority". New York: Macmillan, 1968.
• "Socialism". New York: Saturday Review Press, 1972.
• "Fragments of the Century: A Social Autobiography". New York: Saturday Review Press, 1973.
• "Twilight of Capitalism". New York: Simon & Schuster, 1977.
• "The Vast Majority". New York: Simon & Schuster, 1977.
• "Tax Policy and the Economy: A Debate between Michael Harrington and Representative Jack Kemp", April 25, 1979. New York: Institute for Democratic Socialism, 1979.
• "Decade of Decision: The Crisis of the American System". New York: Touchstone, 1981.
• "The Next America: The Decline and Rise of the United States". New York: Touchstone, 1981.
• "The Politics at God's Funeral: The Spiritual Crisis of Western Civilization". New York: Henry Holt, 1983.
• "The New American Poverty". New York: Holt, Rinehart, Winston, 1984.
• "Taking Sides: The Education of a Militant Mind". New York: Holt, Rinehart, Winston, 1985.
• "The Next Left: The History of a Future". New York: Henry Holt, 1986.
• "The Long Distance Runner: An Autobiography". New York: Henry Holt, 1988.
• "Socialism: Past & Future". New York: Arcade Publishing, 1989.