Mine sisu juurde

Mikołaj Kopernik

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib Mikołaj Kopernikust; filmi kohta vaata artiklit Kopernik (film); teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Kopernik (täpsustus).
Mikołaj Kopernik
Sündinud 19. veebruar 1473
Toruń, Kuninglik Preisimaa, Poola kuningriigi kroon
Surnud 24. mai 1543 (70-aastaselt)
Frombork, Kuninglik Preisimaa, Poola kuningriigi kroon
Kodakondsus Kuninglik Preisimaa[1]
Haridus Krakówi ülikool
Bologna ülikool
Padova ülikool
Ferrara ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad Astronoomia
Kanooniline õigus
Majandus
Matemaatika
Meditsiin
Poliitika
Tuntumad tööd Heliotsentriline maailmasüsteem
Koperniku printsiip
Autogramm
Koperniku portree. Puulõige Nicolaus Reusneri raamatust "Icones" (1578), mille valmistas arvatavasti Tobias Stimmer Koperniku väidetava autoportree järgi. See portree on eeskujuks paljudele puulõigetele, vaselõigetele ja maalidele.

Mikołaj Kopernik (postuumselt poolapärastatud nimi; õieti Niklas Koppernigk; ladinapärastatult Nicolaus Copernicus või Nicolaus Coppernicus; saksapäraselt Nikolaus Kopernikus; 19. veebruar 1473 Toruń, Kuninglik Preisimaa, Poola kuningriik – 24. mai 1543 Frombork, Kuninglik Preisimaa, Poola kuningriik) poola astronoom, matemaatik, kartograaf arst ja Ermlandi piiskopkonna toomhärra, maailma silmapaistvamaid keskaja ja renessansi ajastu teadlasi, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija.

Oma peateoses "De revolutionibus orbium coelestium" (1543) kirjeldab ta heliotsentrilist maailmapilti, mille järgi Maa on planeet, mis pöörleb ümber oma telje ja tiirleb koos teiste tähtedega ümber Päikese. Teose retseptsioon viis murranguni, mida nimetatakse koperniklikuks pöördeks ning on ajalooteaduses üks tsesuuridest, mis märgivad üleminekut keskajalt uusajani. Peale selle tõlgendab ta selles töös esmakordselt kevadpunkti aeglast nihkumist Maa telje suuna muutumise tagajärjena.

Päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]
Mikołaj Koperniku esivanemad ja sugulased
Koperniku maja Toruńis, St. Annengasse 15/17 (praegu Kopernika)
Immatrikulatsioonisissekanne Krakówi ülikoolis:
Nicolaus Nicolai de Thuronia solvit totum
('Nicolaus, Nicolause poeg Thornist, on maksnud kogu maksu')[2]

Nikolaus Kopernikus oli Niklas Koppernigki, Toruńi jõuka vasekaupmehe ja kohtu kaasistuja, ja tema abikaasa Barbara Watzenrode poeg. Koppernigkide perekond kuulus Kulmerlandi hansalinna, Preisimaa vanima linna Toruńi saksakeelsete kodanike hulka[3]. Kolmeteistkümneaastases sõjas oli see linn Preisi Liidu koosseisus Saksa Ordu riigist lahku löönud ning 1467 läinud autonoomse Kuningliku Preisimaa osana Poola kuninga alluvusse. Koperniku isa oli ajavahemikus 1454–1458 asunud Krakówist, kus ta oli tegutsenud vasekaupmehena, Toruńisse. Emapoolne suguvõsa oli väga jõuline. See oli pärit Pszennost (Wazygenrode). Aastal 1370 tulid nad Toruńisse, kus Koperniku vanaisa Lukas Watzenrode (vanem) oli 1440. aastast kohtukaasistuja ja hiljem kohtukaasistujate meister.

Koperniku sünnimajaks peeti pikka aega maja Annengasse 15/17, mistõttu seda hakati nimetama Koperniku majaks ja tänavat Koperniku tänavaks. es die Bezeichünninung „Kopernikus-Haus“ erhielt und die ganze Straße in „Kopernika“ umbenannt wurde. Ent vanemad olid juba enne Koperniku sündi ka maju ringtänaval ümber raekoja kesklinnas, kus elasid kõige lugupeetavamad kodanikud. Praegu arvatakse, et perekond oli juba aastal 1468 asunud elama vastomandatud topeltmajapoolde ringi äärde (tänapäeval Rynek Staromiejski 36)[4], mille teises majapooles elasid juba ammu Watzenroded, nii et Kopernik sündis pigem seal.

Koppernigkide perekond võeti vastu kolmandasse dominiiklaste ordusse[5].

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Mikołaj Kopernik sündis rikka vasekaupmehe perekonnas (ka perekonnanimi viitab vasele). Saksa allikad nimetavad Kopernikut sakslaseks, tema emakeel/kodune keel oli saksa keel[6], teadustöid kirjutas ta aga ladina keeles. Tema vanemad olid saksa kaupmees[7] Niklas Koppernigk ja tema abikaasa Barbara Watzenrode (kuigi arvatavasti pidasid nad end poolakateks ja Mikołaj kasvatati Poola kuningat austama). Tema isa suri 1483. ja 1485. aasta vahel. Mikolaj kasvas üles oma emapoolse onu Lucas Watzenrode leibkonnas. Onu oli toomhärra ning sai hiljem piiskopiks. Kui isa 1483 suri, oli Nikolaus kümneaastane. Tema ema vend Lucas Watzenrode, kes oli alates 1489. aastast Ermlandi piiskopkonna vürstlik piiskop, hoolitses pärast vanemate surma nelja orvu eest. Kõige vanem vend[8] Andreas sai, nagu Nikolauski, toomhärraks Frauenburgis, aga haigestus 1508. aasta paiku leeprasse, isoleeriti hiljem ja suri 1518. aasta paiku arvatavasti Itaalias. Vanemast õest Barbara Koppernigkist sai abtiss Chełmno kloostris, noorem õde Katharina abiellus Krakówi kaupmehe Barthel Gertneriga.

Kopernik õppis alguses Toruńi Püha Johannese koolis. Aastatel 1488–1491 õppis ta kõrgemas koolis. Mõnede Koperniku-uurijate arvates oli see kool Włocławekis,[9] paljud asjad räägivad aga pigem selle kasuks, et ta käis ühiselu vennaskonna koolis Chełmnos, eriti Koppernigkide ja Watzenrodede tihe side selle Toruńi naaberlinnaga, kus mitu Koperniku naissugulast juba elas tsistertslaste naiskloostris. Ka Lukas Watzenrodet tõmbas eriti Chełmnosse, nii et ta 1488. aastal Poola riigipäeval Piotrków Trybunalskis tegi isegi ettepaneku viia Chełmno toomkapiitel, millesse ta tollal ise kuulus, Chełmżast üle Chełmnosse.[10]

Aastatel 1491–1495 õppis Kopernik koos oma venna Andreasega Krakówi Ülikoolis vabasid kunste, õigusteadust, usuteadust, astronoomiat. Üks tema õppejõude oli Albert de Brudzewo. Seal ta ülikooli ei lõpetanud. Seal ajal tutvus ta ka Sileesia õpetlase Laurentius Corvinusega, kes tegutses hiljem Toruńis.

Aastal 1495 nimetati Kopernik Kanoniker Fromborki Warmia piiskopkonna toomkooli toomhärraks[11] Onu finantseeris oma õepoja õpinguid ning organiseeris noore Koperniku toomhärraks valimise 1497. aastal. Toomhärra sissetulek võimaldas Kopernikul rahulikult oma õpingud lõpetada ning kindlustas ühtlasi materiaalsetest probleemidest vaba elu kuni surmani. Onu Watzenrode saatis ta Bologna ülikooli, kus ta talvesemestril 1496/1497 alustas mõlema õiguse õpinguid, kuid ei saanud sel alal akadeemilist kraadi. Bolognas õppis Kopernik peale vanakreeka keele Urceus Codruse juures ka astronoomiat ja õppis Domenico Maria da Novara juures tundma uuemaid planeetide liikumise teooriaid. Ta omandas sealt magister artium '​i kraadi.[12] Novara tutvustas talle uusplatonismi mõttemaailma, kus päike on Jumala ehk Ühe materiaalse kujutisena väga tähtis[13].

Aastal 1500 lahkus Kopernik Bolognast ja veetis juubeliaasta puhul mõne aja Roomas ning läks 1501. aastal Fromborki Warmiasse tagasi. Ta palus luba Itaalias edasi õppida ja alustas juba samal aastal meditsiiniõpinguid Padova ülikoolis. Paralleelselt jätkas ta juuraõpinguid. Sel ajal sai Kopernik Wrocławi Ristikiriku koolijuhi ameti, mida ta isiklikult ei pidanud, kuid säilitas ajani pisut enne surma[14]. Kopernik ja tema vend Andreas, kes oli samuti saanud õpinguteloa, viibisid ajutiselt ka Roomas kuuria juures Fromborki toomkapiitli volinikena[15]. Ta õppis seal ka matemaatikat. Ta omandas seal litsentsi meditsiini praktiseerimiseks. Padovasse jäi ta 1503. aastani.

31. mail 1503. aastal sai ta Ferrara Ülikoolist kirikuõiguse doktori kraadi[16]. Akadeemilist kraadi meditsiinis ta ei saanud.

Fromborki toomkirik
Torn Fromborkis, mida Kopernik omas mitu aastakümmet kuni surmani 1543

Aastal 1503 tuli ta Warmiasse tagasi ja hakkas alguses tööle oma onu Lucas Watzenrode, Warmia vürstliku piiskopi juures sekretäri ja arstina. Onu kaudu sai ta koha Warmia piiskopkonna toomkapiitlis Fromborkis, in hoc remotissimo angulo terræ ('selles maa kaugeimas nurgas'),[17] nagu ta kirjeldas oma töökoha asukohta oma peateoses eessõnas paavstile. Watzenrode kavatses teha õepojast oma järglase vürstliku piiskopina.

Kopernik pidi ajama administraatorina valitsemisasju. Läbirääkimistel Preisi mündiasjanduse reformi üle töötas ta välja Preisi linnade positsiooni. Ta andis selle kohta välja kirjutise, mida veel sajandeid hiljem peeti rahateooria teenäitajaks. Aastal 1504 osales Kopernik Preisi maapäevadel Malborkis ja Elblągis, aastal 1506 kõneles ta Preisi seisustekogul Malborkis. Administraatorina koostas ta 1516–1521 "Locationes mansorum desertorum" ('Mahajäetud talude asukohad').

Hoolimata raskest olukorrast Preisis, kus linnad ja inimesed võitlesid katoliikliku valitsuse poolt ja vastu, suutsid Watzenrode, kes oli vürstliku piiskopina ühtlasi maahärra, ja tema õepoeg Kopernik säilitada Warmia sõltumatus ordust ja omavalitsusvolitused Poola krooni all. Warmia toomkapiitli kantsleriks valiti Kopernik 1510, 1519, 1525 ja 1528. Aastal 1510 tegi Kopernik esimese teona kantslerina koos hilisema vürstliku piiskopi Lossaineni Fabianiga reisi Olsztynisse. Järgmisel aastal osales ta onu esindajana Zygmunt I pulmas. Pärast senise Warmia piiskopi Mauritius Ferberi surma esitas Tiedemann Giese Koperniku 1537. aastal piiskopikandidaadiks, kuid Kopernik jäi alla Johannes Dantiscusele.

Sõjalistes konfliktides Saksa ordu ja Poola vahel pooldas Kopernik, nagu onugi, Preisi Liitu, mis oli Poolaga Saksa ordu vastu liidus. Pärast Fromborki purustamist Albrecht von Hohenzollerni poolt Ratsanikesõjas 1520 viis Kopernik oma residentsi üle Olsztynisse. Seal korraldas ta kindluse komandandina linna kaitset ordurüütlite eest. Aastal 1521 läks Kopernik Fromborki tagasi. Ta osales Poola kuninga saatkonnas ordu kõrgmeistri ja Warmia komissari juurde Poola krooni valduste tagasisaamiseks. Poola kuningalt Zygmuntilt saavutas ta nende Warmia asulate vabastamise, mis olid (sõbralike) Poola vägede poolt okupeeritud. Neid asulaid aga, mis olid okupeeritud Saksa ordu vägede poolt, ei õnnestunud tagasi saada.[18].

Kopernik praktiseeris veel 69. eluaastal arstina, kui hertsog Albrecht von Hohenzollern pöördus 6. aprillil 1541 tema poole kirjaliku palvega olla haigestunud Georg von Kunheim vanema, Tapiau maakonnakaupmehe kõrval[19][20]. Kirjades kasutas Kopernik kõrge eani kas ladina või saksa keelt[21].

Kopernik suri 1543. aastal.

Looming, tegevus ja teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Koperniku pööre

Juba 16. sajandi alguseks olid Kopernikul välja kujunenud heliotsentrilised vaated. 1514. aastal levitas ta oma sõprade hulgas väikest käsikirja "Commentariolus" ("Väikesed kommentaarid"). Selles esitas ta ideid, kuidas loobuda senisest Ptolemaiose maailmasüsteemist. Ta pani Maa liikuma, Päikese seisma ning matemaatilises mudelis kasutas deferenti ja kahte epitsüklit. Sõbrad kiitsid idee heaks, seda loeti Roomas paavstile ja kardinalidele ning sealtki saabus positiivne tagasiside.

1514. aastal avaldas Kopernik Bütsantsi kirjaniku Theophylaktos Simokattese poeetiliste kirjade kogu, mille oli tõlkinud kreeka keelest ladina keelde.

1543. aastal avaldas ta oma peateose "Taevasfääride pöörlemisest" ("De revolutionibus orbium coelestium"). Võrreldes "Väikeste kommentaaridega" läks Kopernik siin tunduvalt sügavamale teemasse. Sisse on toodud kaks uut matemaatilist lahendust, kusjuures läbivalt kasutas Kopernik ühte ekstsentrikust deferenti ja üht epitsüklit. Ptolemaiose ekvantpunktid olid kadunud ning kõigi planeetide deferentidel oli üks ja sama keskpunkt – üks punkt Päikese lähedal. See teos osutus revolutsiooniliseks, muutes pikkamööda inimeste mõtlemist ja pannes aluse teaduslikule revolutsioonile. Kaasaegsed astronoomid, isegi need, kes Maa liikumist ei uskunud, nägid selles teoses astronoomia ilu ja harmoonia taastamist. Esimest korda oli Ptolemaiose maailmasüsteemile tekkinud Koperniku maailmasüsteemi näol lõpuni välja arendatud ja täiesti kasutuskõlblik konkurent, mis põhjendas ja ennustas taevasi liikumisi mitte kehvemini kui Ptolemaiose mudel, mida aga oli lihtsam ja mugavam kasutada. Kahe hea maailmasüsteemi võrdlus sünnitas uusi ideid ja lähenemisnurki.

Peale eelmainitud kolme teose on säilinud veel 17 Koperniku kirja. Neist 15 käsitlevad kiriku ja koguduse asju, üks rahareformi ja üks (nn Werneri kriitika) analüüsib kinnistähtede sfääri liikumisi. Geo- ega heliotsentrismi seal ei mainita.

Astronoomiline uurimistöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Oma vaatlused

[muuda | muuda lähteteksti]

Kopernik tegutses vaatleva astronoomina, kuid kasutas abivahendeid, mis olid oma aja kohta üsna algelised. Ei ole täpselt teada, missugused instrumendid tal olid; kindel tundub olevat ainult parallaktilise joonlaua kasutamine. Teada on ainult 63 oma vaatlust, millest ta kasutas oma peateose "De revolutionibus orbium coelestium" jaoks ainult väiksemat osa. Täpsus, mida ta taotles, oli umbes 10 kaareminutit, millele ta kohati tunduvalt alla jäi (Tycho Brahe saavutas pisut hiljem poole kaareminutise täpsuse).

Fraomborkis oli Kopernik ka loodusega hädas: Gdańskist läände jääva Wisła "aurude tõttu" ei olevat tal kunagi õnnestunud kõige sisemist planeeti Merkuuri vaadelda ega isegi selle asendit määrata[22]. Ta laenas vastavad vaatlused seetõttu kaasaegsetelt, nagu näiteks frangi astronoomilt Johannes Schönerilt[23]. Tema peateos toetus kõige rohkem tema käsutuses olevatele antiikaegsetele andmetele[24].

Teose "De revolutionibus orbium coelestium" tekkelugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis De revolutionibus orbium coelestium

Oma avaldamata teoses "Commentariolus" esitas Kopernik oma teooria planeetide tiirlemise kohta ümber päikese ja Maa pöörlemisest tingitud kinnistähtede näiva liikumise kohta. Pisut enne surma aastal 1543 avaldas ta töö "De revolutionibus orbium coelestium", milles ta seletas kevadpunkti pretsessiooni Maa telje aeglase liikumisega. Kopernik kasutas planeetide orbiitide kirjeldamisel ühtlaste ringliikumiste superpositsioone keskpunktiga Päikese lähedal. Kõik Koperniku eelkäijad järgisid Hipparchost, kes pidas pretsessiooni põhjuseks kinnistähtede sfääri aeglast pöörlemist[25] Koperniku sõbrad, eriti piiskop Tiedemann Giese ja kardinal Nikolaus von Schönberg ning Johannes Dantiscus, püüdsid Kopernikut veenda oma astronoomilisi töid avaldama. Kardinal Schönberg pakkus et ta võib kanda raamatu trükkimise kulud,[26] Ta viivitas sellega kaua, võib-olla sellepärast, et tema osalt ebatäpseid arvutusi, mis põhinesid Aristotelese ettekujutusel, et ring on ideaalselt harmooniline kujund, vaatlused ei toetanud; sellepärast oli karta, et teadlased ja kirik lükkavad need tagasi. Briti ajaloolane Hugh Kearney aga oletab Koperniku õpilasele Georg Joachim Rheticusele viidates, et ta hoidus avaldamisest pigem sellepärast, et uuspütaagorluse esoteerilises traditsioonis tohib tähtsaid tõdesid kättesaadavaks teha ainult matemaatilise ettevalmistusega inimestele, mitte laiadele massidele[27].

Lehekülg Koperniku teose "De revolutionibus orbium coelestium" käsikirjast

Rheticuse abiga trükiti Rhode juures Danzigis 1540 "Narratio prima". Veidi aega enne Koperniku surma aastal 1543 trükiti Johannes Petreiuse juures Nürnbergis paavst Paulus III-le pühendatud peateos "De revolutionibus orbium coelestium" ('Taevaringide pöörlemisest'). Kopernik ei olnud esimene teadlane, kes keskaja ja uusaja vahetusel kaalus heliotsentrilist süsteemi. Enne teda arutasid seda mõtet Nicolaus Cusanus, kellel aga puudusid matemaatilise teostuse vahendid, ja Regiomontanus, kelle varajane surm tegi tema tegevusele enneaegse lõpu. Kopernik tugines mõlema teadlase töödele.

Reformaator Andreas Osiander oli omavoliliselt ja anonüümselt lisanud eessõna, milles uut maailmasüsteemi esitatakse lihtsalt arvutuste abivahendina, matemaatilise abikonstruktsioonina planeetide orbiitide lihtsamaks arvutamiseks. Sellega oli ta aga Koperniku väiteid võltsinud ja vastuoluliseks teinud. Tegelikult olidki Erasmus Reinholdi poolt Koperniku mudeli järgi koostatud Preisi tabelid kergemini kasutatavad kui vanemad Alfonso tabelid.

Retseptsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Konkreetselt Koperniku heliotsentrilist kosmosemudelit ignoreeris enamik nii katoliiklasi kui ka protestante[28]. Ainult mõned uusplatoonikud nõustusid temaga[29] Vsstupidi käibivale vaatele ei peetud heliotsentrilise maailmasüsteemi propageerimist tema eluajal ketserluseks, küll aga fantasmagooriaks. Geotsentriline maailmasüsteem, mis tugines tolle aja vaieldamatutele teaduslikele autoriteetidele Ptolemaiosele ja Aristotelesele, tundus ju ka terve mõistusega paremas kooskõlas olevat kui liikuv Maa: liikumise puhul peaks ju olema tunda tuult, esemed peaksid viltu kukkuma (torniargument). Ka peaksid kinnistähed aasta jooksul tegema läbi näiva ringliikumise (aastaparallaks), nagu Koperniku oponendid vastavalt Ptolemaiose õpetusele välja tõid, aga hilisemad astronoomilised vaatlused, näiteks Tycho Brahe omad, seda ei kinnitanud[30].

Laialt retsipeeriti ja rakendati uusi matemaatilisi planeetide liikumise arvutusi, mis Kopernikus oli koos heliotsentrilise kosmosemudeliga loonud, sest nende abil lootsid paljud lõpuks saada täpsed efemeriidid konkreetseks astronoomilis-astroloogiliseks otstarbeks. Ent Koperniku planeetide orbiitide arvutusel põhinevad efemeriidid, näiteks Preisi tahvlid, hälbisid aastate ja aastakümnete jooksulsamuti märgatavalt tegelikult vaadeldud planeetide asenditest, nagu ka juba enne sajandeid kasutusel olnud ebatäpsed Alfonso tahvlid, mis põhinesid Ptolemaiose planeetide orbiitide arvutustel[31] Pärssivaks osutus ka see, et Kopernik kasutas ikka veel antiikaegset epitsüklite teooriat ning jäi antiikaegse sfääride ehk kerapindade mudeli juurde, aga Tycho Brahe vaatlused komeedi läbimineku kohta väidetavast Veenuse sfäärist 1570ndatel ei viidanud antiikajast saadik tahkeks peetud sfääri olemasolule[32] Brahe ise ei tunnustanud Koperniku heliotsentrilist lpsmosemudelit[30]. Alles Johannes Kepler hülgas elliptiliste planeediorbiitidega, mida ta kirjeldas oma kolme seadusega (Kepleri seadused), antiikajast pärandunud sfääride mudeli ja lõi korrektsed, tänapäevani kehtivad arvutusalused. Isaac Newton andis oma gravitatsiooniseadusega Kepleri seadustele lõpuks füüsikalise põhjenduse. Empiiriline tõestus õnnestus anda alles 1728 James Bradleyl, kes avastas valguse aberratsiooni, mis tuleneb valguse lõplikust kiirusest ja Maa liikumisest, ja 1838 Friedrich Wilhelm Besselil, kes esimest korda arvutas taevavaatluste põhjal kinnistähtede parallaksi[33].

Konkreetselt Päikese keskse asendi lükkasid tagasi protestandid, sealhulgas Philipp Melanchthon, kes 1549. aastal oma kirjutises "Initia doctrinae physicae" väitis, et Koperniku õpetus on vaid Archimedese poolt "Liivaarvutuses" kirjeldatud Aristarchose heliotsentrilise teooria uuendus või kordus. Tegelikult aga avaldati "Opera Archimedis" (Archimedese teosed) alles aastal 1544, aasta pärast Koperniku surma. Tema eluajal oli tuntud ainult Aristarchose töö "Päikese ja kuu suurusest ja kaugustest", mis oli kirjutatud geotsentrilisest vaatepunktist. Nii et heliotsentriline maailmasüsteem, mida Kopernik kirjeldas teoses "Commentariolus", ei saa põhineda Aristarchosel. Sellepärast sai Kopernik oma püüdlustes näidata, et ta ei ole ainus, kes peab Ptolemaiose maailmapilti ebapiisavaks, viidata ainult Philolaosele, Eudoxosele ja Herakleides Pontikosele. Siiski on teaduse ajalukku sisse lipsanud väärarvamus Aristarchose mõjust Kopernikule[34]. Ühest kohast, mille Kopernikus teose "De revolutionibus" käsikirja esimese raamaru 11. peatüki lõpust maha tõmbas, ilmneb siiski, et ta teadis peale Hiketase, Philolaose, Ekphantose, pütaagorlaste ja Herakleidese vähemalt nimepidi ka Aristarchost kui üht nendest antiikastronoomidest, kes eeldasid maa liikumist, näiteks tollal kättesaadavate Aetiose, Vitruviuse ja Plutarchose (näiteks De facie in orbe lunae, c. 6, 922 F - 923 A) tööde järgi.

Martin Lutherile omistatakse kriitiline arvamusavaldus lauakõnedes aastast 1539, seega ennes Koperniku peateose ilmumist, Koperniku keskse teesi kohta, nimelt et Kopernik on narr ning et heliotsentriline maailmasüsteem on Piibliga vastuolus, sest Vanas Testamendis öeldakse, et Joosua käskis võitluses emorlastega kuul ja päikesel seisma jääda: Siis Joosua rääkis Issandaga sel päeval, kui Issand andis emorlased Iisraeli laste kätte, ja ütles Iisraeli nähes: "Päike, püsi paigal Gibeonis ja kuu, Ajjaloni orus!" Ja päike püsis paigal ning kuu jäi seisma, kuni rahvas oli kätte maksnud oma vaenlastele. (Joosua 10, 12–13) Anton Lauterbachi versioonis narri mõistet veel ei ole, see ilmub Johannes Aurifaberi versioonis. Nagu ka juba Werner Elert nimetab füüsik ja teadusajaloolane seda "käegakatsutavaks ajaloovaleks", et Luther selle väikeses ringis tehtud avaldusega uue maailmapildi levikut pidurdas. Ta tõestab, et alles 19. sajandil tegid kaks katoliiklikku ajaloolast Kulturkampfi käigus Lutherist Koperniku maailmasüsteemi vaenlaseks. See, et on teada ainult üks Lutheri seisukohavõtt selle kohta, näitab Kleinerti arvates, et Lutherit see teema üldse ei huvitanud.[35].

Suhtumine astroloogiasse

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõikidel tolle ajastu astronoomidel oli mingi seos astroloogiaga või arvamus selle kohta. Kopernik on selles küsimuses erandlik, pole säilinud mingeid andmeid kuidas ta suhtus astroloogiasse. Temast järele jäänud teostes ega kirjades ei mainita astroloogiat üldse. Ka Kopernikut tundud või temaga kirjavahetuses olnud inimesed ei ole üles tähendanud Koperniku suhtumist astroloogiasse. Seda ajastut arvestades, kus pea iga astronoom tegeles ka astroloogiaga, näib Koperniku selline vaikus viitavat pigem skeptilisele suhtumisele. Samas on Koperniku ainus õpilane Rhäticus (Georg Joachim von Lauchen) tuntud oma astroloogiahuvide poolest. Isegi oma Koperniku maailmasüsteemi tutvustavas, veel Koperniku eluajal ilmunud raamatus Narratio prima de libus revolutionum Copernici (ilmus Danzigis aastal 1540; "Esimene aruanne Koperniku revolutsioonilisest raamatust", tuntud lihtsalt kui "Esimene aruanne" või Narratio prima) kirjutas ta mitu korda astroloogiast.

Suhtumine kristallsfääridesse

[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikajast peale oli arvatud, et taevakehad toetuvad läbipaistvatele kristallsfääridele. Ei ole teada, kas Kopernik uskus selliste sfääride olemasolusse või mitte. Ta kasutas küll laialt sõna sfäärid, aga kasutas seda üsna vabalt ringi ja orbiidi sünonüümidena. Mitte ühtegi väidet, mida saaks selgelt interpreteerida kristallsfääride eitamise või jaatamisena, ei ole ta esitanud või need pole säilinud.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Davies, Norman (2005). God's playground. A History of Poland in Two Volumes. Kd II. Oxford University Press. Lk 20. ISBN 978-0-19-925340-1. As a native of Royal Prussia, he never admitted to anything other than local patriotism, whereby he described himself as a 'Prussian'. [...] Taking everything into consideration, there is good reason to regard him as both a German and as a Pole: and yet, in the sense that modern nationalists understand it, he was neither.
  2. ↑ Nicolaus Copernicus Gesamtausgabe. kd 6, osa 2, lk 28.
  3. ↑ Anton Friedrich Büsching. Auszug aus einer Erdbeschreibung. Erster Theil, welcher Europa und den nordlichen Theil von Asia enthält, Hamburg 1771, lk 162–166.
  4. ↑ Nicolaus Copernicus Gesamtausgabe, kd VI-2, nr. 13
  5. ↑ Franz Hipler. Spicilegium copernicanum: Festschrift des historischen Vereins für Ermland zum vierhundertsten, 1873, lk 298; Ludwig Birkenmajer. Nicolaus Copernicus und der Deutsche Ritterorden, Krakau 1937, lk 20, 22; Leopold Prowe. Nicolaus Coppernicus. Zweiter Band: Urkunden, Weidmannsche Buchhandlung, Berlin 1884, lk 467–468; Ignatius Polkowski. Zywot Mikolaja Kopernika, Gniezno 1873, lk 95.
  6. ↑ https://books.google.ee/books?id=bYxhZt6BZCoC&pg=PA65&lpg=PA65&dq=Deutsch+war+f%C3%BCr+Kopernikus+Muttersprache+und+Alltagssprache,+wenn+auch+der+schriftliche+Umgang+fast+ausschlie%C3%9Flich+auf+Lateinisch+erfolgte&source=bl&ots=jpzkAj4l0a&sig=ACfU3U3GOpanSgBfRgI4kTeNSukf7K_D9g&hl=en&sa=X&ved=2ahUKEwjxrPvR9ZPiAhVukosKHd0wCN0Q6AEwAHoECAkQAQ#v=onepage&q=Deutsch%20war%20f%C3%BCr%20Kopernikus%20Muttersprache%20und%20Alltagssprache%2C%20wenn%20auch%20der%20schriftliche%20Umgang%20fast%20ausschlie%C3%9Flich%20auf%20Lateinisch%20erfolgte&f=false
  7. ↑ Thomas Hockey, Virginia Trimble, Thomas R. Williams, Katherine Bracher, Richard A. Jarrell, Jordan D. Marché II, Joann Palmeri, Daniel W. E. Green. The Biographical Encyclopedia of Astronomers, Springer, 2014, ISBN 978-1-4419-9916-0, lk 462.
  8. ↑ Leopold Prowe. Zur Biographie von Nicolaus Copernicus, 1835, lk 35. Toomkapiitli istungi märge.
  9. ↑ NCU patron: Nicolaus Copernicus., Nicolaus Copernicus University
  10. ↑ Põhjalik arutelu: Hans Schmauch. Die Jugend des Nikolaus Kopernikus. – Kopernikusforschungen, 1943.
  11. ↑ Nicolaus Copernicus Gesamtausgabe, kd 6, osa 2, lk 30.
  12. ↑ Eugen Brachvogel. Zur Koppernikusforschung. – Zeitschrift zur Geschichte und Altertumskunde Ermlands, 25 (1935), lk 244–245.
  13. ↑ Hugh Kearney. „und es entstand ein neues Weltbild.“ Die Wissenschaftliche Revolution vor einem halben Jahrtausend, Kindler, München 1971, lk 100–101.
  14. ↑ Kopernikus legte Amt in Breslau 1538 nieder.
  15. ↑ F. Hipler. Spicilegium, 1873, lk 268.
  16. ↑ Nicolaus Copernicus Gesamtausgabe, kd 6, osa 2, lk 62–63.
  17. ↑ Andreas Kühne., lk Die Edition von Briefen, Urkunden und Akten in der Münchner Nicolaus-Copernicus-Gesamtausgabe, lk 141. – Hans-Gert Roloff, Renate Meincke. Editionsdesiderate zur Frühen Neuzeit: Beiträge zur Tagung der Kommission für die Edition von Texten der Frühen Neuzeit, Arbeitsgemeinschaft für Germanistische Edition. Kommission für die Edition von Texten der Frühen Neuzeit. Arbeitstagung, Rodopi 1997, ISBN 90-420-0332-4.
  18. ↑ Leopold Prowe. Nicolaus Coppernicus, teine köide, lk 117–119. Veebis.
  19. ↑ Faber. Ein Beitrag zur Lebensgeschichte des Nicolaus Kopernikus. – Beiträge zur Kunde Preußens, kd 2, Königsberg 1819 lk 265–267.
  20. ↑ Leopold Friedrich Prowe. Nicolaus Copernicus in seinen Beziehungen zu dem Herzoge Albrecht von Preussen. Vortrag gehalten in der öffentlichen Sitzung des Copernicus-Vereins für Wissenschaft und Kunst am 19. Februar 1855, Thorn 1855. (Veebis).
  21. ↑ Johann Matthias Watterich. Nikolaus Koppernik ein Deutscher. – Zeitschrift für die Geschichte und Altertumskunde Ermlands, kd 1, aastakäik 1858–1860, Mainz 1860, lk 400–405.
  22. ↑ Johann Elert Bode (toim). Berliner Astronomisches Jahrbuch für das Jahr 1794, Berlin, 1791, lk 187.
  23. ↑ Johann Elert Bode (toim). Berliner Astronomisches Jahrbuch für das Jahr 1816, Berlin, 1813, lk 96.
  24. ↑ Jürgen Hamel. Nicolaus Copernicus. Leben, Werk und Wirkung, 1994, lk 173–181.
  25. ↑ Nicolaus Copernicus. De revolutionibus orbium coelestium, 3. raamat, ptk 1.
  26. ↑ Gottsched. Lobrede auf den Domherrn Copernicus, 1743.
  27. ↑ Hugh Kearney. und es entstand ein neues Weltbild. Die Wissenschaftliche Revolution vor einem halben Jahrtausend, Kindler: München 1971, lk 101 ja 104.
  28. ↑ Jürgen Hamel. Die Rezeption des mathematisch-astronomischen Teils des Werkes von Nicolaus Copernicus in der astronomisch-astrologischen Kleinliteratur um 1600. – Cosmographica et Geographica: Festschrift für Heribert M. Nobis zum 70. Geburtstag, toim Bernhard Fritscher/Gerhard Brey, ALGORISMUS. Studien zur Geschichte der Mathematik und der Naturwissenschaften, nr 13, 1. poolköide, Institut für Geschichte der Naturwissenschaften, München 1994, lk 315–335, siin lk 332.
  29. ↑ Hugh Kearney: und es entstand ein neues Weltbild. Die Wissenschaftliche Revolution vor einem halben Jahrtausend, Kindler: München 1971, lk 104.
  30. ↑ 30,0 30,1 John Freely. Kopernikus. Revolutionär des Himmels, Klett-Cotta Verlag, Stuttgart 2015, lk 244.
  31. ↑ Jürgen Hamel. Geschichte der Astronomie. Von den Anfängen bis zur Gegenwart, Birkhäuser Verlag: Basel/Boston/Berlin 1998, lk 140.
  32. ↑ Fritz Krafft. sphaera sive orbis coelestis. Von den Grundlagen der Astronomie bis Johannes Kepler. – Mathematics Celestial and Terrestrial. Festschrift für Menso Folkerts zum 65. Geburtstag. – Joseph W. Dauben jt (toim). Deutsche Akademie der Naturforscher Leopoldina, Halle (Saale) 2008. In Kommission bei Wissenschaftliche Verlagsgesellschaft mbH Stuttgart. lk 489–506, siin lk 498.
  33. ↑ Jürgen Hamel: Nicolaus Copernicus. Leben, Werk und Wirkung, Spektrum Akademischer Verlag: Heidelberg/Berlin/Oxford 1994, lk 291–294.
  34. ↑ Eugen Brachvogel. Nikolaus Koppernikus und Aristarch von Samos. – Zeitschrift für die Geschichte und Altertumskunde Ermlands, kd 25, 1935, lk 697–767.
  35. ↑ Andreas Kleinert. "Eine handgreifliche Geschichtslüge“. Wie Martin Luther zum Gegner des copernicanischen Weltsystems gemacht wurde. – Berichte zur Wissenschaftsgeschichte, 26/2003, lk 101–111.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • V. Lao. Kopernik. Pööret sünnitanud täheteadlane, Eesti Kirjanduse Selts 1937.
  • Thomas Kuhn. The Copernican Revolution, Cambridge, MA: Harvard University Press 1957.
  • C. C. Gillespie (toim). Dictionary of Scientific Biography, New York: Scribner's 1970–190,
    • E. Rosen. Copernicus, 3, lk 401–411, 1970.
  • E. Rosen. Three Copernican Treatises, 3. trükk, New York: Octagon Books [[]1971].
  • A. Koyré. The Astronomical Revolution: Copernicus, Kepler, Borelli, tlk R. E. W. Maddison, Ithaca: Cornell University Press 1973.
  • E. Rosen. Was Copernicus' Revolutions Approved by the Pope? – Journal of the History of Ideas, 36, lk 531–542.
  • E. Rosen. Copernicus and the Scientific Revolution, Malabar, FL: Krieger Publishing Co. 1984
  • H. Blumenberg. The Genesis of the Copernican World, tlk R. M. Wallace, Cambridge, MA: MIT Press 1987.
  • M. J. Crowe. Theories of the World from Antiquity to the Copernican Revolution, New York: Dover Publications 1990.
  • F. Hallyn. The Poetic Structure of the World: Copernicus and Kepler, tlk D. Leslie, New York: Zone Books 1990.
  • Nicholas Copernicus. On the Revolutions ,The Johns Hopkins University Press 1992, ISBN 0-8018-4515-7
  • O. Gingerich. The Eye of Heaven: Ptolemy, Copernicus, Kepler, New York: American Institute of Physics 1993.
  • N. Swerdlow. Copernicus, Nicolaus (1473–1543). – W. Applebaum (toim). Encyclopedia of the Scientific Revolution, New York: Garland Publishing, 2000, lk 162–168.
  • O. Gingerich. An Annotated Census of Copernicus' De revolutionibus, Leiden: Brill Academic Publishers; Nuremberg, 1543 and Basel, 1566, 2002.
  • B. Goldstein. Copernicus and the Origin of His Heliocentric System. – Journal for the History of Astronomy, 33, lk 219–235, 2002.
  • O. Gingerich. The Book Nobody Read: Chasing the Revolutions of Nicolaus Copernicus, New York: Walker & Company 2004.
  • F. J. Ragep. Copernicus and His Islamic Predecessors. – History of Science, 2007, 45, lk 65–81.
  • A. Goddu. Copernicus and the Aristotelian Tradition: Education, Reading, and Philosophy in Copernicus’s Path to Heliocentrism, Leiden: Brill 2010.
  • V. Blåsjö. A Critique of the Arguments for Maragha Influence on Copernicus. – Journal for the History of Astronomy, 2014, 45, lk 183–195.
  • P. D. Omodeo. Copernicus in the Cultural Debates of the Renaissance: Reception, Legacy, Transformation, Leiden: Brill 2014.
  • F. J. Ragep. Ibn al-Shatir and Copernicus: The Uppsala Notes Revisited. – Journal for the History of Astronomy, 2016, 47, lk 395–415.
  • R. Feldhay, F. J. Ragep (toim). Before Copernicus: The Cultures and Contexts of Scientific Learning in the Fifteenth Century, Montreal: McGill-Queens University Press 2017.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mikołaj_Kopernik&oldid=6646663"