Morea sõda

Morea sõda
	Osa Püha Liiga sõda ; ja Osmanite–Veneetsia sõjad
Toimumisaeg	25. aprill 1684 – 26. jaanuar 1699
Toimumiskoht	Peloponnesos, Lõuna-Epeiros, Kesk-Kreeka, Egeuse meri, Montenegro
Tulemus	Veneetsia võit
Territoriaalsed; muudatused	Morea loovutati Veneetsiale; Veneetsia omandas Dalmaatsia sisemaad
Osalised
Veneetsia vabariik; Saksa-Rooma riik; Malta rüütlid; Savoia hertsogkond; Paavstiriik; Püha Stephanuse rüütlid; Kreeka mässulised; Montenegro vabatahtlikud; morlahid ja horvaadid	Osmanite riik; Mani (1684–1696); Osmanite Alžeeria; Osmanite vasallid: Egiptuse ejalett; Tripolitaania; Tunise beilik;
Väejuhid või liidrid
Francesco Morosini; Otto Wilhelm von Königsmarck; Girolamo Cornaro; Bajo Pivljanin	Ismail Paşa; Mahmud Paşa; Limberákis Gerakáris

Morea sõda (itaalia: Guerra di Morea), tuntud ka kui Kuues Osmanite-Veneetsia sõda, toimus aastatel 1684–1699 Veneetsia vabariigi ja Osmanite riigi vahel osana laiemast konfliktist, mida tuntakse Suure Türgi sõjana. Sõjalised operatsioonid ulatusid Dalmaatsiast Egeuse mereni, kuid sõja peamine kampaania oli Morea (Peloponnesose) poolsaare vallutamine Lõuna-Kreekas Veneetsia poolt. Veneetsia poolelt peeti sõda, et maksta kätte Kreeta kaotuse eest Kreeta sõjas (1645–1669).

See juhtus ajal, mil Osmanid olid hõivatud oma põhjapoolsest võitlusest Habsburgide vastu – alates nurjunud Osmanite katsega vallutada Viin ja lõpetades sellega, et Habsburgid võitsid Buda ja kogu Ungari, mistõttu Osmanite riik ei suutnud koondada oma jõude veneetslaste vastu. Sellisena oli Morea sõda ainus Osmanite–Veneetsia konflikt, millest Veneetsia väljus võitjana, omandades märkimisväärse territooriumi. Veneetsia ekspansionistlik taaselustumine oli lühiajaline, kuna Osmanid pöörasid selle 1718. aastal enda kasuks.

Taust

Alates Bütsantsi tükeldamisest pärast Neljandat ristisõda oli Veneetsial olnud mitu saart Egeuse ja Joonia meredes ning strateegiliselt paigutatud linnuseid piki Kreeka mandriosa rannikut. Osmanite esiletõusuga kaotasid veneetslased 16. sajandil ja 17. sajandi alguses enamiku neist türklastele, sealhulgas Küprose ja Euboia (Negroponte). Aastatel 1645–1669 pidasid veneetslased ja Osmanid pika ja kuluka sõja viimase suure Veneetsia valduse, Kreeta pärast Egeuse meres. Selle sõja ajal võttis Veneetsia komandör Francesco Morosini ühendust mässuliste maniootidega. Nad leppisid kokku ühiskampaania läbiviimises Moreas. 1659. aastal randus Morosini Moreas ja koos maniootidega vallutati Kalamáta. Varsti pärast seda oli ta sunnitud Kreetale naasma ja Peloponnesose ettevõtmine nurjus.

17. sajandil jäid Osmanid juhtivaks poliitiliseks ja sõjaliseks jõuks Euroopas, kuid languse märgid olid ilmsed: Osmanite majandus kannatas kulla ja hõbeda sissevoolu tõttu Ameerikast, järjest tasakaalustamata eelarve ja valuuta korduva devalveerimise tõttu, samas kui traditsiooniline timariootide ratsaväesüsteem ja janitšarid, kes moodustasid Osmanite armeede tuumiku, langesid kvaliteedilt ja asendusid üha enam ebaregulaarsete jõududega, mis jäid alla Euroopa regulaararmeedele. Sultan Murad IV (valitses 1623–1640) reformipüüdlused ja Köprülü dünastia suurvesiiride, mille liikmed valitsesid riiki aastatel 1656–1683, võimekas administratsioon suutsid Osmanite võimu säilitada ja isegi Kreeta vallutada, kuid sealne pikk ja veninud sõda ammendas Osmanite ressursid.

Poola-Türgi sõja (1672–1676) tulemusena kindlustasid Osmanid Podoolia vallutamisega oma viimase territoriaalse laienemise Euroopas ja üritasid siis laieneda Ukraina territooriumile Dnepri jõe paremkaldal, kuid venelased lõid nad tagasi. Bahtšisarai rahu muutis Dnepri jõe Osmanite riigi ja Venemaa vaheliseks piiriks.

1683. aastal puhkes Austria ja Osmanite vahel uus sõda, kus suur Osmanite armee edenes Viini suunas. Osmanite piiramisrõnga lõhkus Viini lahingus Poola kuningas Jan III Sobieski. Selle tulemusena moodustati 5. märtsil 1684 Linzis keiser Leopold I, Sobieski ja Veneetsia doodži Marcantonio Giustiniani osalusel Osmanite-vastane Püha Liiga. Järgmise paari aasta jooksul vabastasid austerlased Ungari Osmanite kontrolli alt ja vallutasid 1688. aastal isegi Belgradi ning jõudsid järgmisel aastal Niši ja Vidinisse. Austerlased olid nüüdseks üle pingutanud ja segatud ka Üheksa-aastasse sõtta (1688–1697) Prantsusmaa vastu. Osmanid haarasid uue suurvesiiri Köprülü Fazıl Mustafa Paşa juhtimisel initsiatiivi ja lõid austerlased tagasi, vallutades 1690. aastal Niši ja Vidini ning käivitades rüüsteretked üle Doonau. 1696. aasta järel pööras õnn uuesti, 1696. aastal vallutasid venelased Azovi, millele järgnes katastroofiline lüüasaamine Savoia Eugeni käest Zenta lahingus 1697. aasta septembris. Selle tulemusena sõdivate osapoolte vahel alanud läbirääkimised viisid Karlowitzi rahu sõlmimiseni 1699. aastal.

Veneetsia valmistub sõjaks

Austerlased ja poolakad pidasid Veneetsia osavõttu sõjast kasulikuks täienduseks põhioperatsioonidele Kesk-Euroopas, kuna selle merevägi võib takistada Osmanite vägede koondamist meritsi ja sundida neid vägesid oma rinnetelt eemale suunama. Veneetsia poolel oli senatis debatt sõjaga liitumise üle tuline, kuid lõpuks sai võidu sõjapartei, pidades seda hetke suurepäraseks ja ainulaadseks revanši võimaluseks. Selle tulemusena, kui 25. aprillil 1684 saabusid Veneetsiasse uudised Püha Liiga moodustamisest, kuulutas kõige rahulikum vabariik esimest ja ainsat korda Osmanite-Veneetsia sõdades Osmanitele sõja, mitte vastupidi.

Sellest hoolimata olid vabariigi sõjalised jõud sõja puhkedes kasinad. Pikk Kreeta sõda oli ammendanud Veneetsia ressursid ja Veneetsia võim oli vähenemas nii Itaalias kui ka Aadria merel. Kui Veneetsia merevägi oli hästihooldatud vägi, mis koosnes 10 galeassist, 30 man-of-war alusest ja 30 galeerist ning abialustest, siis armeesse kuulus 8000 mitte eriti distsiplineeritud regulaarväelast. Neid täiendas arvukas ja hästivarustatud miilits, kuid viimast ei saanud kasutada väljaspool Itaaliat. Tulu oli samuti napp, veidi rohkem kui 2 miljonit sekviini aastas. Inglise suursaadiku Kõrge Värava juures, Lord Chandosi aruannete kohaselt oli Osmanite seisukord veelgi hullem: maal koperdasid nad järjestikuste lüüasaamiste pärast, nii et sultan pidi oma vägede palka kahekordistama ja kasutama sunniviisilist ajateenistust. Samal ajal kirjeldas Chandos Osmanite mereväge olevat valusas seisukorras, mis vaevalt suudab kümmet man-of-war alust operatsioonideks varustada. See jättis veneetslastele merel vaieldamatu ülemvõimu, samal ajal kui Osmanid kasutasid kergeid ja kiireid galeere, et Veneetsia laevastikust mööda hiilida ja oma kindlusi piki rannikut varustada. Oma rahalist nõrkust silmas pidades otsustas vabariik viia sõja Osmanite territooriumile, kus nad võisid oma äranägemise järgi sõdureid värvata ja andamit nõuda, enne kui Osmanid jõuavad Viinis tekkinud šokist ja kaotustest toibuda ning oma positsioone tugevdada. Lisaks sai Veneetsia märkimisväärseid toetusi paavst Innocentius XI-lt, kes mängis juhtivat rolli Püha Liiga moodustamisel ja "peaaegu vaesustas kuuria liitlastele toetuste tõstmisel".

1684. aasta jaanuaris valiti ekspeditsioonivägede ülemjuhatajaks Morosini, kellel olid silmapaistev rekord ja suured Kreeka operatsioonide kogemused. Veneetsia suurendas oma vägesid, kutsudes tööle suure hulga palgasõdureid Itaaliast ja Saksa riikidest, ning kogus raha riigiametite ja aadlitiitlite müümisega. Rahalist ja sõjalist abi meeste ja laevade näol andsid Malta rüütlid, Savoia hertsogkond, Paavstiriik ja Toscana Püha Stephanuse ordu ning Veneetsia sõjaväkke komandeeriti kogenud Austria ohvitserid. Veneetsia valitsetud Joonia saartel võeti kasutusele sarnaseid meetmeid; värvati üle 2000 sõduri, lisaks meremehed ja sõudjad laevastikule. 10. juunil 1684 asus Morosini 3 galeerist, 2 galeassist ja mõnest abialusest koosneva laevastikuga teele. Teel Korfule liitusid temaga veel 4 Veneetsia, 5 paavsti, 7 Malta ja 4 Toscana galeeri. Korful ühendati nad kohalike mere- ja sõjajõududega, samuti Joonia saarte kreeka aadlisuguvõsade jõududega.

Veneetsia pealetung

Tegevus Lääne-Kreekas (1684)

Veneetsia laevastiku esimene sihtmärk oli Lefkáda saar (Santa Maura). Morosini poliitiline rivaal Girolamo Corner üritas teda ennetada ja vallutada Santa Maura kindluse (mida ta arvas olevat kergelt kaitstud) enne laevastiku saabumist Veneetsiast. Väikeste jõududega purjetas ta Korfult saarele, kuid leides, et kindlus oli tugeva garnisoniga, pöördus ta tagasi. Selle äparduse tõttu jäi Corner esimesel sõja-aastal kõrvale, mille jooksul teenis ta Joonia saartel kui provveditore generale, enne kui ta 1685. aasta lõpus Dalmaatsia komandöriks määrati. 18 juulil 1684 jättis Morosini Korfu ja saabus kaks päeva hiljem Santa Maurale. Pärast 16-päevast piiramist kapituleerus kindlus 6. augustil 1684.

Veneetslased läksid seejärel Akarnania mandripiirkonda. Rannalähedase Petalase saare hõivasid 10. augustil krahv Niccolo di Strassoldo ja Angelo Delladecima. Enamasti Kefalloniást pärit vabatahtlikega tugevdatud veneetslased vallutasid seejärel Aitolikó ja Mesolóngi linnad. Arvaniitide (õigeusu albaanlased) juhid kogu Epeirosest, Himarëst ja Soúlist ning Akarnania ja Ágrafa armatoloste kaptenid olid ühise eesmärgi nimel veneetslastega ühendust võtnud; Veneetsia edasitungiga toimus Váltose ja Xirómero piirkonnas üldine ülestõus. Moslemikülasid rünnati, rüüstati ja põletati ning Osmanite võim lagunes kogu Mandri-Kreeka lääneosas. Kuu lõpuks hoidsid Osmanid kinni ainult Préveza ja Vónitsa rannakindlustest. Veneetsia laevastik korraldas mitu rüüsteretke piki Epeirose rannikut kuni Igoumenítsani ja isegi Peloponnesose looderannikule Pátra lähedale, enne kui alustas 21. septembril ühiseid jõupingutusi Préveza linnuse vallutamiseks. Linnus alistus kaheksa päeva pärast ja Vónitsa vallutati Delladecima meeste poolt mõni päev hiljem. Sügise lõpul määras Morosini Delladecima Amvrakía lahestt Achelóosi jõeni ulatuva piirkonna sõjaväekuberneriks. Juba sõja alguses hakkasid veneetslased haiguste tõttu suuri kaotusi kannatama; krahv Strassoldo oli üks neist. Need varajased edusammud olid veneetslaste jaoks olulised, kuna nad tagasid oma sideme Veneetsiaga, keelasid osmanitele võimaluse vägesid piirkonnast läbi viia ja pakkusid hüppelaua võimalikeks tulevasteks vallutusteks Kreeka mandril.

Samal ajal asus Veneetsia andma Morosinile veel vägesid ning sõlmis lepingud Saksimaa ja Hannoveri valitsejatega, kes pidid kumbki andma palgasõduriteks 2400 meest. Pärast lepingu sõlmimist 1684. aasta detsembris ühines Morosiniga 1685. aasta juunis 2500 hannoverlast ning mõni kuu hiljem saabus 3300 saksi. 1685. aasta kevadel ja juuni alguses kogunesid Veneetsia väed Korfule, Prévezasse ja Dragamestosse: 37 galeeri (17 neist Toscana, paavsti või Malta), 5 galeassi, 19 purjekat ja 12 galiooti, 6400 Veneetsia sõdurit (2400 hannoverlast ja 1000 dalmaatslast), 1000 Malta sõdurit, 300 firenzelast ja 400 paavsti sõdurit. Neile lisandus mõnisada värvatud ja vabatahtlikku kreeklast Joonia saartelt ja mandrilt.

Morea vallutamine (1685–87)

Koróni ja Mani (1685)

Olles eelmisel aastal tagala kindlustanud, võttis Morosini sihi Peloponnesosele, kus kreeklased olid hakanud ilmutama mässumärke. Juba 1684. aasta kevadel olid Osmanite võimud vahistanud ja hukanud Kórinthose metropoliidi Zachariase osalemise eest revolutsioonilistes ringides. Samal ajal algasid mässulised liikumised maniootide seas, kes pahandasid privileegide ja autonoomia kaotust, sealhulgas Osmanite garnisonide rajamist Zarnata, Kelefá ja Las kindlustesse, mida nad pidid kannatama koostöö tõttu veneetslastega Kreeta sõjas. Varasügisel otsustas kohaliku piiskopi Joachimi juhitud koosolek abi saamiseks veneetslaste poole pöörduda ja 20. oktoobril saabus kümnemeheline saatkond Zakynthosesse, et Morosiniga kokku leppida. Arutelud venisid 1685. aasta veebruarini, kui Veneetsia ülemjuhataja otsustas lõpuks manioote relvade ja laskemoonaga varustada. Vahepeal ei istunud Osmanite võimud jõude. Juba eelnevatel kuudel olid nad tugevdanud oma vägesid Lakoonikas ja veebruaris tungis uus Morea serasker Ismail Paşa 10 000 mehega Máni poolsaarele. Manioodid avaldasid vastupanu, kuid nende uued abipalved veneetslastele märtsi alguses lõppesid ainult nelja laskemoonalaeva saatmisega Daniel Dolfini juhtimisel. Selle tulemusena olid manioodid sunnitud alistuma ja andsid oma lapsed seraskerile pantvangideks.

Lõpuks 21. juunil asus Veneetsia laevastik teele Peloponnesosele ning 25. juunil randus Veneetsia üle 8000-meheline armee endise Veneetsia kindluse Koróni lähedal ja asus seda piirama. Manioodid jäid esialgu passiivseks ning mõnda aega ohustasid piiravate kristlaste vägede positsiooni Náfplio kuberneri Halil Paşa juhitud väed ja kapudan paşa juhitud Osmanite laevastiku poolt maale saadetud värsked abiväed, nii Náfplios kui ka Kalamátas. Osmanite jõupingutused piiramisrõngast murda said lüüa ja 11. augustil kindlus alistus. Vaatamata ohutu läbipääsu lubadusele mõrvati garnison reetmise kahtluse tõttu.

Piiramise viimasel etapil osales Zakynthose aadliku Pavlos Makrise juhtimisel 230 maniooti ja peagi tõstis piirkond taas mässu, mida julgustas Morosini kohalolek Korónis. Veneetsia väejuht võttis nüüd sihikule Kalamáta, kuhu kapudan paşa oli maandanud 6000 jalameest ja 2000 sipahi ratsameest ning rajanud kaevikutest ümbritsetud laagri. 10. septembril saavutasid veneetslased ja manioodid Zarnata kindluse alistumise, selle 600-meheline garnison pääses ohutult Kalamátasse, kuid selle komandör läks Veneetsiasse ja sai rikkaliku pensioni. Pärast seda, kui kapudan paşa lükkas tagasi Morosini pakkumise oma armee laiali saata, ründas 3300 saksiga tugevdatud Veneetsia armee kindral Hannibal von Degenfeldi juhtimisel Osmanite laagrit ja alistas nad 14. septembril. Kalamáta alistus ilma võitluseta ja selle linnus tehti maatasa ning septembri lõpuks olid allesjäänud Osmanite garnisonid Kelafas ja Lasis kapituleerunud ja evakueerinud Mani. Las tehti maatasa, kuid veneetslased paigaldasid omakorda garnisonid Kelafasse ja Zarnatasse, samuti rannikulähedasele Marathonisi saarele, et allumatutel maniootidel silm peal hoida, enne Joonia saartele talvitama naasmist.

Kampaaniahooaeg lõpetati Igoumenítsa vallutamisega 11. novembril ja hävitamisega. Taas võtsid haigused Veneetsia armee talvekorteris oma lõivu. Eriti suured kaotused olid Saksa kontingendi seas, kes kaebasid Veneetsia võimude hooletuse ja neile saadetud sageli riknenud toidu üle: hannoverlased üksi kaotasid 1685. aprillist 1686. aasta jaanuarini haigustele 736 meest, vastandina 256 lahingus.

Navarino, Methóni ja Náfplio (1686)

Järgmisel aastal haarasid Osmanid initsiatiivi, rünnates märtsi alguses Kelefát, sundides Morosinit kiirendama oma lahkumist Joonia saartelt. Osmanid rajasid piiramisrõnga, kuid taandusid Venieri juhitava Veneetsia laevastiku saabumisel, ning 30. märtsil alustas Morosini oma vägede randumist Messeenia lahes. Veneetsia vägede kogunemine oli aeglane ja Morosini pidi ootama abivägede saabumist 13 galeeri kujul Paavstiriigilt ja Toscana suurhertsogkonnalt, samuti veel palgasõdureid, mis tõstsid tema armee suuruseks u 10 000 jalameest ja 1000 ratsameest, enne kui alustas oma edasitungi mai lõpus. Morosini enda soovitusel määrati maavägede juhiks Rootsi veteranmarssal Otto Wilhelm von Königsmarck, samas kui Morosini säilitas laevastiku juhtimise. Königsmarck taotles ja sai ka nõusoleku, et veneetslased palkaksid mitmeid teisi kogenud ohvitsere, eriti piiramissõja eksperte.

2. juunil maandas Königsmarck oma armee Pýloses, kus Vana Navarino linnus alistus järgmisel päeval pärast veevarustuse akvedukti läbilõikamist. Selle garnison, mis koosnes mustadest aafriklastest, viidi Aleksandriasse. Ka moodsam Uus Navarino kindlus piirati ümber ja alistus 14. juunil pärast ühe oma moonalao õhkulendamist, tappes komandör Sefer Paşa ja palju tema vanemohvitsere. Selle garnison, 1500 sõdurit ja sama palju tsiviilelanikest ülalpeetavaid viidi Tripolisse. Osmanite seraskeri katsed kindlust abistada või veneetslasi takistada lõppesid lüüasaamisega lahingus, mille järel asusid veneetslased 22. juunil piirama veel üht endist Veneetsia kantsi, Methónit. Kuigi linnus oli hästi kindlustatud, varustatud ning sisustatud 100 suurtüki ja 1000-mehelise garnisoniga, alistus see 7. juulil pärast pidevat pommitamist ja järjestikuseid Veneetsia rünnakuid. Selle 4000 elanikku veeti samuti Tripolisse. Samal ajal vallutasid Veneetsia eskadrill ja Dalmaatsia väed põhja pool asuva Arkaadia (nüüd Kyparissía) kindluse.

Veneetslased viisid siis välgukiirusel oma väliarmee Messeeniast välja ja maandasid selle 30. juulist 4. augustini Tolós, efektsel kaugusel Peloponnesose pealinnast Náfpliost. Kohe esimesel päeval viis Königsmarck oma väed Palamídi mäge vallutama, mis oli siis vähe kindlustatud ja kust paistis vaade linnale. Linna komandör Mustafa Paşa viis tsiviilisikud Akronauplia tsitadelli ja saatis abi saamiseks kiireloomulised sõnumid serasker Ismail Paşale; enne kui veneetslased jõudsid oma maalemineku lõpule viia, jõudis Ismail Paşa 4000 ratsaniku ja 3000 jalamehega Árgosesse ning püüdis ümberpiiratud garnisoni abistada. Veneetslased alustasid 7. augustil abivägede vastu rünnakut, mis lõppes Árgose vallutamise ja Paşa sundimisega taganema Kórinthosesse, kuid kahe nädala jooksul, alates 16. augustist olid Königsmarcki väed sunnitud pidevalt tõrjuma Ismail Paşa vägede rünnakuid, tõrjuma ümberpiiratud garnisoni rünnakuid ja toime tulema uue katkupuhanguga: hannoverlased lugesid 2750 mehest 1200 haigeks ja haavatuks. 29. augustil alustas Ismail Paşa ulatuslikku rünnakut Veneetsia laagri vastu, kuid sai raskelt lüüa, kui Morosini maandas 2000 meest laevastikult tema tiivale. Mustafa Paşa loovutas linna samal päeval ja järgmisel päeval korraldas Morosini võidukäigu linna. Linna 7000 moslemit, sealhulgas garnison, viidi Tenedosele. Teade sellest suurest võidust võeti Veneetsias rõõmsalt ja pidulikult vastu. Náfpliost sai veneetslaste peamine baas, Ismail Paşa aga taganes Vostitsasse Peloponnesose põhjaosas pärast seda, kui tugevdas Kórinthose garnisone, mis kontrollisid läbipääsu Kesk-Kreekasse. Osmanite väed mujal sattusid segadusse, kui levisid valed kuulujutud, et sultan oli käskinud Peloponnesose evakueerida; nii tapsid Osmanite sõdurid Karýtainas oma komandöri ja läksid laiali.

Osmanite laevastik kapudan paşa juhtimisel, mis oli saabunud Saroni lahte, et tugevdada Osmanite positsioone Kórinthoses, oli nende uudiste tõttu sunnitud pöörduma tagasi Dardanellidesse. Oktoobri alguses juhtis Morosini oma laevu asjatult Osmanite laevu otsides; selle ekspeditsiooni osana maabus Morosini Pireuses, kus teda ootasid Ateena peapiiskop Jakob ja linna märkimisväärsed isikud, kes pakkusid talle 9000 reaali andamit. Pärast Salamise, Aígina ja Ýdra külastamist naasis Morosini 16. oktoobril koos laevastikuga Náfplio lahte. Umbes samal ajal jõudis haripunkti ka Saksa palgasõdurite rahulolematus, mis oli tingitud nende kaotustest haigustele ja tajutavast hooletusest saagi jagamisel, ning paljud, sealhulgas kogu Saksi kontingent, pöördusid tagasi koju. Sellegipoolest suutis Veneetsia kaotused korvata uue värbamiskampaaniaga Hessenis, Württembergis ja Hannoveris. Üheksa-aastase sõja peatse puhkemise ja üldise nõudluse tõttu palgasõdurite järele ei olnud suurem osa uutest värvatutest veteransõdurid; värbajad olid sunnitud värbama isegi Prantsuse desertööre ja Veneetsiasse suunduva marsi ajal deserteerus omakorda üle 200 mehe. Taas kord lükkas abivägede ootamise vajadus Veneetsia operatsioonide alguse 1687. aastal juulini edasi.

Pátra ja vallutuse lõpuleviimine (1687)

Vahepeal olid Osmanid moodustanud Pátras tugeva kaevikutest ümbritsetud laagri 10 000 mehega Mehmed Paşa juhtimisel. Kuna Osmaneid varustati üle Kórinthose lahe väikeste laevadega, oli Morosini esimene samm Peloponnesose põhjaranniku mereblokaad. Seejärel maandas Morosini 22. juulil esimesed oma 14 000 sõdurist Pátrast läänes. Kaks päeva hiljem, kui suurem osa Veneetsia vägedest oli maandunud, juhtis Königsmarck oma armee Osmanite laagrit ründama, valides selle kaitses nõrga koha. Osmanid võitlesid vapralt, kuid päeva lõpuks olid nad sunnitud taganema, jättes maha üle 2000 hukkunu ja haavatu, 160 suurtükki ja palju varustust, 14 laeva ja komandüri oma lipu. Kaotus demoraliseeris Osmanite Pátra linnuse garnisoni, mis lahkus sellest ja põgenes Río kindlusse ("Morea linnus"). Järgmisel päeval, kui rannikul patrullisid Veneetsia laevad, lahkusid Mehmed ja tema sõdurid ka Ríost ja põgenesid ida suunas. Taganemine muutus kiiresti paanikaks, millega sageli ühinesid ka Kreeka külaelanikud ja mis levis samal päeval üle Kórinthose lahe ka mandrile. Nii suutsid veneetslased üheainsa päeva jooksul, 25 juulil, vallutada ilma vastupanuta Río ja Antírrio kaksikkindlused ("Väikesed Dardanellid") ning Náfpaktose (Lepanto) linnuse. Osmanid peatasid oma taganemise alles Teebas, kus Mehmed Paşa asus oma vägesid ümber koondama.

Veneetslased järgnesid sellele edule viimaste Osmanite bastionite alandamisega Peloponnesosel: Chlemoutsi alistus Angelo De Negrile Zakynthosest 27. juulil, samas Königsmarck marssis itta Kórinthose suunas. Osmanite garnison hülgas Akrokorintti tema lähenemisel pärast linna põlemapanemist, mille veneetslased 7. augustil vallutasid. Morosini andis nüüd korralduse kampaania ettevalmistamiseks üle Kórinthose maakitsuse Ateena suunas, enne kui ta läks Mystrasesse, kus ta veenis Osmanite garnisoni alistuma, ning manioodid hõivasid Karýtaina, mille Osmanite garnison oli maha jätnud. Peloponnesos oli täieliku Veneetsia kontrolli all ja ainult Monemvasiá (Malvasia) kindlus kagus, mida piirati 3. septembrist alates, jätkas vastupanu, pidades vastu 1690. aastani. Need uued edusammud tekitasid Veneetsias suurt rõõmu ning Morosinit ja tema ohvitsere autasustati. Morosini sai võidutiitli Peloponnesiacus ja tema pronksbüst pandi välja Veneetsia Ülemnõukogu saali, midagi, mida elava kodaniku heaks ei olnud kunagi varem tehtud. Königsmarck sai preemiaks 6000 tukatit kullas ja palgatõusu 24 000 tukatini aastas, Maximilian Wilhelm von Braunschweig und Lüneburg, kes juhatas Hannoveri sõdureid, sai juveelmõõga 4000 tukati väärtuses ning sarnaseid kingitusi tehti paljudele armee ohvitseridele.

Ateena okupeerimine (1687–1688)

Veneetsia positsioon Peloponnesosel ei saanud olla kindel seni, kuni Osmanid hoidsid kinni Kesk-Kreeka idaosast, kus Teeba ja Negroponte (Chalkída) olid märkimisväärsed sõjalised kantsid. Nii randus Königsmarcki 10 750-meheline armee 21. septembril 1687 Elefsínas, samas sisenes Veneetsia laevastik Pireusesse. Türklased evakueerisid kiiresti Ateena linna, kuid garnison ja suur osa elanikkonnast tõmbusid iidsesse Ateena akropoli, olles otsustanud vastu pidada, kuni Teebast saabub abiväge. Veneetsia armee seadis Pnyksile ja teistele linna kõrgendikele üles kahuri- ja mortiiripatareid ning alustas Akropoli piiramist, mis kestis kuus päeva (23.–29. september) ja põhjustas iidsetele monumentidele palju hävingut. Osmanid lammutasid esmalt Athena Nike templi, et püstitada kahuripatarei, ja 25. septembril plahvatas Veneetsia kahurikuul püssirohuhoidlas Propylaias. Kõige olulisem tekitatud kahju oli Parthenoni hävitamine. Türklased kasutasid templit laskemoona hoidmiseks ja kui 26. septembri õhtul tabas hoonet mortiiri mürsk, hukkus plahvatuses 300 inimest ning hävis täielikult templi katus ja suurem osa seintest. Vaatamata tohutule hävingule, mille põhjustas "imeline lask", nagu Morosini seda nimetas, jätkasid türklased kindluse kaitsmist, kuni 28. septembril lõi Königsmarck tagasi Teebast tulnud Osmanite armee abikatse. Seejärel garnison kapituleerus tingimusel, et ta transporditakse Smürnasse.

Vaatamata Ateena langemisele ei olnud Morosini positsioon kindel. Osmanid kogusid Teebasse armeed ning nende 2000-meheline ratsavägi hoidis tõhusalt kontrolli all Atikat, piirates veneetslasi Ateena ümbrusega, nii et veneetslased pidid rajama kindlusi, et kindlustada Ateenat Pireusega ühendav tee. 26. detsembril lahkus 1400-meheline jäänuk Hannoveri kontingendist ja uus katkupuhang talvel nõrgestas veelgi Veneetsia vägesid. Veneetslastel õnnestus värvata Atika maaelanikkonna hulgast 500 arvaniiti sõduriteks, kuid teised kreeklased ei soovinud Veneetsia armeega ühineda. 31. detsembril toimunud nõukogul otsustati Ateenast loobuda ja keskenduda teistele projektidele, näiteks Negroponte vallutamisele. Munikhias kindlustati evakueerimise katmiseks laager ja soovitati, kuid ei lepitud kokku, et Akropoli müürid tuleks maatasa teha. Kui Veneetsia lahkumise ettevalmistused said ilmseks, otsustasid paljud ateenlased lahkuda, kartes Osmanite kättemaksu: Veneetsia laevad evakueerisid 622 perekonda, u 4000–5000 inimest, kes asusid kolonistidena Argolídasse, Korinthíasse, Pátrasse ja Egeuse mere saartele. Morosini otsustas vähemalt mõned iidsed mälestusmärgid saagiks võtta, kuid 19. märtsil kukkusid Poseidoni ja Nike vankri kujud alla ja purunesid tükkideks, kui neid Parthenoni läänefrontoonilt eemaldati. Veneetslased loobusid katsest eemaldada templist täiendavaid skulptuure ja võtsid selle asemel mõned marmorlõvid, sealjulgas kuulsa Pireuse lõvi, mis oli andnud sadamale selle keskaegse nime "Porto Leone", ja mis tänapäeval seisab Veneetsia Arsenali sissepääsu juures. 10. aprillil evakueerusid veneetslased Atikast Peloponnesosele.

Rünnak Negropontele (1688)

3. aprillil 1688 valiti Morosini uueks Veneetsia doodžiks, kuid ta jäi Veneetsia vägede juhiks Kreekas. Senat tegi suuri jõupingutusi oma vägede täiendamiseks Kreekas, kuid järjekordselt lükkas vajadus täiendusi oodata operatsioonide alguse juuni lõppu. Vaatamata Ateena ekspeditsiooni läbikukkumisele oli sõjaõnn endiselt soodne: Osmanid olid hädas mitmete lüüasaamistega Ungaris ja Dalmaatsias: pärast katastroofilist Mohácsi lahingut puhkes 1687. aasta novembris mäss, mille tulemusel vallandati ja hukati suurvesiir Sarı Süleyman Paşa ning tagandati isegi sultan Mehmed IV (valitses 1648–1687), keda asendas tema vend Süleyman II (valitses 1687–1691). Mitmed Morosini nõunikud pakkusid välja sobiva hetke Kreeta tagasivallutamise katseks, kuid uus doodž keeldus ja nõudis kampaaniat Negroponte vastu.

11 juulil alustasid esimesed Veneetsia sõdurid Negroponte juures maabumist ja asusid kaks päeva hiljem seda piirama. Veneetslased olid koondanud märkimisväärse jõu, 13 000 sõdurit ja veel 10 000 meest laevastikus 6000-mehelise Osmanite garnisoni vastu, kes osutas sihikindlat vastupanu. Veneetsia laevastik ei suutnud linna täielikult blokeerida, mis võimaldas Ismail Paşa vägedel ümberpiiratud linnusesse üle Évripose väina varusid parvetada. Veneetslased ja nende liitlased kandsid suuri kaotusi, eriti järjekordse katkupuhangu tõttu, sealhulgas kindral Königsmarck, kes suri katku 15. septembril, samas kui Malta ja Püha Stephanuse rüütlid lahkusid varasügisel piiramiselt. Pärast seda, kui viimane rünnak 12. oktoobril osutus kulukaks ebaõnnestumiseks, pidi Morosini tunnistama kaotust. 22. oktoobril jättis Veneetsia armee, olles kaotanud kokku u. 9000 meest, Negroponte ja suundus Árgosesse. Koos nendega läks sõjapealik Nikolaos Karystinos, kes oli algatanud ülestõusu Lõuna-Euboias ja püüdnud edutult vallutada Kárystose linnust.

Piiramisest ja haigustest kurnatud Hannoveri ja Hesseni palgasõdurite riismed lahkusid Kreekast 5. novembril. Morosini üritas 1689. aasta lõpus rünnata Monemvasiát, kuid tervise halvenemine sundis teda varsti pärast seda Veneetsiasse tagasi pöörduma. Teda asendas ülemjuhataja kohal Girolamo Cornaro. See tähistas Veneetsia ülemvõimu lõppu ja paljude edukate, kuigi lõpuks mitte otsustavate Osmanite vasturünnakute algust.

Lahingud Dalmaatsias

Morea sõjas piiras Veneetsia vabariik Sinjit 1684. aasta oktoobris ning taas 1685. aasta märtsis ja aprillis, kuid mõlemal korral edutult. 1685. aasta katsel aitas Veneetsia armeed kohalik Poljica vabariigi miilits, kes sellega mässas oma 1513. aastast kehtinud nominaalse Osmanite ülemvõimu vastu. Püüdes Poljicale kätte maksta, ründasid Osmanid 1685. aasta juunis Zadvarjet ning 1686. aasta juulis Dolacit ja Srijanet, kuid löödi tagasi ja kandsid suuri kaotusi. Nii Poljica kohalike elanike kui ka morlahide abiga langes Sinji kindlus 30. septembril 1686 lõpuks Veneetsia armee kätte. 1. septembril 1687 algas Herceg Novi piiramine ja lõppes 30. septembril Veneetsia võiduga. Knin võeti pärast 12-päevast piiramist 11. septembril 1688. Knini kindluse vallutamine tähistas Veneetsia eduka kampaania lõppu laiendada oma territooriumit Dalmaatsia sisemaale ja see määras ka suure osa lõplikust piirist Dalmaatsia ja Bosnia ja Hertsegoviina vahel, mis püsib tänini. Osmanid piirasid Sinji uuesti Teises Morea sõjas, kuid tõrjuti tagasi.

26. novembril 1690 võttis Veneetsia Vrgoraci, mis avas tee Imotski ja Mostari suunas. 1694. aastal õnnestus neil hõivata Ragusa vabariigist põhja pool asuvad alad, nimelt Čitluk, Gabela, Zažablje, Trebinje, Popovo polje, Klobuk ja Metković. Lõpliku rahulepinguga loobus Veneetsia nii Popovo polje kui ka Kleki ja Sutorina aladest, et säilitada Ragusa lähedal olemasolev demarkatsioon.

Osmanite taastõusmine

Uus Osmanite sultan soovis esialgu rahulepingut, kuid Üheksa-aastase sõja puhkemine 1688. aastal ja sellele järgnenud Austria ressursside ümbersuunamine Prantsusmaa vastu võitlemisele julgustas Osmanite juhtkonda sõda jätkama. Uue suurvesiiri Köprülü Fazıl Mustafa Paşa võimeka juhtimise all läksid Osmanid üle vastupealetungile. Kuna põhilised jõupingutused olid suunatud Austria vastu, ei suutnud Osmanid kunagi säästa piisavalt mehi, et Veneetsia saavutatu täielikult tagasi pöörata.

Limberákis Gerakárise tõus

1688. aasta lõpus pöördusid türklased abi saamiseks maniootide juhi Limberákis Gerakárise poole, kes oli aidanud neid Kreeta sõjas Mani sissetungi ajal, kuid oli sellest ajast peale piraatluse eest Konstantinoopolis vangis. Ta vabastati, kuulutati "Mani beiks", tal võimaldati värvata mõnesajameheline vägi ja ühineda Osmanite armeega Teebas. Hoolimata asjaolust, et ta ei olnud kunagi juhtinud ühtegi suurt armeed, pidi Gerakáris mängima suurt rolli sõja viimastel etappidel, kuna tema julged ja hävitavad rüüsteretked destabiliseerisid Veneetsia kontrolli ja osutusid vabariigi ressursside pidevaks kurnajaks. 1689. aasta kevadel korraldas Gerakáris oma esimese rünnaku Veneetsia positsioonidele Kesk-Kreeka lääneosas 2000 türklase, albaanlase ja kreeklase segaväega. Gerakáris hõivas ja põletas maha Mesolóngi, rüüstas Váltose ja Xirómero piirkondades ning käivitas rünnakud Veneetsia kantsidele Aitolikós ja Vónitsas.

Selle uue ohu tõrjumiseks jätkasid veneetslased oma katseid võita enda poole kohalikke liidreid ning värvata kohalikke ja pagulastest kreeklasi miilitsatesse. Sel viisil moodustas vabariik kaks sõjarühma, ühe Karpenísis Kreeka armatoloste kaptenite ja Dalmaatsia ohvitseride Spanose, Chormopoulose, Bossinase, Vitose ja Lubozovichi juhtimisel ning teise Lidoríkis kaptenite Kourmase, Meïdanise ja Elias Damianovichi juhtimisel. Samal ajal oli suur eikellegimaa idas Osmanite kantside ja läänes Veneetsia kontrolli all olevate alade vahel üha enam varjupaigaks iseseisvatele nii kristlaste kui ka moslemite sõjasalkadele, keda täiendasid Albaania ja Dalmaatsia desertöörid Veneetsia armeest. Kohalik elanikkond oli seega veneetslaste ning nende kreeklastest ja dalmaatslatest abivägede, kes korjasid katuseraha, röövivate sõjarühmade rüüste ning Osmanite, kes nõudsid endiselt regulaarsete maksude tasumist, meelevallas. Konflikti keerukust illustreerib tõsiasi, et Gerakáris tõrjuti 1689. aasta juunis rünnakus Salonale (Ámfissa) Dimitrios Charopolitise ja Elias Damianovichi juhtimisel kohalike elanike poolt tagasi, kuid samal ajal kaitses Gerakáris Ágrafa ja Karpenísi külasid kristlike röövivate sõjasalkade eest. Gerakáris üritas veenda paljusid sõltumatuid sõjarühmitusi Osmanite teenistusse astuma, kuid ilma suurema eduta. Ta suutis edukamalt veenda paljusid 1688. aastal linnast põgenenud ateenlasi oma kodudesse tagasi pöörduma, pärast seda, kui Osmanite serasker garanteeris, et neile ei tule mingeid vastumeetmeid.

1690. aastal tungisid tugevdatud Osmanite väed läbi Kesk-Kreeka ja kuigi nad löödi rünnakus Lepantole tagasi, taastasid nad kontrolli Lepantost ida pool asuva tagamaa üle. Ka veneetslased saavutasid edu: Monemvasiá langes 12. augustil 1690, eemaldades sellega viimase Osmanite bastioni Moreas.

1692. aastal juhtis Gerakáris Osmanite sissetungi Peloponnesosele. Ta vallutas Kórinthose ning piiras edutult Akrokorinttit ja Árgost, enne kui Veneetsia abivägede saabumine ta taganema sundis. Pärast uusi invasioone Peloponnesosele 1694. ja 1695. aastal läks Gerakáris üle Veneetsia laagrisse. Veneetsia ei talunud kaua tema tsiviilelanikkonna jõhkrat ja metsikut kohtlemist ning tema intrigeerimist Mani bei ametikoha pärast, ning pärast Árta jõhkrat rüüstamist 1696. aasta augustis Gerakáris vahistati ja vangistati Bresciasse.

Tegevus Montenegros

Veneetslastel oli montenegrolaste seas olulisi sidemeid ja märkimisväärne toetus, millel oli kindel alus varem Kreeta sõja ajal. Veneetsia kaalus tungivalt Montenegro enda kaitse alla võtmist. 1685. aastal suri Montenegro metropoliit Rufim Boljević, Veneetsia "kõige ustavam sõber" sel ajal, nagu veneetslased ise ütlesid, keda asendas pärast Vasilije Veljekrajski lühikest ametiaega Visarion Borilović Bajica. Borilović tõusis troonile oma sugulase Peći patriarhi Arsenije III Čarnojević kaitsealusena. Olles varem Veneetsia suur toetaja, sai Arsenijest pärast 1688. aastal keisri esindajatega kontakti loomist Habsburgide oluline liitlane Balkanil. Veneetslased olid mures, et Montenegro päritolu Arsenije mõjul kalduvad montenegrolased rohkem austerlaste poole, ja hoidsid seega eemale ka Visarionist. Suure Türgi sõja käik ei langenud alati kokku Veneetsia huvidega ja seega põhjustas see kahepoolne poliitika sõja otsustamatu ja ebakorrapärase kuju Montenegros. Püüdes montenegrolasi enda poolele võita, saatis Veneetsia hajdukkide salga nende kaasmaalase Bajo Pivljanini juhtimisel Cetinjesse, et tõsta rahvast 1685. aastal Osmanite vastu. Üksus koosnes peamiselt Grbalji ja Kotori lahe montenegrolastest. Varem demonstreerisid nad oma kavatsusi lühikese öise rünnakuga Herceg Novile 22. augustil 1684. Shkodëri vesiir Süleyman Paşa Bushati kogus pärast kuči ja klimenti hõimude ähvardamist ja rahustamist armee ja marssis Cetinje poole, kui Pivljanin ja tema hajdukid Veneetsia salga saatel ja mõnede ühinenud montenegrolastega otsustasid viimseni vastu pidada. Vastasseis lõppes Vrtijeljka lahinguga, kus Osmanite väed hävitasid hajdukid ja tungisid Cetinjesse. Pärast Cetinje rüüstamist Bushati taganes. Madala mobilisatsioonimäära tulemusega Montenegro määratlemata suhtumine sõtta muutus kiiresti, ja hoolimata sellest, et käputäis neist mobiliseeriti Bushati rünnaku ajal Budvale 1686. aastal sunniviisiliselt, olid nad nüüd Veneetsia poolt.

Vahepeal valitud Visarion Borilović koostas veneetslastega tihedama sõjaplaani ja saatis 1500 montenegrolast Njeguši hertsogi Vučeta Bogdanovići juhtimisel Girolamo Cornarole appi Herceg Novi rünnaku ajal. Veneetsia laevastik asus Hvarist teele ja jõudis mõne päeva pärast 2. septembril Castelnuovosse. Veneetslased alustasid piiramist, millele järgnes igapäevane tugev pommitamine. Osmanid üritasid blokaadi murda, saates 15. septembril abiväge, mida juhtis Bosnia Topal Hussein Paşa. Lõpuks said nad Kamenos montenegrolastelt lüüa. Herceg Novi alistus veneetslastele 31. septembril, lõpetades peaaegu poolteist sajandit kestnud Osmanite valitsemise, mis algas 1540. aastal. Osmanid püüdsid kätte maksta 1688. aasta märtsis ja mais. Süleyman Paşa Bushati ründas Montenegro mägismaahõimu kučisid, kuid sai kaks korda hävitava kaotuse osaliseks 1500 hukkunu ja Meduni kaotamisega neile. Sama aasta suvel tunnustas Montenegro Lješanska nahija Gradacis toimunud hõimukogul ametlikult Veneetsia ülemvõimu.

Metropoliit Visarion kutsus seega järgmisel aastal Cetinjesse Kotori aadlimehe Ivan (Zane) Grbičići, kes valiti seejärel esimeseks Montenegro guvernaduuriks. Veneetslased rajasid Cetinjesse garnisoni ja kindlustasid end Cetinje kloostris. 1691. aasta juulis sai Süleyman karistusekspeditsioonidel piperite ja bjelopavlićite vastu taas lüüa. 1692. aastal suri Visarion Borilović Bajica salapärastel asjaoludel. Populaarne vandenõuteooria väidab, et veneetslased mürgitasid ta. Sama aasta septembris algatas Süleyman veel ühe suure kampaania Montenegro vastu. Veneetsia vägedel ei olnud kavatsust temaga silmitsi seista, nagu haidukid seda seitse aastat varem tegid, ja taandusid omakorda Cetinje kloostri pühamusse. Osmanite armee jõudis Cetinjesse peaaegu ilma võitluseta, vaid käputäis montenegrolasi osutas vastupanu. Pärast läbirääkimisi lasti Veneetsia armeel Cetinjest taganeda. Enne lahkumist mineerisid nad kloostri, hävitades selle jäädavalt. See samm oli kohalike elanike seas üsna ebapopulaarne ja selle tulemusena pööras Montenegro Veneetsiale selja. Tugevad sidemed säilisid, guvernaduuri tiitlit anti edasi Vukotići kojale ja seejärel Radonjići kojale. Osmanite armee taganes varsti pärast seda Cetinjest.

Vlorë ja Kaninë vallutamine (1690)

Püüdes aidata türklaste vastu mässanud Himarë albaanlasi ja pärast mõningaid edusamme Põhja-Albaanias ja Montenegros alustas Veneetsia laevastik rünnakut Osmanite Vlorë sadamale ja kindlusele. Veneetslased maandasid väed 11. septembril 1690, kuid vastasseisu asemel nendega Osmanid taandusid ja jaotasid oma 7000 sõdurit Vlorë ja Kaninë sisemaakindluse vahelisele alale. Veneetslased sundisid Kaninë alistuma 17. septembril ja Vlorë vallutati järgmisel päeval, pärast seda, kui selle garnison evakueerus. See edu võimaldas veneetslastel laiendada oma kontrolli all olevat ala Epeirose rannikul ja sisemaal kuni Argyrokastro, Himarë, Soúli ja isegi Árta lähedusse.

Osmanite reaktsioon ei viibinud kaua: 1691. aasta alguses saatis suurvesiir Fazıl Mustafa Paşa abijõude Kaplan Paşa ja Morea uue seraskeri Djafer Paşa, Hoca Halil Paşa ja Shkodëri Suleiman Paşa juhtimisel, et taastada kaotatud territooriumid Lääne-Balkanil. 14 märtsiks olid Osmanid vallutanud tagasi Vlorë ja taastanud kontrolli Põhja-Epeirose üle. Järgmise kahe aasta jooksul tabasid kohalikke elanikke, eriti Himarës, jõhkrad kättemaksud, mille tulemusena põgenesid paljud Korfule ja teised pöördusid enda päästmiseks islami usku.

Rünnak Candiale (1692)

1692. aastal ründas Veneetsia laevastik Domenico Mocenigo juhtimisel Kreetat ja asus selle pealinna Candiat piirama, kui samal ajal tõusid saare kristlased Osmanite vastu üles. Sellest hoolimata ebaõnnestus katse Kreeta tagasi vallutada. Osmanitel õnnestus isegi Veneetsia kindlus Gramvoúsa saarel reetmise teel vallutada.

Sõja viimased aastad

Lootes taaselustada Veneetsia asja, tuli Morosini ise 1693. aastal Moreasse tagasi. Tema kõrge vanus keelas talle võimaluse oma võimeid uuesti tõestada ja 16. jaanuaril 1694 suri ta Náfplios. Tema järglane Antonio Zeno juhtis ohvitseride nõuannete vastaselt ekspeditsiooni rikkale Chíose saarele Väike-Aasia rannikul. Saar vallutati kergesti, kuid türklaste vastus oli kiire ja raske. Kahekordne merelahing Oinoússese saarte lähedal 1695. aasta veebruaris lõppes Veneetsia kaotusega ja sundis Veneetsia alandavalt Chíoselt lahkuma.

Osmaneid julgustati uuesti Moreasse tungima, kuid nad said kindral Steinault lüüa ja tõrjuti tagasi oma baasi Teebas. Sel samal ajal õnnestus Steinaul tuua Gerakáris Veneetsia poolele.

Laevastikuoperatsioonid Egeuse merel

Vastaste laevastike vahel toimus mitu mereväe kokkupõrget, nagu Lesbose juures 1690. aastal, Ándrose juures 1696. aastal, Límnose juures 1697. aasta juulis ja Samothráki juures 1698. aastal, kuid need olid üldiselt kõhklevad ega suutnud jõudude vahekorda nihutada.

Tagajärjed

1699. aasta jaanuaris sõlmitud Karlowitzi rahu kinnitas Veneetsia Kefalloniá valduse ja Morea koos Aígina saarega, millest moodustati "Morea kuningriik" (itaalia: Regno di Morea), jaotatud neljaks provintsiks: Romania keskusega Náfplios (Napoli di Romania), Lakoonika keskusega Monemvasiás (Malvasia), Messeenia keskusega Navarinos ja Ahhaia keskusega Pátras (Patrasso). Sõda tekitas Peloponnesosel demograafilise ja majanduskriisi. Veneetslaste korraldatud esimese rahvaloenduse andmetel elas poolsaarel 86 468 inimest, võrreldes sõjaeelse umbes 200 000 elanikuga. Kuigi veneetslastel õnnestus taastada mõningane jõukus – väidetavalt tõusis elanikkond 1708. aastaks umbes 250 000-ni, tõenäoliselt immigratsiooni tõttu – ei õnnestunud neil võita oma kreeka õigeusklike alamate usaldust, kes olid harjunud türklaste suhtelise autonoomiaga ja keda pahandas Veneetsia bürokraatia. Veneetslased käivitasid kogu Moreas ka suure kindlustuste projekti, mille tulemusi on näha tänaseni. Sellegipoolest oli Veneetsia ise liiga nõrgenenud, et oma võimu tõhusalt kinnitada, ja 1715. aastal vallutas kiire Osmanite kampaania (mida sageli nimetatakse teiseks Morea sõjaks) Morea tagasi.