Otto Sponheimer

Otto Sponheimer (19. detsember 1886 – 14. märts 1961 Theuernis Ambergi lähedal) oli Saksamaa sõjaväelane, ta oli Teises maailmasõjas Saksa jalaväekindral.

Ta astus oktoobris 1907 vabatahtlikuna Baieri armeesse ja ülendati mai lõpus 1909 14. jalaväerügemendi "Hartmann" leitnandiks. Selle ühinguga võttis ta osa Esimesest maailmasõjast, ülendati aastal 1918 kapteniks ning autasustati nii Mõõkade Sõjateenete ordeni Raudristi kui ka Rüütliristi IV klassi klassiga. Pärast sõja lõppu teenis ta Reichswehris, kuid vabastati septembris 1920 ja viidi Baieri politseiteenistusse.

Märtsis 1935 võeti ta kolonelina vastu Wehrmachti. Oktoobrist 1937 kuni septembrini 1939 oli ta Braunsbergi 24. jalaväerügemendi ülem. Seejärel oli ta Teise maailmasõja ajal 21. jalaväediviisi ülem, algul kindralmajorina (ülendatud juunis 1939) novembri algusest 1939 kuni 10. jaanuarini 1943 ning teda asendas korraks kindralleitnant Wilhelm Bohnstedt aprillis 1942. Juulis 1941 ülendati kindralleitnandiks. Ta oli diviisiga Eifelis ja osales Läänekampaanias. Septembris 1940 siirdus tema üksus Ida-Preisimaale 1. armeekorpusesse. Ta võttis muuhulgas võttis osa Luga lahingust ja Volhovi lahingust ning asendati vahetult enne Teist Laadoga lahingut.

Juulis 1943 oli ta lühikest aega X armeekorpuse komandör. Augusti alguses 1943 asus ta (kes ülendati samal kuul jalaväekindraliks) LIV armeekorpuse komandöriks. Armeekorpus (nimetatakse ka Sponheimeri rühmaks ja viidi pärast tema lahkumist üle Armeegruppi Narwa) ja jäi sellele ametikohale kuni veebruarini 1944. Ta taandus koos armeekorpusega Leningradist Panther-liinile ja suutis seal sobiva kaitsetaktikaga kuus kuud Vene rünnakuid tõrjuda.

Juuli lõpust 1944 kuni oktoobrini 1944 oli ta LXVII armeekorpuse komandör (korpus tegutses Amiensi ja hiljem Breda ümbruses). Septembri lõpust 1944 töötas vähema arvuga sõduritega (sest Antwerpenit ei suutnud ta säilitada).