Põhjakorpus

Põhjaarmee üksik Põhjakorpus 19. juuni 1919 – Põhjaarmee 1. juuli 1919 – Põhja-Lääne Armee
Tegev	1918–1919
Riik	Vene valgekaartlased
Kuuluvus	Põhjaarmee Vabatahtlike Armee
Liik	jalavägi
Ülesanne	saksameelse monarhia taastamine Venemaal
Suurus	korpus
Deviis	"Единая и неделимая" ("Ühtne ja jagamatu")
Lahingud	Eesti Vabadussõda Venemaa kodusõda: Operatsioon Valge Mõõk

Põhjaarmee üksik Põhjakorpus Vene valgekaartlaste väekoondis Vene kodusõjas.

Pihkva vabatahtliku korpuse moodustamine

Vene bolševikevastaste jõudude esindajatest hakati moodustama relvaformeeringuid lisaks 1917. aasta oktoobris Lõuna-Venemaal Anton Denikini moodustatud Vabatahtlike armeele ka Loode-Venemaal 1918. aasta oktoobris Saksa keiserliku armee poolt okupeeritud Pihkvas, kus 10. oktoobril 1918 toimus Saksamaa keisririigi ohvitseride ja monarhistlikult meelestatud endiste Vene keisririigi ohvitseride nõupidamine, kus otsustati moodustada bolševikevastased väeosad.

10. oktoobril 1918. Pihkvas toimunud nõupidamisel osalesid

Saksa vägede poolt: kindralstaabi major Ewald von Kleist; major von Treskow; ülemleitnant von Hammerstein;

Vene bolševikevastaste jõudude poolt: rittmeister Vladimir von Rosenberg; rittmeister Aleksandr Geršelman; kapten Taranovski (hukkus 25. novembril 1918 Pihkvas) Pihkva ühiskonnategelane, kubermangusekretär ja maakonnaülem B. Linde.

Nõupidamise tulemusel otsustati moodustada Saksa keisririigi vägede toetusel monarhistliku suunitlusega Üksik Pihkva vabatahtlik korpus (Oтдельный Псковский добровольческй корпус).

Samal päeval avati Pihkvas vabatahtlike vastuvõtu büroo, kuhu pöördus ja võttis end esimese nädala jooksul arvele ligikaudu 1500 meest, kellest umbes 40% olid endised Venemaa keisririigi ohvitserid. Vabatahtlike vastuvõtubürood avati paljudes linnades endise Venemaa keisririigi lääneosas: Ostrovis, Režitsas, Dvinskis, Narvas, Valgas, Jurjevis, Revelis, Riias ja Miitavis. Vabatahtlike värbamiseks saadeti ohvitsere ka Vilnosse, Kovnosse ja Grodnosse ning ka Saksamaale, seas asuvatesse venelaste sõjavangilaagritesse värbama vabatahtlikke võitlusse bolševike vastu.

1918. aasta novembri alguses vahetas poolt seni Punaarmees teeninud Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsasalk (u 400 mõõka) ja Peipsil, Raskopelis asunud Peipsi flotilli 3 laeva ("Delfiin", "Narodnik" ja "President") , 2. järgu kapten Dmitri Nelidovi juhtimisel.

Osalus sõjategevuses

11. novembril 1918 alistus Saksamaa Esimese maailmasõja tulemusena Antandile. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja Saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest evakueeruva Saksa armeega. 18. novembril tungis Punaarmee Lätisse, 25. novembril vallutasid Punaarmee väeosad üksikkorpuse poolt kaitstud Pihkva ja 28. novembril üle Eesti piiri Narvas.

Pärast 11. novembril 1918 Prantsusmaal Saksamaa kaotuse Esimeses maailmasõjas fikseerinud Compiegne'i vaherahu määrati võitjariikide poolt Saksamaa poolt sõja käigus vallutatud ja okupeeritud riikide uued mõjusfäärid. Läänemere-äärsed maad määrati Suurbritannia mõjusfääri.

Juhtkond ja koosseis

Põhjakorpuse ülemad:

• kindralmajor Aleksei Vandam (ajutine kohusetäitja), 12. oktoober – 15. november 1918;
• polkovnik Heinrich Carl Timoleon von Neff, 15. november 1918 – 3. jaanuar 1919,
• polkovnik Anton Dzerožinski, korpuseülema kohusetäitja, 3. jaanuar 1919 –

Algselt planeeriti pakkuda Loode-Venemaal asuvate bolševikevastaste relvajõudude juhataja kohta Ukrainas asunud monarhist krahv Fjodor Kellerile, kes aga Ukrainas toimunud sõjategevuse ajal tapeti 8. detsembril 1918. Kiievis Ukraina Direktooriumi poolehoidjate poolt pärast Kiievi vallutamist 1918. aastal.

Põhjakorpuse staabiülem, staap asus Brookusmägi 11, Tallinn

• staabiülema kohusetäitja Aleksei Vandam, – märts 1919,
• Otto von Krusenstern, märts 1919–

Algselt Saksa vägede toetusel rajatud valgekaartlaste üksused (Põhjakorpus ja Lieveni salk Liepajas) orienteerusid muutunud poliitilises olukorras erinevatele suurriikidele:

• Põhjakorpus – Suurbritanniale, kes toetas Eestit ja Lätit (Läänemere-äärseid tekkivaid rahvusriike riike) ja
• vürst Anatol Lieveni salk ajutistele Saksa okupatsioonivõimudele ja baltisakslaste organisatsioonile Lätimaal.

Põhjakorpus Eesti Vabadussõjas

Pärast 1918. aasta novembris alanud Saksa vägede taganemist okupeeritud territooriumitelt ja alanud Nõukogude Venemaa Punaarmee pealetungi taganes 25. novembril 1918. Pihkva maha jätnud Põhjakorpus Lõuna-Eestisse ning allutas Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri juhtimisele Eesti Vabadussõjas.

 Pikemalt artiklites Eesti Vabadussõda ja Viru rinne

3. jaanuariks 1919 loobus senine Põhjakorpuse juhataja polkovnik Heinrich Carl Timoleon von Neff juhataja kohast ning Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja J. Laidoneri päevakäsuga nr 4, 3. jaanuaril 1919 nimetati senine 2. Ostrovi jalaväepolgu ülem polkovnik Anton Dzerožinski, korpuseülema kohusetäitjaks. Korpusele allutati Tallinnas moodustatud 1. Vene Tallinna partisanisalk ning moodustati täiendavalt tagavaraväeosad, mille ülemaks nimetati kindralmajor Wilhelm von Hennings.

Kevadlahingud Kagu-Eestis

1919. aasta veebruaris algas Punaarmee teine suurpealetung Lõunarindel Eesti vallutamiseks, mis vältas maini. Lahingute põhiraskus koondus tähtsamate teedesõlmede (Petseri, Võru, Valga, Ruhja) ümber. 19. veebruaril langes Punavägede valdusse Irboska ja 28. veebruaril Aluliina.

Rindejoon Venemaa kõdusõja rinnetel, märts 1919

5. märtsil aga ületasid Punaarmee üksused Eesti-Venemaa sõja Lõunarindel Lämmijärve ning hõivasid Mehikoorma–Räpina piirkonna. Rahvaväe Peipsi rannakaitsepataljoni ja 7. Jalaväepolgu üksused olid sunnitud järk-järgult taanduma, kui 28. veebruaril algas punaste kallaletung Lämmijärve läänekaldale. Märtsi alguses toimusid punaste luuresalkade retked läänekaldale, mida tõrjusid Peipsi rannakaitsepataljon ja Põhjakorpuse Pihkva salga üksused.

Märtsi alguses, tungis Punaarmee peale ka Petseri suunda kaitsvatele Eesti 2. diviisi osadele. Punaarmee 85. kütipolk ja kommunistlik rood sundisid 4. märtsil Treski piirkonnast taganema Eesti 7. jalaväepolgu 2. ja 4. roodu. Nõukogude 10. kütidiviis Peipsi lõigul alustas Lämmijärve ääres pealetungi. Podporovje–Samolva piirkonnas asunud 163. kütipolk tegi katse vallutada Piirissaart. 165. kütipolgu osad asusid edutule rünnakule Meeksi–Naha lõigus ning 84. kütipolk sealt lõuna pool. 84. kütipolk koos ühe 5. kütipolgu poolrood võtsid enda alla Räpina. 165. kütipolgu osad sundisid Nahast taganema Stanisław Bułak-Bałachowiczi ratsasalga pooleskadroni Meeksisse ning seejärel hõivas Peipsi rannakaitsepataljoni 2. roodult ja valgete kütieskadronilt Mehikoorma ning Bułak-Bałachowiczi ratsasalgalt Meeksi. Põhjakorpuse Pihkva vene valgete koondsalga juhtimise üle võtnud kindralmajor Aleksandr Rodzjanko, suunas 6. märtsil rindele appi alampolkovniku Stanisław Bułak-Bałachowiczi salga ja 7. märtsil ka hiljuti Tartusse saabunud 53. Volõõnia jalaväepolgu. 8. märtsil surusid Eesti väed vaenlase Lämmijärve läänekaldalt lõplikult välja. Peipsi rannakaitsepataljoni rood ning vene valgete üks ratsarühm ja kaks roodu Volõõnia polgust vallutasid alampolkovnik Likudi juhtimisel 8. märtsil tagasi Naha ning tõrjusid vaenlase vastukallaletungi Meeksist, misjärel vallutasid ka nimetatud asula ja Mehikoorma.

Kindralmajor Aleksandr Rodzjanko kavandas pealetungi, seades eesmärgiks hõivata Peipsi järve idakaldal suurem platsdarm Oudovast (kaasa arvatud) kuni Soltsõ rajoonini. 11. märtsil alustasid pealetungi pea kõik Pihkva salga jõud. Paremal tiival pidid tegutsema 53. Volõõnia jalaväepolgu 6 roodu, 4 kuulipildujat ning kapten D. Smirnovi ratsapatarei (2 kahurit). Volõõnia polk alustaski varahommikul Mehikoormast pealetungi, lõi vaenlase välja Pnevost ning saavutas kella seitsmeks hommikul Tšudskaja Rudnitsa ja Tšudskije Zahhodõ joone. Tšudskije Zahhodõs asunud 165. kütipolgu staap, piirati ümber, aga punastel õnnestus suurtükitule toel siiski seda kaitsta. Pihkva salga ülejäänud osad (7 roodu jalaväge, 2 ratsaeskadroni, kütieskadron, 21 kuulipildujat, 2 kahurit) alampolkovnik S. Bułak-Bałachowiczi juhtimisel aga Piirissaarelt pealetungi alustanudki, mistõttu Volõõnia polk oli sunnitud tagasi tõmbuma. Volõõnia polku täiendati ligi 175 vangilangenud endise punaarmeelasega.

15. märtsi lasi Peipsi järve idakaldal vastase tagalasse retkele suundunud valgete lõhkajate salk leitnant Arturs Osvalds Aparnieksi juhtimisel õhku silla Berezovka jõel Pihkva–Narva raudtee Zamogilje raudteejaama lähedal, mistõttu üks rong seal ka rööbastelt välja sõitis. Eesti väeosade Räpina piirkonna lahingute ajal tegid Piirissaare garnisoni ja Bułak-Bałachowiczi ratsasalga osad 16. märtsil retke punaste Peipsi järve flotilli baasi Raskopeli Peipsi järve idakaldal ning vallutasid selle. Pärast retkelt naasmist liikus Bułak-Bałachowiczi ratsasalk 19. märtsil puhkusele Luunja mõisa ja ratsapatarei Tartusse.

Põhjakorpuse maipealetung

Põhjakorpus alustas pealetungi Virumaalt 13. mail 1919. Eelnevalt oli koondatud Tallinnast ja Kohila ümbruses paiknenud Põhjakorpuse tagavarabrigaadi üksused Jõhvi–Rakvere piirkonda ja 30. aprillil kolis Tallinnast Rakverre korpuse staap. 9. mail andis Eesti vägede ülemjuhataja 1. diviisi ülemale käsu, millega üldjuhtimine Narva jõe idakaldal jäi Põhjakorpusele. Operatsiooni tarbeks jagati jõud neljaks lahingu lõiguks, mis kõik pidid liikuma hakkama Narvast lõuna poole. Põhjakorpuse tegevuskavades oli 1919. aasta aprilli esimesel poolel tehtud plaanide muutus ja pealetung Pihkva alt asendati pealetungiga Narva alt, kuna Põhjakorpuse vastas seisva 7. armee jõud seotud Karjalas 21. aprillil alanud Aunuse vabatahtliku armee rünnakuga, mis sidus punaväe jõude juulini.

Põhjakorpuse parempoolne lõik (Bułak-Bałachowiczi ratsapolk, partisanisalk ja Balti pataljon) eesotsas polkovnik Stanisław Bułak-Bałachowicziga pidi vallutama Oudova ja seejärel Raskopeli laevastikubaasi ning tungima edasi lõunasse; keskmine lahingulõik (Volõõnia ja Talabski polgu üksused) eesotsas polkovnik Daniil Vetrenkoga ja vasakpoolne (Ostrovi polk ja ratsaväeüksused) eesotsas polkovnik Alexis von der Pahleniga pidid Konduši piirkonnast üle Gostitsõ ja Polja tungima Luuga ülekäikudeni ja sealt pöörama löögiteraviku põhja Veimarni raudteejaama suunas, et raudtee Jamburgist idas läbi lõigata. Veelgi vasemale jäi Narva salk (Tallinna polk ja ohvitseride sotnja) eesotsas polkovnik Fjodor Georgiga, mis koondus Suur-Žerdjanka – Krivasoo piirkonnas ja pidi liikuma üle Nizõ ning katma ühtlasi peajõudude vasakut tiiba. Põhjakorpuse rinde merepoolsel tiival pidid tegutsema Viru rinde Eesti 1. diviisi üksused. Merelt pidi pealetungi toetama Eesti mereväe sõjalaevastiku Peipsi laevastik, ülesandega toetada Stanisław Bułak-Bałachowiczi jõudude liikumist Oudova suunas ja vallutada võimaluse korral Raskopeli baas.

19. juunil 1919 teatas J. Laidoner A. Rodzjankole, et loobub Põhjakorpuse ülemjuhataja kohast, põhjenduseks tuues, et algselt Eesti territooriumil moodustatud ja Eesti vägede ülemjuhatusele läbi Heinrich Carl Timoleon von Neffi allunud väekoondis on täielikult Vene territooriumile asunud ning soovitas venelastel Eesti valitsusega uus leping sõlmida. Samal päeval nimetas Rodzjanko korpuse ümber Põhjaarmeeks. 1. juulil nimetati armee ümber Loodearmeeks.

Operatsioon Valge Mõõk
Osa Vene kodusõjast
Toimumisaeg	28. september – oktoober 1919
Toimumiskoht	Loode-Venemaa, Ingerimaa
Tulemus	Petrogradi vallutamise luhtumine
Osalised
Vene NFSV Punaarmee Venemaa Valgekaartlased Eesti Suurbritannia Soome Ingeri
Jõudude suurus
Vene NFSV Läänerinne, Dmitri Nadjožnõi Venemaa Loodearmee, kindralleitnant Aleksandr Rodzjanko Eesti 1. Diviis, Aleksander Tõnisson Briti laevastik Põhja-Ingeri rügement, Yrjö (Juri) Elfvengren

Põhjakorpus Läti Vabadussõjas

Osa Põhjakorpuse väeosadest taandus pärast Pihkva ebaõnnestunud kaitsmist novembris 1918 koos Saksa vägedega Riia kaudu Liepajasse. Kuramaal (tänapäeval Kurzeme) Venta jõe joonel õnnestus Saksa vabatahtlikel pealetungivad Läti punased kütid peatada. Liepajasse sattunud vene kodanikest hakkas Mežotne mõisnik rittmeister vürst Anatol Lieven moodustama valgekaartlikku allüksust bolševismivastaseks võitluseks.

 Pikemalt artiklis Läti Vabadussõda

Vaata ka

• Loodearmee
• Pavel Bermondt-Avalov
• Landesveer