Parma

See artikkel räägib Itaalia linnast. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Parma (täpsustus).

---

Parma
[ p'arma ]
Parma lipp Parma vapp
Pindala: 261 km² (2011)
Elanikke: 196 764 (1.01.2023)
Koordinaadid: 44° 48′ N, 10° 20′ E

Parma (emiilia keeles Pärma) on linn Itaalias Emilia Romagna maakonnas, Parma provintsi halduskeskus.

Ajalugu

Parma alal elati juba pronksiajal 1500–800 eKr. Seal paiknes Terramare kultuuri asula. Asula koosnes paljudest lähestikku asuvatest puumajadest, mis olid ruudukujulised ja asusid üldiselt jõe lähedal. Sel ajal rajati ka surnuaed.

Tänapäevase asula rajasid ja nimetasid tõenäoliselt etruskid. Etruski keeles on parma ümmargune kilp. Miks nimi oli niisugune, selles arvamused lahknevad. Asula oli ise ümmargune nagu kilp, kuid teisalt toimis Parma mingis mõttes ka kilbina põhjast ründavate gallialaste vastu.

Roomlased võtsid etruskidelt üle sõjandusalast sõnavara ja muutsid etruskide mõjul ka oma armees kasutatavad kilbid ristkülikukujuliste asemel ümmargusteks. Seda kilpi nimetati ladina keeles samuti sõnaga parma.

183 eKr muudeti Parma koos Mutina, tänapäeva Modenaga Rooma kolooniaks. Sinna asustati umbes 2000 perekonda. Parma omandas teatud tähtsuse Via Aemilia ja Via Claudia ristumiskohal oleva asulana. Linna foorum on tänapäevani Parma peaväljak; tänapäeval kannab see Garibaldi väljaku nime. 44 eKr Parma hävitati, aga Augustus laskis selle taastada. Keisririigi ajal sai linn lisanime Julia truuduse tõttu keisrikojale.

Parmat rüüstas Attila. Odoaker andis linna oma seltsimeestele. 535–554 toimunud Gooti sõja ajal hävitas idagootide juht Totila Parma linna. Seejärel kuulus Parma Bütsantsile kuuluvasse Ravenna eksarhaati ja teda nimetati Chrysopoliseks, mis tähendab kreeka keeles kuldset linna, tõenäoliselt sellepärast, et seal asus keiserlik varaamet. 569 vallutasid kogu Itaalia langobardid, hiljem frangid.

Toomkirik ja baptisteerium

Palazzo della Pilotta

Parma raekoda

Frankide võimu all sai Parma 774 pisiriigi pealinnaks. Nagu enamik Põhja-Itaalia linnu, kuulus ka Parma Saksa-Rooma riiki, aga õigupoolest valitsesid seda kohalikud piiskopid. Parma piiskoppide seast küll paavste ei tulnud, küll aga tuli kaks vastupaavsti: kohaliku katedraali asutaja Honorius II ja Clemens III. Keisri ja paavsti vastasseisudes hoidis Parma tavaliselt keisri poole.

Keskajal asus Parma tähtsa kaubatee ääres, mis ühendas Roomat Saksamaaga. Linna ehitati mitu lossi, kõrtsi ja haiglat, et rahuldada paljude palverändurite vajadusi.

1140. aasta paiku omandas Parma faktilise sõltumatuse. Omavalitsust juhtisid konsulid. Esimene kirjalik märge Parma konsulitest on 1149 Parma ja Piacenza vahel sõlmitud leping. 1183 sõlmitud Konstanzi rahu kinnitas Itaalia linnade õiguse omavalitsusele, aga see süvendas vaenust naaberlinnade Piacenza ja Cremonaga, sest nad kõik soovisid kontrollida mööda Pod kulgevat kaubateed. 1248 toimus paavsti- ja keisrimeelsete vahel Parma lahing, milles Friedrich II sai otsustavalt lüüa ja pärast seda läks võim Parmas, mis oli pikka aega keisreid toetanud, kontroll paavstimeelsete kätte.

1341 langes Parma Milano kontrolli alla. Ainult lühikeseks ajaks (1404–1409) suutis Parma Terzide perekonna juhtimisel iseseisvuse taastada. 1440–1449 valitsesid linna Sforzad.

1495 toimus Parmast kõigest 30 km kaugusel Formovo lahing Prantsusmaa ja Veneetsia vägede vahel. Sellest said alguse Itaalia sõjad, kus Parma jäi lahingutandri keskele. Kontroll linna üle läks 1500 Prantsusmaale, 1512 Kirikuriigile, 1515 taas Prantsusmaale ja 1521 taas Kirikuriigile. 1549 andis paavst Paulus III Parma oma vallaspojale Pier Luigi Farnesele, kelle järeltulijad valitsesid linnas meesliinis kuni 1731 ja naisliinis kauemgi.

1748 sõlmitud Aacheni rahuga läks Parma Prantsusmaa mõjusfääri. Peaministri Guillaume du Tillot' juhtimisel sai Parma moodsaks riigiks. Du Tillot lõi alused moodsa tööstuse arengule ja võitles visalt kiriku eesõiguste vastu. Linn elas üle hiilguse aja: rajati raamatukogu Biblioteca Palatina, arheoloogiamuuseum, maaligalerii ja botaanikaaed, samuti kuninglik trükikoda, mida juhatas Giambattista Bodoni.

Kuni 1859. aastani oli Parma samanimelise hertsogiriigi pealinn.

Vaatamisväärsused

• Parma toomkirik (Lombardia romaani stiilis). Kuulus on Antonio de Correggio laemaal "Maarja taevaminek" kiriku peakuplil (1534). Toomkiriku kõrval asub Benedetto Antelami kavandatud baptisteerium.
• San Giovanni Evangelista kirik
• Madonna della Streccata kirik
• Camera di Corregio (algne benediktiinide kloostri refektoorium)
• Palazzo Pilotta (Farnese suguvõsa 16. sajandil ehitatud loss; taastatud pärast Teises maailmasõjas saadud pommitabamust). Lossis asuvad arheoloogiamuuseum ja kunstigalerii.

Kultuur

Parmas on sündinud:

• helilooja Giuseppe Verdi (1813–1901)
• kunstnik Parmigianino (1503–1540)
• dirigent Arturo Toscanini (1867–1957)
• režissöör Bernardo Bertolucci (1941–)

Parmas asub ooperiteater Teatro Regio.

Linna järgi on nime saanud Parma sink ja Parma juust ehk parmesan.

Vaata ka

• Parma FC

Välislingid

• Parma valla koduleht (itaalia keeles)
• Arounder Parma: virtuaalne giid (inglise keeles)