Pietà

Pietà (itaalia keeles pietà 'vagadus', 'kaastunne') ehk Vesperbild (saksa keeles 'vespripilt', 'õhtupilt') on süžee kristlikus ikonograafias, mis kujutab ristilt võetud surnud Kristust oma süles hoidvat ja tema kohale kummarduvat leinavat neitsi Maarjat.

Tähendus

Pietà kuulub harduspiltide hulka ja ei kuulu passioonitsükli Kristuse taganutmise kompositsiooni. Süžeel puudub otsene lähtekoht kirjalikes allikates: evangeeliumides öeldakse, et Jeesuse keha võtsid alla ja matsid Joosep Arimaatiast ja Nikodeemus. Nimetus "Vesperbild" seostub ladinakeelse sõnaga vespera ('õhtu') ja suure reede õhtuga, mil Kristuse keha võeti pärast päikeseloojangut ristilt maha ja anti lähedastele matmiseks^[1].

Oletatakse, et süžee kasvas välja Kristuse taganutmise stseenist. Siiski on taganutmises Maarja üks paljudest leinajatest. Kuigi mõned pietà kujutised kaasavad ka teisi figuure, näiteks Maarja Magdaleena ja apostel Johannes, kujutab valdav enamik vaid neitsi Maarjat ja tema poega.

Pietà oli hiliskeskaegses kunstis armastatud motiiv ja levis edasi renessanss- ning barokk-kunsti. Süžee on üks tundelisemaid ja liigutavamaid kujutisi Jeesuse ja Maarja lugude emotsionaalsetele aspektidele keskendunud kristlikus kunstis ja leidis kujutamist nii maalis kui ka skulptuuris, hiljem ka graafikas ja trükistes.^[2]^[3]

Ajaloost

Esimest korda ilmus pietà motiiv kunsti Saksamaal 14. sajandi alguses. Saksamaalt levis see Prantsusmaale ja muutus Põhja-Euroopa 14. sajandi ja 15. sajandi kunstis väga populaarseks. Olgugi et pietà jäi põhiliselt Prantsusmaa ja Saksamaa mõjualal levinud teemaks, sai selle süžee ülimeisterliku kujutusena kuulsaks Michelangelo 1499. aastal valminud "Pietà" Rooma Peetri kirikus.

Enamasti on Maarja põlvedel lebav Kristus kujutatud viie haavaga, sageli ka okaskrooniga^[4]. Kompositsioon, milles Kristuse keha lamab Maarja põlvedel, oli normiks 16. sajandini. Seejärel, mõjutatuna renessansi püüdlusest loogika ja tõepärase proportsiooni suunas, kujutasid kunstnikud pigem Kristust lamamas Maarja jalgade juures, pea toetumas vastu Maarja põlvi. See kompositsioon levis Itaalia barokk-kunstis ja Hispaaniasse, Flandriasse ning Hollandisse.^[2]

Pärast 17. sajandit elas suur osa usuteemalist kunsti läbi languse, kuid pietà motiiv jäi arvatavasti tänu emotsionaalsusele teemana käibele 19. sajandi lõpuni.^[2]

Eesti kunstis

Eesti keskaegsest kunstist pole pietà motiiviga teoseid teada.

Konrad Mägi 1919. aastal maalitud "Pietà" (õli lõuendil, 134 × 160 cm) on läinud tänaseks kaduma. Teose ostis advokaat Jüri Parik, hiljem saadeti maal Berliini pildistamiseks kunstialbumi jaoks. Teos jäi Berliini, viimane teadaolev koht oli Eesti saatkond^[5].