Pius IX

Pius IX
Sünninimi	Giovanni Maria Giambattista Pietro Pellegrino Isidoro Mastai Ferretti
Valitsemisaja algus	16. juuni 1846
Valitsemisaja lõpp	7. veebruar 1878
Eelkäija	Gregorius XVI
Järeltulija	Leo XIII
Sünnikuupäev	13. mai 1792
Sünnikoht	Senigallia
Surmakuupäev	7. veebruar 1878
Surmakoht	Vatikan

Pius IX (Giovanni Maria Giambattista Pietro Pellegrino Isidoro Mastai Ferretti; 13. mai 1792 – 7. veebruar 1878) oli paavst aastatel 1846–1878. Ta oli 255. paavst.

Giovanni Maria Mastai Ferretti sündis 13. mail 1792 Senigallias krahv Girolamo Mastai Ferretti ja Caterina Sollazzi üheksalapselise pere noorima lapsena ning ristiti samal päeval. Ferretti kannatas nooruses langetõvehoogude käes, kuid tervenes hiljem. Saanud esimesed haridusalased teadmised oma emalt, õppis ta 1802–1809 Volterras piaristide kolleegiumis ja 1809–1810 Roomas, kuid pidi poliitilise olukorra tõttu pöörduma tagasi kodukanti. 1814 soovis ta liituda paavsti kaardiväega, kuid teda ei võetud langetõve tõttu vastu. 1814–1818 õppis ta Rooma seminaris teoloogiat, sai detsembris 1818 alamdiakoniks, märtsis 1819 diakoniks ja ordineeriti 10. aprillil 1819 preestriks. Oma esimese missa pidas Ferretti 1819 esimesel ülestõusmispühal. 1831 ülestõusu ajal Spoletos veenis peapiiskop Ferretti ülestõusnuid loovutama relvi. Pius IX on jäänud viimaseks paavstiks, kes pühitseti kardinaliks in pectore. Ta oli frantsisklaste kolmanda ordu ja Jumalaema vagaduse ühingu (Pia Unione Madre del Buon Consiglio) liige.

Ametid

• Tata Giovanni orbude varjupaiga direktor
• 1823–1825 apostelliku delegatsiooni audiitor Tšiilis
• 1825–1827 Rooma San Michele varjupaiga direktor ja Santa Maria in Via Lata kanoonik
• 21. mai 1827 – 17. veebruar 1832 Spoleto peapiiskop (ordineeriti 3. juunil 1827 piiskopiks)
• 1. juuni 1827 paavsti assistent
• 17. veebruar 1832 – 16. juuni 1846 Imola peapiiskop
• 23. detsember 1839 – 16. juuni 1846 kardinalpreester in pectore (avalikustati 14. detsembril 1840)
• 17. detsember 1840 – 16. juuni 1846 Santi Marcellino e Pietro kardinalpreester

1846. aasta konklaav

Pius IX vapp

Pius IX valiti paavstiks 16. juunil 1846 Roomas Quirinali palees ja krooniti 21. juunil. Ta võttis nime Pius VII järgi. Pius IX oli paavstiks saades 54-aastane, olles noorim isik pärast Clemens XI-t, kes paavstiks valiti. Hiljem pole kedagi nii noorelt paavstiks valitud.

14.–16. juunini 1846 toimunud konklaavi viimases voorus osales 50 kardinali. Sellel konklaavil olid peamised soosikud traditsionalistide kandidaat kardinal Luigi Lambruschini ning progressivistide kandidaadid kardinal Pasquale Tommaso Gizzi ja kardinal Ferretti. Pius IX osutus valituks 4 voorus 36 häälega. Kardinal Karl Kajetan Gaisruck soovis Ferretti vastu esitada Austria keisri Ferdinand I veto, kuid ta saabus Rooma, kui paavst oli valitud ja vetot ei tunnustatud.

Sisepoliitika ja suhted Itaalia kuningriigiga

Itaalia kuningas Vittorio Emanuele II

Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly järgi taotles Pius IX paavsti ilmaliku suveräänsuse eraldamatust vaimulikust sõltumatusest.

Olles saanud paavstiks, kuulutas Pius IX 16. juunil 1846 Kirikuriigis välja üldise amnestia poliitvangidele, mida liberaalid tunnustasid, kuid traditsionalistid süüdistasid paavsti vabamüürluses ja karbonaaride toetamises. Paavst annetas 6000 eskuudot vaestele. 9. novembril 1846 avaldatud entsüklikas "Qui pluribus" mõistis Pius IX hukka paavsti vastu suunatud intriigid. Pius IX teostas administratiivreformi, mille järgi moodustati 19. aprillil 1847 nõuandev kogu (Consulta di Stato) ja 29. detsembril 1847 esinduskogu. 5. juulil 1847 moodustas ta kaardiväeüksuse Guardia Civica.

8. veebruaril 1848 puhkesid Roomas rahutused, milles nõuti ilmiku määramist ministriks. 14. märtsil 1848 kogunes kahekojaline rahvaesindus, kus sooviti Austria vägede väljatõmbumist Itaaliast, kuid Pius IX keeldus 29. aprillil 1848 seda nõudmist tunnustamast põhjendusega, et kristlaste isana ei saa ta kuulutada sõda katoliikliku Austria vastu. Paavsti otsuse järel muutusid tänavarahutused majandusliku olukorra halvenemise ja minister Pellegrino Rossi mõrvamise tõttu üha vägivaldsemaks. Paavst kuulutati reeturiks, tema prelaati tulistati ja 24. novembril 1848 põgenes Pius IX Baieri suursaadiku krahv Karl von Spauri ja Prantsusmaa suursaadiku hertsog Eugène d'Harcourti soovitusel Gaetasse. Kui 9. veebruaril 1849 kuulutati välja Rooma vabariik, pöördus paavst abipalvega katoliiklike suurriikide poole ja 15. juulil 1849 okupeeris Prantsusmaa armee kindral Nicolas-Charles-Victor Oudinot juhtimisel Kirikuriigi. Paavst pöördus 12. aprillil 1850 tagasi Rooma ja asutas 14. detsembril 1850 aukaardiväe üksuse (Guardia d'Onore). Prantsusmaa väed jäid Kirikuriiki 1870.aastani.

1857 tegi Pius IX siseriikliku pastoraalse visiidi.

Sardiinias tühistati konkordaat, sekulariseeriti kirikud ja koolid, suleti kloostrid ning saadeti laiali ordud. Pius IX protestis Sardiinia tegevuse vastu 1850, 1852, 1853 ja 1855, kuid Itaalia ühendamise käigus ühendati enamik Kirikuriigi aladest pärast paavsti armee lüüasaamist Castelfidardo lahingus 18. septembril 1860 ja Ancona lahingus 30. septembril 1860 Itaalia kuningriigiga. 29. veebruaril 1868 avaldatud dekreedis "Non expedit" keelas Pius IX katoliiklastel osaleda Itaalia kuningriigi poliitilises tegevuses. 1870 puhkenud Prantsuse-Preisi sõja tõttu pidid Prantsuse väed Kirikuriigist lahkuma ja 20. septembril 1870 sisenesid Itaalia väed Rooma.

Rooma liitmise järel Itaalia kuningriigiga peeti referendum, mille tulemusena lakkas Kirikuriik olemast, kuid paavstile võimaldati 13. mai 1871 otsusega pidev aastane sissetulek ning tema omandisse anti kinnisvara nii Roomas kui Itaalias. Pius IX nõudis Kirikuriigi taastamist, keeldus tunnustamast Itaalia valitsust ja kuulutas enda Vatikani vangiks.

Välispoliitilised otsused

Suhted Prantsusmaaga

Kui Napoleon III kuulutas end keisriks, oli kaalumisel Napoleoni kroonimine, kuid keiser ei soovinud selleks minna Rooma ega Pius IX Pariisi.

Suhted Austriaga

Püha Tool sõlmis 18. augustil 1855 Austriaga konkordaadi, mida paavst tunnustas ametlikult 3. novembril 1855, kuid 1870 tühistas Austria konkordaadi. Muretsedes olukorra pärast Austrias, avaldas Pius IX 7. märtsil 1874 entsüklika "Vix dum".

Suhted Venemaa ja Poolaga

Paavst saadab Roomast minema Venemaa suursaadiku Felix von Meyendorffi

Püha Tool sõlmis 3. augustil 1847 Venemaaga konkordaadi, kuid 16. novembril 1866 katkesid diplomaatilised suhted kahe riigi vahel seoses olukorraga Poolas. Pius IX soovis, et Venemaa keiser Aleksander II tunnustaks Venemaal nii ladina kui ruteenia riituse kasutamist.

Pius IX teatas 1861 Varssavi peapiiskopile Antoni Melchior Fiałkowskile saadetud kirjas oma soovist tagada katoliiklastele õigusi ja vabadusi Venemaal. Poola piiskopid esitasid seepeale Venemaa keisrile memorandumi, kohustades venelasi lõpetama katoliiklaste tagakiusamist, kuid memorandumite tõttu süüdistasid Vene võimud katoliiklasi revolutsiooni õhutamises. Paavst nõudis 12. märtsil 1863 ja 22. aprillil 1863 keiser Aleksander II-le saadetud kirjades katoliiklastele õiguste tagamist, kuid keiser süüdistas Poola vaimulikkonda avaliku rahu rikkumises ja võimudele ebalojaalsete isikute toetamises. Pärast Poola ülestõusu mahasurumist avaldas Pius IX 30. juulil 1864 dekreedi "Ubi urbaniano", milles ta taunis Vene võimude tegevust katoliiklaste vastu. 8. novembril 1864 tühistasid Vene võimud ordude tegevuse Poola aladel.

Suhted Saksamaaga

Pius IX tunnustas katoliiklikku uniooni. 1848 rajati Adam Franz Lennigi ja Caspar Riffeli poolt Saksamaal Pius IX järgi nimetatud katoliiklik organisatsioon Piusverein. Pius IX tunnustas 1852 Preisimaa Keskparteid. Prantsuse-Preisi sõja ajal kirjutas Pius IX 22. juulil 1870 Preisimaa kuningale Wilhelm I-le, pakkudes ennast sõja lõpetamiseks vahendajaks, kuid tulemusteta.

Püha Tool sõlmis 22. juunil 1857 Württembergiga konkordaadi, kuid see ei jõustunud poliitiliste olude tõttu. 28. juunil 1859 sõlmis ta konkordaadi Badeniga, kuid see tühistati 7. aprillil 1860.

5. veebruaril 1875 avaldatud entsüklikas "Quod nunquam" mõistis Pius IX hukka Otto von Bismarcki Kulturkampfi.

Suhted Hispaaniaga

Püha Tool sõlmis Hispaaniaga 16. märtsil 1851 ja 25. novembril 1859 konkordaadid.

Suhted Portugaliga

Püha Tool sõlmis Portugaliga 21. veebruaril 1857 konkordaadi.

Suhted Šveitsiga

Pius IX mõistis 21. novembril 1873 avaldatud entsüklikas "Etsi multa" hukka valitsuse tegevuse Šveitsis.

Suhted Ladina-Ameerikaga

Ecuadori president Moreno

Pius IX mõistis 27. septembril 1852 hukka valitsuse tegevuse Colombias ja 30. septembril 1861 Mehhikos. 18. jaanuaril 1871 avaldas ainsa riigipeana Kirikuriigi okupeerimise vastu protesti Ecuadori president Gabriel García Moreno. 20. septembril 1875 peeti Vatikanis Moreno mälestuseks reekviemimissa.

Püha Tool sõlmis tema ajal konkordaadid järgmiste riikidega Ladina-Ameerikas:

• Costa Rica ja Guatemala 7. oktoober 1852
• Haiti 28. märts 1860
• Nicaragua 2. november 1861
• El Salvador ja Honduras 22. aprill 1862
• Venezuela 26. juuli 1862
• Ecuador 26. september 1862.

Suhted Türgiga

Pius IX taunis 2. veebruaril 1854 avaldatud entsüklikas "Neminem vestrum" armeenlaste tagakiusamist Türgis.

Ameerika kodusõda

 Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide kodusõda

Pius IX saatis 3. detsembril 1863 Lõunaosariikide Konföderatsiooni presidendile Jefferson Davisele kirja, milles lootis sõja kiiret lõpetamist.

Näljahäda Iirimaal

Roomas asuva Iiri kolleegiumi direktor Paul Cullen teavitas paavsti iirlaste olukorrast. Pius IX toetas rahaliselt 1845–1849 tabanud näljahädas kannatanuid ja viis läbi kolmepäevase palvetsükli. 25. märtsil 1847 avaldatud entsüklikas "Praedecessores nostros" tundis ta muret Iirimaal toimuva pärast.

Vatikani I kirikukogu

 Pikemalt artiklis Vatikani I kirikukogu

29. juunil 1869 avaldatud bullas "Aeterni patris" kutsus Pius IX kokku Vatikani I kirikukogu, mis avati 8. detsembril 1869. Kirikukogu tegevus katkes seoses Rooma ühendamisega Itaalia kuningriigiga.

24. aprillil 1870 avaldatud konstitutsioonis "Dei filius" tundis kirikukogu muret kaasaegsete trendi leviku pärast maailmas, sealhulgas materialismi ja ateismi leviku pärast.

18. juulil 1870 kuulutati kirikukogul konstitutsiooniga "Pastor aeternus" dogmaks paavsti ilmeksimatus ex cathedra (st ametlikes seisukohtades).

Dogmade defineerimine

Lourdes'i Neitsi Maarja

8. detsembril 1854 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ineffabilis Deus" kuulutas Pius IX dogmaks Neitsi Maarja pärispatuta saamise.

18. juulil 1870 Vatikani I kirikukogu poolt avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Pastor aeternus" kuulutati dogmaks paavsti ilmeksimatus ex cathedra.

Neitsi Maarja imede tunnustamised

La Salette

19. septembril 1846 ilmunud Neitsi Maarja kahele karjusele Prantsusmaal La Salettes. 1848 teavitas Grenoble'i piiskop Philibert de Bruillard juhtunust paavsti ja 18. juulil 1851 jõudsid paavstini karjuste saadetud kirjas Neitsi Maarja poolt ilmutatud saladused. Järgmisel päeval Grenoble'i piiskopi esindajatele antud audientsil rõhutas paavst vajadusest võidelda kurjusega.

Lourdes

11. veebruaril 1858 ilmus Neitsi Maarja Lourdesis Bernadette Soubirous'le ja paavst tunnustas selle ilmumise 18. jaanuaril 1862 autentseks.

Suhted kiriku institutsioonidega

Pius IX koos prelaatidega

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Lodovico Micara, Vincenzo Macchi, Mario Mattei, Costantino Patrizi Naro, Luigi Amat de San Filippo e Sorso Riigisekretär Tommaso Pasquale Gizzi, Gabriele Ferretti, Giuseppe Bofondi, Giovanni Soglia, Giacomo Antonelli, Giovanni Simeoni Camerlengo Tommaso Riario Sforza, Lodovico Altieri, Filippo De Angelis, Gioacchino Vincenzo Pecci Rooma kardinalvikaar Costantino Patrizi Naro, Raffaele Monaco La Valletta

Kuuria

Pius IX rajas 17. juunil 1847 regulaarvaimulike kongregatsiooni, kuid see likvideeriti Pius X otsusega.

Assumptsionistid

Pius IX tunnustas 26. novembril 1864 Emmanuel d'Alzoni rajatud assumptsioniste (A.A.).

Basiliaanid

Pius IX tunnustas 1867 basiliaanide kongregatsiooni (C.S.B.).

Benediktlased

Pius IX rajas Suurbritannias Herefordis St. Michaeli prioraadi. Ta ühendas Monte Cassino kongregatsiooni kloostrid ja taastas 1858 Baieri kongregatsiooni.

Bosco salesiaanid

1858 kohtus Giovanni Bosco paavstiga. 1874 tunnustas Pius IX Bosco salesiaanide kongregatsiooni (S.D.B.) konstitutsiooni ja andis neile 1876 indulgentse.

Frantsisklased

1856 toimus Roomas frantsisklaste üldkapiitel, kus paavst oli eesistujaks. 1862 tunnustas Pius IX üldkapiitli korraldamist iga 12 aasta järel. 12. novembril 1847 tunnustas ta esimese frantsiskaanide kolmanda ordu kongregatsiooni rajamist USAs ja 15. detsembril 1859 tunnustas ta kolmanda ordu kongregatsiooni rajamist Brooklynis.

Inglise oratoorium

Ta tunnustas 1847 Inglise oratooriumi rajamist John Henry Newmani poolt.

Maristid

Pius IX tunnustas 11. augustil 1865 mariste (Societas Mariae, S.M.).

Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsioon

Pius IX tunnustas 10. mail 1865 Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsiooni (C.F.I.C.).

Neitsi Maarja Pärispatuta Südame kongregatsiooni misjonärid

Pius IX tunnustas 11. veebruaril 1870 Neitsi Maarja Pärispatuta Südame kongregatsiooni misjonäre (C.M.F.).

Püha Risti kongregatsioon

Pius IX tunnustas 18. juunil 1855 Püha Risti kongregatsiooni (C.S.C.).

Redemptoristid

Pius IX soosis Alfonso Liguori rajatud redemptoristide tegevust. Ta jagas 6. septembril 1853 redemptoristide kongregatsiooni Napoli ja Alpide-taguseks kongregatsiooniks, mis ühendati 1869. Ta kohustas redemptoristide ülemkindralit resideerima Roomas ja kohtus temaga 11. detsembril 1865.

Salesiaani misjonärid

Pius IX tunnustas 19. mail 1860 salesiaani misjonäre (M.S.F.S.).

Vennaskonnad

Pius IX andis indulgentse Joosepi Südame vennaskonnale. Ta andis indulgentse Brüsselis asutatud Franciscus Xavieri assotsiatsioonile. 1858 tunnustas ta Charles de Forbin-Jansoni rajatud Püha Lapsepõlve assotsiatsiooni. 1865 kinnitas ta sakristaanide assotsiatsiooni. Ta rajas Neitsi Maarja Lakkamatu Abi (Our Lady of Perpetual Succour) ja Püha Alfonso vennaskonnad. 1872 tunnustas ta Sainte Anne d'Auray vennaskonda. Ta saatis 2. septembril 1862 laiali viimase Schottenklösteri tüüpi kloostri.

Vincent de Pauli kongregatsioon

10. mail 1869 tunnustas Pius IX Vincent de Pauli kongregatsiooni.

Liturgilised otsused

Pius IX. Vitraaž Boulazaci kirikus

Pius IX lubas 25. juulil 1847 kasutada laatsaristidel punast skapulaari.

25. jaanuaril 1848 avaldatud apostellikus dekreedis "Romani pontifices" reguleeris ta noviitside vastuvõtmise korda.

13. mail 1850 laiendas ta Neitsi Maarja külaskäigu kirikupüha (heinamaarjapäev) tähistamist kogu kirikus.

Ta sätestas 23. septembril 1856 Jeesuse Pühima Südame püha tähistamise ja pühitses katoliiklikud maad 16. juunil 1875 Jeesuse Pühimale Südamele.

1875. aastat tähistati juubeliaastana, kuid Pius IX kuulutas erakorralisteks juubeliaastateks veel 1869, mil tähistati 50 aasta möödumist tema ordineerimisest; 1877, mil tähistati 50 aasta möödumist tema saamisest piiskopiks; 1871 ja 1876, mil tähistati vastavalt 25 ja 30 aasta möödumist tema valimisest paavstiks.

1856 määras ta ametisse komisjoni, mis pidi uurima breviaariumi redigeerimise vajadust.

1862 andis ta indulgentse neile, kes palvetavad Jeesuse Püha Nime litaaniat.

1863 sätestas ta Kyrillose ja Methodiose pühade tähistamise 5. juulil.

1864 tegi ta palverännaku Genazzanosse.

4. veebruaril 1864 ja 17. märtsil 1864 kinnitas paavst, et ei tunnusta Lyonis kasutatavaid liturgilisi uuendusi.

11. detsembril 1865 käskis ta taasleitud Neitsi Maarja pühapildi paigutada San Alfonso kirikusse Roomas.

1868 andis ta perpetuaaladoratsiooni privileegi dominikaanide nunnadele Quellinsi kloostris.

Pius IX sätestas 12. oktoobril 1869 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolicae sedis" ekskommunitseerimise korra.

Ta kuulutas 8. detsembril 1870 Püha Joosepi katoliku kiriku patrooniks.

1870 tunnustas ta Arcachoni palverännupaigana.

Ta kuulutas 13. mail 1851 Hilariuse, 23. märtsil 1871 Alfonso Liguori ja 16. novembril 1877 Salesi Franciscuse Kiriku doktoriks.

Entsüklikad

1. "Amantissimi redemptoris" 3. mai 1858
2. "Amantissimus" 8. aprill 1862
3. "Apostolicae nostrae" 1. august 1854
4. "Beneficia Dei" 4. juuni 1871
5. "Cum nuper" 20. jaanuar 1858
6. "Cum sancta" 27. aprill 1859
7. "Etsi multa" 21. november 1873
8. "Exultavit cor" 21. november 1851
9. "Graves ac" 23. märts 1875
10. "Gravibus ecclesiae" 24. detsember 1874
11. "Incredibili" 17. september 1863
12. "Inter multiplices" 21. märts 1853
13. "Levate" 27. oktoober 1867
14. "Maximae quidem" 18. august 1864
15. "Meridionali Americae" 30. september 1865
16. "Neminem vestrum" 2. veebruar 1854
17. "Nemo certe" 25. märts 1852
18. "Nostis et nobiscum" 8. detsember 1849
19. "Nullis certe" 19. jaanuar 1860
20. "Omnem sollicitudinem" 13. mai 1874
21. "Optime noscitis" 20. märts 1854
22. "Optime noscitis" 5. november 1855
23. "Praedecessores nostros" 25. märts 1847
24. "Probe noscitis" 17. mai 1852
25. "Quae in patriarchatu" 16. november 1872
26. "Quanta cura" 8. detsember 1864
27. "Quanto conficiamur" 10. august 1863
28. "Quartus supra" 6. jaanuar 1873
29. "Qui nuper" 18. juuni 1859
30. "Qui pluribus" 9. november 1846
31. "Quod nunquam" 5. veebruar 1875
32. "Respicientes" 1. november 1870
33. "Saepe venerabiles" 5. august 1871
34. "Singulari quidem" 17. märts 1856
35. "Ubi nos" 15. mai 1871
36. "Ubi primum" 17. juuni 1847
37. "Ubi primum" 2. veebruar 1849
38. "Vix dum" 7. märts 1874

Ideoloogilised vaidlused

9. novembril 1846 avaldatud entsüklikas "Qui pluribus" taunis Pius IX kiriku vastu suunatud tegevust ja mõistis hukka kommunismi. 8. detsembril 1864 avaldatud entsüklikas "Quanta cura" ja kogumikus "Syllabus" mõistis ta hukka mitmed filosoofilised vaated, nagu panteismi, kommunismi, sotsialismi, naturalismi, absoluutse ja mõõduka ratsionalismi, ususallivuse, piibliseltsid ning salaühingud.

Teoloogilised vaidlused

J. N. D. Kelly järgi pidas Pius IX ennast ultramontanistiks.

Pius IX mõistis 4. augustil 1856 avaldatud dekreedis "Supremae" hukka spiritualismi.

8. jaanuaril 1857, 15. jaanuaril 1857 ja 15. juunil 1857 mõistis ta hukka teoloog Anton Güntheri väited.

Ta mõistis 22. augustil 1851 hukka Nepomuk Nuytzi väited.

29. jaanuaril 1860 mõistis ta hukka ajakirjaniku Louis Veuillot väited.

Ta mõistis kogumikus "Syllabus" hukka vaate, mille järgi tunnistati skolastikute väidete sobimatust kaasaegses ühiskonnas ja teaduse arengus.

9. novembril 1873 ekskommunitseeris ta vanakatoliku kiriku piiskopi Joseph Hubert Reinkensi.

Pius IX mõistis hukka John Stuart Milli vaated.

Misjon

Pius IX kutsus 1872 kokku sinodi Albaanias.

Ta õhutas misjonitegevust Bulgaarias, kus alates 1860 kasvas katoliiklaste osakaal.

Uued piiskopkonnad

 Pikemalt artiklis Pius IX moodustatud piiskopkonnad

Kanoniseerimised

 Pikemalt artiklis Pius IX kanoniseerimised

Suhted teiste religioonidega

Pius IX rõhutas 1848 avaldatud entsüklikas "In suprema", et katoliku kirikuga ühinevatel skismaatikutest vaimulikel peab säilima vaimulikuna sama staatus, mis tal oli enne katoliku kirikuga liitumist.

Ta rajas 6. jaanuaril 1862 Usupropaganda kongregatsiooni alluvusse orientaalriituste osakonna.

Ta tunnustas 12. juulil 1867 avaldatud dekreedis "Reversurus" Armeenia vaimulikke. 31. augustil 1869 avaldatud bullas "Cum ecclesiastica" laiendas ta liturgiliste raamatute kasutamise õiguse kaldealastele. 16. novembril 1872 avaldatud entsüklikas "Quae in patriarchatu" selgitas ta kiriku olukorda Kaldeas. 1876 ähvardas ta ekskommunitseerida Kaldea patriarhi Joseph Audo, kes tunnustas vahetult enne surma taas paavsti jurisdiktsiooni.

Pius IX tunnustas judaismi, kuid kohustas juute käima aastas neli korda missal. Ta taastas geto Roomas, kuid 1850 saatis selle laiali. Ta andis 1858 korralduse, et politsei poolt röövitud juudi vanemate laps Edgardo Mortara tuleb tunnistada katoliiklaseks hoolimata seejuures tema vanemate tahtmisest, kuna Mortara on ristitud.

Moraaliteoloogia

Pius IX taunis 1866 orjandust.

Kardinalide pühitsemised

Pius IX. George Peter Alexander Healy portree, 1871

 Pikemalt artiklis Pius IX pühitsetud kardinalide loend

Pius IX pühitses 123 kardinali 23 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Leo XIII. Seni polnud ükski paavst pühitsenud nii arvukalt kardinale. Hiljem on veel rohkem kardinale pühitsenud Leo XIII, Paulus VI ja Johannes Paulus II.

Pius IX taastas 25. juulil 1877 Gregorius XVI poolt tühistatud San Eusebio titulaarkiriku staatuse. Ta reguleeris kardinalide tegevust 1. juunil 1847 avaldatud apostellikus kirjas "Quum illud", 17. juunil 1867 avaldatud apostellikus kirjas "Ecclesiarum omnium", 29. septembril 1867 avaldatud apostellikus kirjas "Quamquam illius", 27. novembril 1869 avaldatud apostellikus kirjas "Multiplices inter", 4. detsembril 1869 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Cum romanis", 10. septembril 1871 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "In hac", 3. septembril 1874 avaldatud bullas "Licet per apostolicas" ja 10. oktoobril 1877 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Consulturi ne post". 10. jaanuaril 1878 reguleeris ta kardinalide tegevust vakantsiperioodil.

15. märtsil 1875 teatas Pius IX, et paavst võib in pectore pühitsetud kardinale avaldada oma testamendis, kuid seda võimalust pole ükski hilisem paavst rakendatud.

Pius IX kultuuriloos

Pius IX on seotud mitmete haridusasutuste avamisega. 4. detsembril 1873 tunnustas ta Gregoriuse ülikooli paavstliku ülikoolina (Pontificia Università Gregoriana).

• 23. märtsil 1852 tunnustas ta Dublini ülikooli avamist
• 1852 Beda kolleegium
• 1853 Seminario Pio ja Prantsuse seminar
• 21. november 1858 Ladina-Ameerika kolleegium Roomas
• 1859 USA kolleegium, mida ta külastas 29. juunil 1860
• 1863 Illüüria kolleegium
• 1874 Seminario dei Santi Pietro e Paolo.

Tema ajal renoveeriti Roomas San Lorenzo fuori le Mura kirik, Santa Maria in Trastevere kirik ja Santa Agnese fuori le Mura kirik. Vatikanis rajati Scala Pia. Pius IX lasi Sala Rotondas püstitada Heraklese kuju. 1880 püstitas Ignazio Jacometti Santa Maria Maggiore basiilikas Pius IX büsti.

Pius IX lasi renoveerida Colosseumi.

Pius IX oli astronoom Angelo Secchi patroon. Ajaloolane Luigi Tosti pühendas paavstile oma 1848 ilmunud teose "Storia della Lega Lombarda".

Pius IX ajal olid keelatud raamatute indeksis Victor Hugo "Hüljatud" ja "Jumalaema kirik Pariisis", Stendhali "Punane ja must", Honoré de Balzaci teosed ja Gustave Flauberti "Madame Bovary". Aastal 1852 lisandusid indeksisse Eugene Sue ja 1863 Alexandre Dumas vanema armastusromaanid.

11. aprillil 1869 esitleti paavstile praegust Vatikani riigihümni.

Kunstnik George Peter Alexander Healy on paavstist maalinud portree. Marseilles Notre-Dame de la Garde'i kirikus ja Guimarãesis on paavsti kujutavad skulptuurid. Paavsti on kujutatud Allgäu, Boulazaci, Gourgé, Saint-Oueni ja Ulmeni kiriku vitraažakendel.

Pius IX orden

Pius IX asutas oma esimese valitsemisaasta tähistamiseks 17. juunil 1847 Pius IX ordeni. 17. juunil 1849 jagas ta ordeni nelja klassi.

Surm

Pius IX matused. Currier and Ivesi postkaart

Pius IX suri 7. veebruaril 1878 kella 18 paiku õhtul Vatikani paavstipalees ja maeti 13. veebruaril Rooma Peetri kirikusse. Tema säilmed viidi 13. juulil 1881 üle San Lorenzo fuori le Mura kirikusse, kuid rahvas soovis tekkinud rahutuste käigus heita tema säilmed Tiberisse.

Pius IX valitses 31 aastat 7 kuud ja 22 päeva. Kui arvestada apostel Peetruse traditsioonilist valitsemisaega (25 aastat), siis on tegu pikima valitsemisajaga ajaloos.

Beatifikatsioon

Pius IX beatifikatsiooniprotessi alustati 11. veebruaril 1907. Ta kuulutati Johannes Paulus II poolt 6. juulil 1985 austusväärseks (venerabilis) ja 3. septembril 2000 õndsaks. Pius IX mälestuspäev on 7. veebruaril.

Allikad

• Acta Pii IX. Roma, 1854–1878.
• Discorsi del Sommo Pontefice Pio IX. Roma, 1872–1878.
• Pius IX dokumendid.
• Pius IX entsüklikad (inglise keeles)

Eelnev Gregorius XVI

Rooma paavst 1846–1878

Järgnev Leo XIII