Prantsuse okupatsioonitsoon Saksamaal

Prantsuse okupatsioonitsoon Saksamaal (prantsuse keeles Zone d'occupation française en Allemagne; saksa keeles Französische Besatzungszone) oli sõjajärgses Euroopas algselt üks neljast okupatsioonitsoonist Saksamaal.

Pärast teist maailmasõda jagati Saksamaa Jalta konverentsil okupatsioonitsoonideks. Prantsusmaa ajutise valitsuse juhti, kindral Charles de Gaulle'i ei kutsutud Jaltale ja Prantsusmaale okupatsioonitsooni andmist ei kavandatud, kuid sellest hoolimata pingutas de Gaulle, et peale Saksa okupatsiooni Prantsusmaa au taastada. Ta arvas, et ainult Prantsuse okupatsioonitsoon suudaks Prantsusmaa au taastada.

Kuigi Jalta "suur kolmik" - Ameerika Ühendriikide president Franklin D. Roosevelt, Suurbritannia peaminister Winston Churchill ja NLKP KK peasekretär Jossif Stalin ei olnud just de Gaulle'ist heal arvamusel, olid nad sunnitud Prantsusmaale siiski järeleandmisi tegema. Peale Kanalisaarte ei olnud lääneliitlaste territooriumi sõja jooksul kunagi vallutatud, seepärast neil ei olnud erinevalt Prantsusmaast rahvuslikku uhkuse küsimusi. Lisaks, kuna sõda Vaiksel ookeanil veel jätkus, oleks Prantsusmaale okupatsioonitsooni andmine vähendanud USAd ja Suurbritanniat mõningasest Saksamaa territooriumi haldamisest. Ka Stalin, olles veel Kaug-Ida konfliktis neutraalne, ei omanud vastuväiteid, kuid esitas tingimuse, et Prantsuse okupatsioonitsoon moodustatakse Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia tsoonidest.

Tsooni alad

Praktilistel ja logistilistel kaalutlustel anti Prantsusmaale Prantsusmaaga piirnevad alad:

Suurbritannia andis Prantsusmaale endised Mosellandi ja Westmarki Gau'd, ning USA andis Prantsusmaale endise Hessen-Nassau Gaust Reinist läände jääva osa Mainzi ümber ja Montabauri ümbruse. Nendest aladest moodustati hiljem Rheinland-Pfalzi liidumaa (välja arvatud Saarimaa, mis eraldati ja sai omaette protektoraadiks).

Badeni vabariik ja Württembergi vaba rahvariik jagati 3. mail 1945 Dwight Eisenhoweri joonistatud kaardi pöhjal - regiooni transpordiühenduste tõttu soovitas Eisenhower, et Karlsruhe ja Mannheimi ala ning kiirtee Karlsruhe-Stuttgart-Ulm (tänapäeval A8) jääksid täielikult USA tsooni ja kõik nendest lõunas jäänuks Prantsusmaale – suur osa Württembergist ja kogu endine Hohenzollerni provints. Prantsusmaa nõudis kogu Badenit, kuid USA ei nõustunud rohkem mööndusi tegema, mispeale 29. juunil prantslased nõustusid Eisenhoweri pakutuga ja 8. juulil lahkusid Prantsuse väed Stuttgardist. Prantsuse tsoonis moodustati Badeni alast Lõuna-Badeni ja Württembergi alast Württemberg-Hohenzollerni liidumaa. Lisaks anti Prantsusmaale ka Lindau, et luua koridor Prantsusmaa okupatsioonitsoonide vahel Saksamaal ja Austrias, see lülitati Württemberg-Hohenzollerni tsooni.

Lääne-Berliinis eraldati Prantsuse okupatsioonitsooni haldusse Reinickendorf ja Wedding.

Ka Büsingen am Hochrheini eksklaav läks Prantsusmaa haldusse. Šveits, mis linna ümbritses, keeldus linna annekteerimast, kuid kartes, et linn võib saada natside sõjakurjategijatele pelgupaigaks, sõlmiti Prantsusmaaga kokkulepe, millega lubati piiratud arvul Prantsusmaa sõduritel läbi Šveitsi minna Büsingeni korda looma.

Tsooni suurus ja pealinn

Prantsuse okupatsioonitsoon Saksamaal loodi 26. juulil 1945. See hõlmas (ilma Lääne-Berliinita) 42 000 km² suuruse ala, kus elas 5,9 miljonit inimest. Tsooni pealinnaks sai Baden-Baden.

Juhtimine

Alates juulist 1945 oli Prantsuse okupatsioonitsooni Saksamaal sõjakuberner korpusekindral (1946. aastast armeekindral) Marie-Pierre Kœnig. Prantsuse okupatsioonitsoon liitus Bizonega 8. aprillil 1948. Selle tagajärjel moodustus Ameerika Ühendriikide, Briti ja Prantsuse ühistsoon Trizone, milles 23. mail 1949 kuulutati välja Saksamaa Liitvabariik (Lääne-Saksamaa).

Kœnigi sõjakuberneri ametikoht jäi jõusse kuni 21. septembrini 1949. Seejärel loodi Prantsuse ülemkomissari ametikoht. Selles ametis oli kuni 1955. aastani André François-Poncet, kellest sai 1955. aastal ülemkomissari ametikoha kaotamise järel Prantsuse suursaadik Saksamaa Liitvabariigis.

Vaata ka

Välislingid

Prantsuse okupatsioonitsoon Saksamaal – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis