Ptolemaioste riik
Ptolemaioste riik (332 eKr–30 eKr), hiljem sisuliselt Egiptuse kuningriik oli antiikaja hellenistlik impeerium, mis tekkis Aleksander Suure riigi jagunemisel ja mis hõlmas Egiptuse ja Palestiina territooriumi. Pealinn oli Aleksandria.
Diadohhide sõjad
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Diadohhide sõjad
Aleksander Suure (356 eKr–323 eKr) loodud maailmariik lagunes Diadohhide sõdades ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Aleksander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos, 'järglane'; tähtsamad: Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos) võitlesid pärast Aleksandri surma (323. aastal eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast.
Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide riik (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Makedoonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.
Ptolemaios I Soter (suri 283 eKr), Egiptuse kuningas Lagiidide ehk Ptolemaioste dünastiast, Aleksander Suure väejuht, oli Aleksandri surma ajal Egiptuse asevalitseja ehk satraap. Erinevalt regendiks määratud väepealik Perdikkasest pooldas tema Aleksandri riigi jagamist väepealike ehk diadohhide vahel. Ta lasi Aleksandri põrmu röövida ja Egiptusse matta ning algatas sellega diadohhide sõjad. Ptolemaios kindlustas oma võimu Egiptuses, liites sellega ka Kürenaika, ning allutas oma võimule Küprose, teisi väiksemaid Vahemere saari ning Väike-Aasia lõunaranniku. Ptolemaios I vallutas diadohhide sõdades ajutiselt Palestiina, Lõuna-Süüria ja Väike-Aasia rannikualad. Aastast 323 eKr oli ta Egiptuse satraap, aastail 305–283 eKr aga Egiptuse kuningas, rajades sellega Ptolemaioste dünastia ja hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma vabariigiga liideti.
Ptolemaioste riik
[muuda | muuda lähteteksti]
305 eKr kuulutas Ptolemaios end Egiptuse kuningaks, pannes aluse Ptolemaioste dünastiale ja rajades hellenistliku Egiptuse riigi, mis kestsid kuni aastani 30 eKr, mil Egiptus Rooma riigiga liideti. Ettevaatliku ja kavala poliitikuna silma paistnud Ptolemaios ei ajanud Seleukos I ega Demetrios Poliorketese stiilis poliitikat, millega nood soovisid saada iga hinna eest tugevaimaks hellenistlikuks monarhiks, vaid ta rahuldus Egiptusega ning pühendus kunsti, kirjanduse ja filosoofia soosimisele. Ptolemaios I kuningriik oli tugev hellenistlik riik, mis ulatus idas Lõuna-Süüria nn Koile-Süüria, Palestiina ja Liibüani, läänes Kürenaikani ja lõunas Nuubiani ning hõlmas ka Küprose ja mitmed Egeuse saared. Aleksandriast sai riigi pealinn, hellenistliku kaubanduse ja kultuuri keskus. Et kohalike egiptlaste poolehoidu võita, nimetasid valitsejad endid vaaraode järeltulijateks. Hiljem võtsid Ptolemaiosed omaks Egiptuse tavad, riietuse ning osalesid religioonielus. Peale Ptolemaios I troonist loobumist sai Egiptuse kuningaks tema noorem poeg Ptolemaios II Philadelphos.
Egiptuses oli ülekaalukalt tähtsaim linn Aleksandria, ehitatud hellenistlikule linnale tüüpiliselt sirgete ristuvate tänavatega nn Hippodamose plaani järgi. Linna ilmet kujundasid suur kaheosaline sadam ja seda avamerest eraldav Pharose saar monumentaalse tuletorniga. Ptolemaios I Soter asutas Aleksandria Museioni (Muusade pühamu) ja Aleksandria raamatukogu, millest peagi kujunes hellenistliku maailma tähtsaim teadus- ja kirjanduskeskus.
3. sajandi alguses eKr tuli Ptolemaiostel pidada Süüria lõunaosa ehk nn Koile-Süüria pärast Seleukiidide Antiochos III Suure vastu mitu nn Süüria sõda. Neljandas Süüria sõjas (219–211 eKr) Antiochos III Suure katse vallutada Ptolemaiostelt Koile-Süüriat lõppes esialgu küll lüüasaamisega Raphia lahingus (217. aastal eKr), kuid järgnenud kuulsusrikas sõjaretk itta taastas lühemaks ajaks hegemoonia Iraani aladel ja pärast naasmist vallutati lõpuks peaaegu kogu Süüria.
Antiochos III Suur võitis 204. aastal eKr Ptolemaios V-ndat ning Egiptuse Ptolemaioste dünastia kaotas enamiku oma ülemerevaldustest (Väike-Aasia rannikualad ja selle läheduses asetsevaid saared) ning Lõuna-Süüria. Rahuleppe kohaselt pidi Ptolemaios V abielluma Seleukiidide dünastiasse kuuluva Antiochos III tütre Kleopatra I-ga.
200. aastal eKr sai Ptolemaios V Epiphanes Panioni lahingus Golani kõrgendikel Antiochos III käest taas lüüa ja kaotas suure osa Süüriast.
Ptolemaioste riigi lõpp ja liitmine Rooma riigiga
[muuda | muuda lähteteksti]Egiptuse kuningas (80–58 eKr ja 55–51 eKr) Ptolemaios XII ajas Rooma-meelset poliitikat, 59 eKr sai ta Rooma ametlikuks liitlaseks, kuid 58 eKr aastal kukutati ta tänu ebapopulaarsele ja saamatule katsele anda Küpros roomlastele. Ta põgenes riigist, 55 eKr taastas ta tänu roomlaste toetusele oma võimu, kuid 51 eKr jäi ta raskelt haigeks ning suri. Ta määras oma pärijaks tütre Kleopatra VII, kelle trooniletõusu tagajateks määras ta testamendis roomlased. 48. aastal eKr tõugati Kleopatra VII õukonna poolt troonilt ja asendati alaealise Ptolemaios XIV-ga. Rooma keisririigis Julius Caesari ja alaealiste Ptolemaioste kaitsjaks Rooma senati poolt määratud Pompeiuse vahelises kodusõjas taandus Pompeius Farsala lahingu kaotuse järel Egiptusse, kus ta aga 48 eKr tapeti.
Sõjavägedega Egiptusse saabunud Julius Caesar taastas võimule ka Kleopatra, kaitstes võimu Aleksandrias pool aastat kestnud piiramise kestel Ptolemaios XIII eest. Egiptus oli autonoomne, Rooma klientriik.
Julius Caesari surma järel naasis Kleopatra Roomast Egiptusse. Julius Caesari mõrvamise järel 44 eKr kontrollisid Roomat Caesari vabariiklastest mõrtsukad Marcus Junius Brutus ja Gaius Cassius. Octavianus sõlmis liidu Marcus Antoniuse ja Marcus Lepidusega nad ning moodustasid valitsemiseks teise triumviraadi. Antonius ja Octavianus läksid võitlusse Brutuse ja Cassiusega, kes olid põgenenud itta. Brutuse ja Cassiuse enesetapu sooritamise järel (42 eKr) läks Octavianus Rooma tagasi, Marcus Antonius aga siirdus Egiptusesse. Seal liitus Marcus Antonius Egiptuse kuninganna Kleopatraga, kes oli Julius Caesari endine abikaasa ja Caesari väikese poja Caesarioni ema.
Rooma valdused jagati Octavianuse (läänes) ja Marcus Antoniuse (idas) vahel. Aktioni merelahingus (Kreekas) 31 eKr lõi Octavianus oma rivaale, Marcus Antoniust ja Gaius Sosiust, kes siis põgenesid Egiptusesse. Octavianus järgnes neile ja pärast veel üht kaotust sooritasid Kleopatra ja Antonius enesetapu 30 eKr. Kleopatra surma järel sai Egiptusest Rooma impeeriumi provints, mille territoorium langes suures osas kokku tänapäevase riigi aladega (v.a Siinai poolsaar, mille roomlased hõivasid hiljem). Sellega oli Ptolemaioste riik lõppenud.