Riho Sibul

Riho Sibul
Riho Sibul
	Toetuskontserdil "Laulame Ilvese presidendiks". 2006
Sündinud	26. juuni 1958
Surnud	20. november 2022 (64-aastaselt)
Päritolu	Eesti
Stiilid	rokkmuusika
Seotud esitajad	Ultima Thule;
Tähelepanuväärsed pillid
	Fender Stratocaster

Riho Sibul (26. juuni 1958 – 20. november 2022) oli eesti kitarrist, laulja ja helilooja.

Muusikat õppis ta muusikaklassis ning aastail 1976–1977 Tallinna Pedagoogilises Instituudis.^[viide?]

Riho Sibul oli ka mitmekülgne helilooja, ta on loonud muusikat rock'n'roll'ist bluusini ja lüürilistest ballaadidest ("Kuulaps") filmimuusikani. Oma eeskujudena on ta nimetanud Jimi Hendrixit, Jeff Becki, Wayne Krantzi ja Bill Friselli. Kui varasematel aastatel piirdus ta vaid pillimänguga, siis Ultima Thules alustas ta ka oma lauljateed.

Kuulus 1980. aastatel kirjandusrühmitusse Närbujad.

Tegevus ansamblites

Kooliaastatel laulis ta ansamblis Welled. Riho Sibula kui kutselise muusiku tegevus algas 1976. aastal Gunnar Grapsi Magnetic Bandis, sellele järgnesid ansambel Haak, Propeller (millele sai 1980. aastal saatuslikuks kurikuulus "jalgpalliskandaal" Kadrioru staadionil), In Spe, Kaseke ja E=mc².

Ta andis oma panuse Eesti muusikalukku ka sellistes muusikakooslustes nagu Tõnis Mägi ja Music Seif, Jaak Joala ja Lainer, VSP Projekt ehk instrumentaalansambel Vaigla-Sibul-Põder, Kobrin Blues Band, ansambel Was ist das? Das ist V. A. S, MATS kvartett, ansambel Juhan. Tema kui silmapaistva muusiku karjääris oli eriline koht ansamblil Ultima Thule, mille esikitarrist oli Sibul kuni surmani.

Aeg-ajalt astus Riho Sibul üles ka lauljana, näiteks koos Estonian Dream Big Bandiga.

Mälestuse jäädvustamine

2023. aastal loodi Sibula mälestuse hoidmiseks mittetulundusühing (MTÜ) Kuukitarr.^[1]

31. mail 2023 müüdi heategevusoksjonil Riho Sibula elektrikitarr Suhr P1988 Pro Series, mille alghind oli 6500 eurot, 20 100 euroga.^[2] Saadud raha kasutatakse Riho Sibula muuseumi rajamiseks, kuhu soovitakse koondada legendaarse muusiku vaimne pärand.

Tunnustus

1981 – Tartu muusikapäevade peaauhind (ansambli Kaseke koosseisus)
1982 – Tartu muusikapäevade parim muusik (orgkomitee poolt ja aasta hiljem ka publiku poolt)
1982 – parima heliteose preemia instrumentaalpala «Näotused» eest
2001 – Valgetähe V klassi teenetemärk^[3]
2002 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (loova muusikalise tegevuse eest "Eesti keeled", "Tuigutuled" ja kontserdid Estonian Dream Big Bandiga)
2006 – stipendium "Ela ja sära"
2010 – Eesti Muusikaauhind parima džässi-/bluusiartistina

Diskograafia

Sibula sooloplaatidele on iseloomulik põhjamaine kargus ja melanhoolia.

Viited

↑ "Riho Sibula mälestuse hoidmiseks loodi mittetulundusühing Kuukitarr".
↑ "Heategevuslikul oksjonil leidis kopsaka summa eest uue omaniku Riho Sibula elektrikitarr".
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Välislingid

Riho Sibul andmebaasis MusicBrainz (inglise keeles)
Hannes Varblane, "Riho Sibul – räägib", EPL Laupäev 21. juuni 2008
Brigitta Davidjants, "Suuremeelselt rahvuslik Riho Sibul", Playboy 21. aprill 2008

Eelnev Mati Nuude 1999	Eesti Muusikaauhinnad Aasta meesartist 2000	Järgnev Dave Benton 2001
Eelnev -	Eesti Muusikaauhinnad Aasta džässi-/bluusiartist 2000	Järgnev Hedvig Hanson 2001
Eelnev - 2002	Eesti Muusikaauhinnad Aasta džässi-/bluusiartist Riho Sibul & Estonian Dream Big Band 2003	Järgnev Hedvig Hanson 2004
Eelnev Hedvig Hanson 2004	Eesti Muusikaauhinnad Aasta džässi-/bluusiartist 2005	Järgnev Liisi Koikson 2006
Eelnev -	Eesti Muusikaauhinnad Panus Eesti muusikasse 2009	Järgnev Erkki-Sven Tüür 2010
Eelnev Hedvig Hanson 2009	Eesti Muusikaauhinnad Aasta džässi-/bluusiartist 2010	Järgnev *2011*

[1] "Riho Sibula mälestuse hoidmiseks loodi mittetulundusühing Kuukitarr".

[2] "Heategevuslikul oksjonil leidis kopsaka summa eest uue omaniku Riho Sibula elektrikitarr".

[3] Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

[1]

[2]

[3]