Robert Adam
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2022) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2022) |
| Robert Adam | |
|---|---|
 George Willisonile omistatud portree | |
| Sündinud |
03.07.1728 Kirkclady, Šotimaa |
| Surnud |
03.03.1792 London, Inglismaa |
| Rahvus | šoti |
| Alma mater | Edinburghi ülikool |
| Tegevusala | arhitekt, sisekujundaja, mööblidisainer |
| Kunstivool | uusklassitsism |
Robert Adam (3. juuli 1728 Kirkcaldy, Fife – 3. märts 1792 London) oli šoti uusklassitsistlik arhitekt ja sisekujundaja.
Ka tema isa William Adam oli tuntud arhitekt. Robert õppiski algul isa juhendamisel ning võttis koos vanema venna Johniga hiljem isa äri üle.
1754. aastal läks ta Rooma ning õppis viis aastat Charles-Louis Clérisseau ja Giovanni Battista Piranesi käe all. Pärast õpinguid asus ta tööle Londonis, kus temaga liitus noorem vend James. Seal kujundas ta välja oma stiili, mis sai tuntuks kui Adamstiil[1]. Temast sai üks edukamaid ja nõutumaid arhitekte kogu riigis.
Aastatel 1761–1769 oli ta kuninga õukonna arhitekt. Sestpeale kuni surmani oli ta klassitsismi uuestisünni esimese laine eestvedaja Inglismaal ja Šotimaal. Ta mõjutas arhitektuuri arengut nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Robert Adam sündis töökate inimeste peres. Isa William Adam oli arhitektuuriga seotud ja tema töö tõttu sai Robert tulevikuks inspiratsiooni. Tänu oma isa erialale läks Robert ka peale keskkoolihariduse saamist Edinburghi ülikooli teadmisi omandama, kuid teadmata asjaoludel ta seda ei lõpetanud. Robertil oli veel kolm venda, kellest kaks olid samuti arhitektid – John ja James Adam.[2]
Robert Adam tundis, et pärast ülikoolist lahkumist tahaks ta oma arhitektuurilisi oskusi klassikalises valdkonnas veelgi rohkem täiendada, et olla teistega suheldes elegantsem ja hinnatum ning otsustas minna "Grand Tourile" ehk suurele ringreisile. Täpsemalt suundus Adam Prantsusmaale ja Itaaliasse, kus ta sai endale tulevikuks palju kontakte. Tänu keskkooli ladinakeelsele haridusele ning huvile vana Rooma vastu, sai Adam Roomas tuttavaks arhitekt Giovanni Battista Piranesiga ja mõlemal mehel oli huvi Rooma varemete vastu.[3] 1754. aastal läks ta Rooma ning õppis viis aastat Charles-Louis Clérisseau ja Giovanni Battista Piranesi käe all. Tänu Piranesile leidis Robert julgust teostada oma ideid Londonis ning pidas Piranesit enda inspiratsiooniallikaks.[4]
Pärast Grand tour'i otsustas Robert oma Londoni ideega algust teha ning võttis koos oma noorema venna James Adamiga üle perefirma, arhitektuuriga tegeleva ettevõtte, mille oli nende isa William kunagi loonud. Oma oskuste ja ideede tõttu ei pidanud vennad Adamid vajalikuks uusi õpilasi ja praktikante ise välja õpetada, meeskonda valiti juba varasemate kogemustega inimesi. Üldiselt said nende meeskonnaliikmeteks need, kes saatsid nii Robertit kui ka Adamit nende "Grand tour'il". Taheti tööle palgata juba tuttavaid ja kogenud inimesi, sest kardeti, et konkurendid võivad tema ideid vastasel juhul varastada.[5] Selles samas perefirmas, mis asus Londonis, joonistas Robert oma joonistused.[6]
Robert Adam suri ootamatult 1792. aastal Londonis, olles vaid 64-aastane. Ta on maetud Westminster Abbeysse. Robert Adami joonistused, mida oli pärast tema surma ligikaudu 9000, ostis arhitekt John Soane ning tänapäeval asuvad need temanimelises muuseumis Londonis.[2]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Kedleston Hall
[muuda | muuda lähteteksti]
Kedlestoni hoone ehitamisel sai endale töö Robert Adam.[7] Ta ei olnud toona arhitektina veel tuntud, mille tõttu oli selle töökoha saamine tema jaoks tähtis. Ta oli hoolikas ja disainis maja sisemusest suuremas osas ise. Hoonesse sisenedes oli nähtav marmorist saal, milles oli 20 kapiteeli, mis olid Korintose orderis. Sammaste ülesandeks oli näidata selle ruumi dominantsust.[8] Kaasaegsetele inimestele, kes hoonet külastasid, pakkus Kedleston Hall'i välimus suurt imetlusväärsust. Sellest hoolimata ei olnud paljudele selline suurejoonelisus meelepärane, disaini poolest see hoone neile küll meeldis, aga see nägi liiga luksuslik välja.[9]
Culzeani loss
[muuda | muuda lähteteksti]Robert Adam kujundas ka losse. Üks selliseid oli Culzeani loss (1777–1792), mis asus Šotimaal.[4] Võib öelda, et tema tööd Inglismaal vanemate majade sisekujundamisel olid piiravaks nii tema annetele ja ka nende teostamisele, Šotimaale naasnult sai ta rohkem vabadust oma mõtete väljendamiseks. Tema töödeks Šotimaal olid Mellerstain ja Wedderburn, Culzeani loss, Ayrshire, Oxenfoordi loss ja Midlothian. Culzeani lossi disainides üritas ta kõik oma oskused mängu tuua.[10]
Lossi ehitamine võttis kokku 15 aastat ja seda tehti neljas osas. Esimeses staadiumis 1777. aastal lisas Adam juba olemasolevale L-kujuga hoonele paremale küljele kolmekorruselise tiiva. Teises staadiumis 1779. aastal tegi ta vastvalminud tiivas sisetöid ja lisas sinna erinevaid ruume. Kolmandas järgus 1785. aastal sai hoone endale torni. Adam tahtis hoonega näidata nii jõulisust kui ka klassikalikku peensust. Neljandas staadiumis 1787. aastal tegi ta lossi keskele torni, kuhu pidi tulema keerdtrepp. Paraku ei olnud keerdtrepi jaoks piisavalt ruumi, mistõttu tegi ta selle hoopis ovaalseks. Ruumis, kus ovaalse kujuga trepp asus, kasutas ta omanäoliseks muudetud klassikalist orderit korintose ja joonia sammaste puhul. Korintose sammastele peale pandi joonia sambad ning lisaks sellele mängis ta oskuslikult ka valgusega. Selle tulemusel tundus trepikoda kõrgust kõrgem.[11]
Adamstiil
[muuda | muuda lähteteksti]Kui palladionism oli oma populaarsust kaotamas, siis tundis Robert, et nüüd on õige aeg astuda järgmine samm enda maine suurendamiseks ning arendas koos noorema venna James Adami abiga välja uue stiili – Adamstiili. Seda stiili iseloomustas kergus ja elegantsus ning see võimaldas vabalt klassikalisi arhitektuurielemente kasutada. See stiil kujunes peamiselt kaunistuslikuks. Võib öelda, et tänu Adamstiilile mäletatakse Robertit kui sisekujundajat, kes pööras alati oma töös erilist tähelepanu detailidele. Tema stiili levikule aitas kaasa disainer George Hepplewhite.[4]
Robertil tekkis peagi hulgaliselt võimalusi oma stiili kasutamiseks, ta sai tellimusi Harewood House, Yorkshire'ist; Croome Court, Worcestershire'ist; Kedleston Hall, Derbyshire'ist; Bowood House, Wiltshire'ist ja Osterley Park, Middlesexist.[4]
Tähtsus
[muuda | muuda lähteteksti]Aastatel 1761–1769 oli ta kuninga õukonna arhitekt. Sestpeale kuni surmani oli ta klassitsismi uuestisünni esimese laine eestvedaja Inglismaal ja Šotimaal. Ta mõjutas arhitektuuri arengut nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Tähtsuse poolest peab mainima, et paljude hinnangul oli ta üks 18. sajandi parimatest arhitektidest. Lisaks sellele oli tal välja kujunenud ka oma põhjalik ja mõjuvõimas sisekujundusstiil, mida nimetatakse Adamstiiliks.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Robert Adam: Neoclassical architect and designer". Victoria and Albert museum. Vaadatud 30.11.2022.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Robert Adam". New World Encyclopedia. 28.07.2019. Vaadatud 30.11.2022.
- ↑ "Robert Adam, architect". National Library of Scotland. Vaadatud 06.12.2022.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Millikin, Sandra. "Robert Adam". Britannica. Vaadatud 30.11.2022.
- ↑ Harris, Eileen (2001). The Genius of Robert Adam: His Interiours. Paul Mellon Centre BA. Lk 2.
- ↑ Harris, Eileen (2001). The Genius of Robert Adam: His Interiours. Paul Mellon Centre BA. Lk 3.
- ↑ Harris, Eileen (2001). The Genius of Robert Adam: His Interious. Paul Mellon Centre BA. Lk 19.
- ↑ "Kedleston Hall". National Trust Collections. Vaadatud 30.11.2022.
- ↑ Eileen Harris (2001). The Genius of Robert Adam: His Interiors. Paul Mellon Centre BA. Lk 39.
- ↑ Harris, Eileen (2001). The Genius of Robert Adam: His Interious. Paul Mellon Centre BA. Lk 317.
- ↑ "Robert Adam and Culzean Castle". The National Trust for Scotland.