Taani Kuningriik

Taani Kuningriik, mis koosneb Taanist, Fääri saartest ja Gröönimaast

Taani Kuningriik (taani keeles Kongeriget Danmark) ehk Taani Riik (taani keeles Danmarks Rige) on riik, mis tänapäeval hõlmab Põhja-Euroopas asuvat Taani riiki ning omavalitsusega piirkondadena Fääri saari Atlandi ookeani põhjaosas ja Gröönimaad Põhja-Ameerikas. Taani Kuningriik on konstitutsiooniline monarhia, mida valitseb Taani kuningakoda kuninganna Margrethe II isikus.

Riigikord

Riigikord on konstitutsiooniline monarhia.

Riigi ühises parlamendis Folketingetis on 179 liiget, kellest 175 valitakse Taanist, 2 Fääri saartelt ja 2 Gröönimaalt.

Taani Riigi põhiseaduses, mis kehtib kogu riigis, ei ole Fääri saarte ja Gröönimaa omavalitsust otseselt mainitud ning Fääri saared ja Gröönimaa ei ole suveräänsed.

Fääri saared ja Gröönimaa on Taani põhiseaduse järgi Taani riigi osad ja alluvad Taani võimule, kuid Folketing on neile kahele piirkonnale delegeerinud autonoomia vastutusalad. Tegu on niisiis ühe riigiga, kus Fääri saarte ja Gröönimaa oma võimudel on väga suured volitused, aga piirkondlikel võimudel Taani põhiosas on üsna piiratud võim.

Seda korraldust on kritiseerinud mõned Gröönimaa ja Fääri saarte poliitikud, kes soovivad täielikku iseseisvust või − lähtekohana − läbirääkimisi suveräänsete rahvaste vahel tulevase staatuse üle.

Ajalugu

Ajalooliselt võib rigsfællesskabet'it pidada viimaseks jäänuseks Taani-Norra kaksikriigist, millest 1814 pärast Norra kaotamist sai Helstaten, mis kuni 1864. aastani koosnes kuningriigist, kahest hertsogkonnast, kahest sõltlasalast ja neljast asumaast. Kaht hertsogkonda Schleswigi hertsogkonda ja Holsteini hertsogkonda valitses Schleswig-Holsteini kantselei Kopenhaagenis, mis ei allunud Taani kantseleile ning seetõttu ei olnud autonoomne, vaid võrdõiguslik. Oluline erinevus Helstatenist seisneb selles, et Helstaten koosnes formaalselt iseseisvatest osadest (vähemalt Holstein oli iseseisev hertsogkond), mis olid unioonis. Tollases Taani Folketingis ei olnud liikmeid Schleswigist ega Holsteinis, praegu aga valitakse Gröönimaalt ja Fääri saartelt kummastki kaks Folketingeti liiget. Rigsfællesskabet koosneb kuningriigi formaalselt integreeritud osadest, millele on antud autonoomia.

Kuningriik keskajal

Keskajal koosnes Taani kuningriik Jüüti õiguse piirkonnast (Jüütimaa ja Fyn), Sjællandi õiguse piirkonnast (Sjælland koos Lollandi, Falsteri ja Møniga) ning Skåne õiguse piirkonnast (Skåne koos Hallandi, Blekinge ja Bornholmiga).

Nii langes Taani Kuningriik laias laastus kokku Lundi kirikuprovintsiga, kuid Rügen (Roskilde piiskopkonna osa ja Eestimaa (Eestimaa piiskopkond) ei olnud kuningriigi osad, kuigi nad ajuti olid Taani ülemvõimu all.

Lõuna-Jüütimaa eraldumine kuningriigist

Keskaja jooksul eraldus Jüütimaa lõunapool (Kongeå ja Eideri jõe vahel) kuningriigist Schleswigi hertsogkonna ehk Lõuna-Jüütimaa hertsogkonnana, mis oli Taani kuningate lään, kuid muutus aina sõltumatumaks.

Kalmari unioon

 Pikemalt artiklis Kalmari unioon

Aastal 1397 loodi Kalmari unioon personaalunioonina Taani Kuningriigi, Norra Kuningriigi ja Rootsi Kuningriigi vahel. Kui Rootsi kuningriik 1523 unioonist lahkus, jäid Taani ja Norra kuningriik kuni 1814. aastani personaaluniooni.

Taani-Rootsi sõjad

 Pikemalt artiklis Taani-Rootsi sõjad

Taani-Rootsi sõjad 17. sajandil tõid Taani Kuningriigile kaasa suured territoriaalsed muudatused. Pärast Torstensoni sõda (1643–1645) pidi Christian IV Brömsebro rahuga loovutama Hallandi 30 aastaks Rootsile. Ja pärast Esimest Karl Gustavi sõda (1657–1658) pidi Frederik III Roskilde rahuga loovutama Rootsile Skåne, Hallandi, Blekinge ja Bornholmi. Teise Karl Gustavi sõja (1658–1660) järel sai Taani Kuningriik aga Kopenhaageni rahuga Bornholmi jälle tagasi.

Helstaten 1864. aastani

 Pikemalt artiklis Helstaten

Kuni 1864. aastani nimetati Taani Kuningriiki (Põhja-Jüütimaa ning saared (Sjælland, Fyn ja väiksemad saared)) koos Schleswigi hertsogkonna ja Holsteini hertsogkonnaga Taani Monarhiaks. Kuningriigi alla ei arvatud Lõuna-Jüütimaad, mis oli Taani kuninglik lään, ega Holsteini, mis oli Saksa hertsoglik lään.

Islandist sai omaette kuningriik

Island sai 1874 kuningriigi sees autonoomia. Uniooniseadusega 1. detsembrist 1918 tunnustas Taani Islandit suveräänse riigina. Island lakkas sellega olemast Taani Kuningriigi osa, kuid oli Taaniga endiselt ühendatud personaaluniooniga ühise kuninga (Christian X) all.

Taasühinemine 1920

 Pikemalt artiklis Lõuna-Schleswig

 Pikemalt artiklis Põhja-Schleswig

Pärast Esimest maailmasõda nägi Versailles' rahu (1919) ette, et Schleswigis korraldatakse rahvahääletus riikliku kuuluvuse üle. Hääletuse tulemusena läks endise Schleswigi hertsogkonna põhjaosa (Põhja-Schleswig) 1920 Taani Kuningriigi koosseisu.

Rahvastik ja pindala

Maa või piirkond	Elanike arv	Pindala (km²)	Rahvastiku tihedus (in/km²)
Taani	5 430 590	43 094	126
Fääri saared	47 017	1399	34
Gröönimaa	57 600	2 175 600 (410 000 on jäävaba)	0,026 (0,14)

Autonoomia kehtestamine ja areng

Fääri saared said autonoomia 1948 ja Gröönimaa sai samasuguse autonoomia 1979. Autonoomia kehtestamisega anti hulk sotsiaalseid ülesanded Taani riigilt üle piirkonna võimudele. Välissuhted ja maade kaitse on endiselt riigi pädevuses.

Peale selle on olemas iga-aastane plokksubsiidium nii Fääri saarte kui ka Gröönimaa autonoomiale. Neile maadele on osalemine rigsfællesskabetis tagatud sellega, et Fääri saartelt ja Gröönimaalt valitakse Folketingi kokku neli liiget. Parlamendiliikmete arv on kummalgi maal võrdne.

Hjemmestyre

Hjemmestyre on autonoomne haldus kõigi siseasjade üle. See on praegu olemas nii Gröönimaal kui ka Fääri saartel. Taani valitsuse pädevuses on ainult kaitse ja välisasjad. Gröönimaal ja Fääri saartel on oma parlamendid ja valitsused, mida juhib peaminister, kes nimetab valitsuse.

Selvstyre

Pärast 2008. aasta Gröönimaa autonoomiareferendumit 25. novembrit 2008 (Gröönimaa autonoomia kehtestamise 30. aastapäev) Taani ja Gröönimaa valitsuse vaheline suhe muutus ning Gröönimaa sai suurema autonoomia. 21. juunil 2009 anti Gröönimaa valitsusele uusi pädevusi, sealhulgas kontroll politseijõudude, rannavalve ja kohtute üle. Peale selle saab Gröönimaa nüüd vähem Taani subsiidiume. Seda nimetatakse selvstyre.

Autonoomia ülesanded

Rigsfællesskabet tähendab ka, et piirkondade rahvakoolide õppekeel on taani keel.

Taani seadused tuleb esitada piirkondade võimudele, et nad Fääri saartel ja Gröönimaal jõustuksid.

Autonoomia pädevuses on muu hulgas teed, telefon, post ja koolid.

Riigiombudsman

Taani kõrgeim esindaja Fääri saartel ja Gröönimaal on riigiombudsman (rigsombudsman). Ta on ühendav lüli autonoomia ja riigivõimude vahel. Tal on koht Fääri saarte ja Gröönimaa parlamentides. Riigiombudsman esindab Gröönimaa ja Fääri saarte ning nende valitsuste huve. Nad osalevad konsultatsioones oma piirkonda puudutavate otsuste üle, sealhulgas läbirääkimistest piirkondade parlamentide ja Folketingi vahel.

Riigiombudsmani institutsioon allub Taani riigiministeeriumile.

Fääri saarte riigiombudsman on 2008. aastast Dan Michael Knudsen.

Gröönimaa riigiombudsman on 2011. aastast Mikaela Engell.

Rahvusvaheline staatus

Rahvusvahelises kogukonnas on Fääri saared ja Gröönimaa aina sõltumatumad ja neil on mõju välispoliitilistele küsimustele, millest nad on eriti huvitatud. Siiski haldab nende rahvusvahelisi suhteid Taani välisministeerium. Rahvusvahelistel läbirääkimistel, mis puudutavad Fääri saari või Gröönimaad, osalevad sageli ka autonoomiate esindajad. Nii Fääri saared kui ka Gröönimaa on Põhjamaade Nõukogu iseseisvad liikmed. Nad ei ole ÜRO, OECD ega WTO iseseisvad liikmed, kuid on kaasatud neisse organisatsioonidesse Taani liikmesuse kaudu ning Taani poliitiline strateegia lähtub sageli Rigsfællesskabeti huvidest kui rahvuslikest huvidest sellistes valdkondades nagu vaalapüük, kalandus ja geopoliitika.

Fääri saared

Fääri saared ei ole Euroopa Liidu liige, kuid neil on EL-iga kaubandusleping.

Gröönimaa

Et Gröönimaal oli 1973 Taani maakonna staatus, sai Gröönimaast automaatselt Euroopa Ühenduse liige, kuigi ta oli erinevalt Taanist referendumil sellesse astumise vastu hääletanud. Ent kui 1979 kehtestati autonoomia, hakkas Gröönimaa ette valmistama Euroopa Ühendusest väljaastumist, mis sai teoks 1985.