Uneparalüüs

Henry Fuseli "Luupainaja" ("Nightmare", 1781). Arvatakse, et see on üks klassikaline näide või ettekujutus uneparalüüsi ajal kogetavast deemoni (painaja) külaskäigust

Uneparalüüs ehk unehalvatus on olukord, mille korral inimene kas magama jäädes või ärgates on ajutiselt liikumisvõimetu (paralüseeritud) ega saa rääkida, olles siiski teadvusel. Uneparalüüsi ajal võivad ilmneda hirmutavad nägemused (näiteks keegi on veel toas), millele ei saada halvatuse tõttu füüsiliselt reageerida. Arvatakse, et uneparalüüs tekib häiritud REM-une tõttu. Unehalvatuse kogemusi on dokumenteeritud sajandeid. Eri kultuuridega inimestel on tihti sarnased kogemused.

Uneparalüüs kestab lühikest aega ega ole eluohtlik seisund, kuid inimene võib seda mäletada kui kummitavat ja õõvastavat kogemust.

Sümptomid

Uneparalüüsi peamine sümptom on liikumisvõimetus, mis esineb kui aju on REM-unes. See tekib tavaliselt enne lõplikku uinumist, kui keha uinub enne aju, või kui aju ärkab enne keha. Uneparalüüsi kogedes võib inimene kuulda erinevaid helisi, nagu näiteks sosinaid, sisisemist, suminat või staatilisi helisid. Taoliste sümptomitega kaasnevad tavaliselt ka intensiivsed emotsioonid, nagu näiteks hirm ja paanika. Inimesed on kogenud ka voodist väljatõmbamist või lendamist, tuimust ja keha läbivaid elektrisähvatusi. Inimest valdab pidev higistamine, lihasevalu, paranoia ja läheneva surma tunne. Mõned inimesed suudavad ka silmad avada, kuid teised leiavad, et see on võimatu.

Unehalvatuse pikkus võib varieeruda mõnest sekundist kuni mitme minutini.

Uneparalüüsi üks osasid on hallutsinatsioonid. Näiteks nähakse üleloomulikku olendit, deemonit, kes lämmatab või hirmutab inimest, millega kaasneb survetunne rinnus ja hingamisraskused. Teine hallutsinatsioonide näide hõlmab ähvardavat varjundit, kes siseneb tuppa või varitseb akna taga, samal ajal kui inimene on liikumisvõimetu ning ei ole võimeline ka häält tegema.

Hallutsinatsioone on kolme tüüpi:

• sissetungija – on kuulda avanevaid uksi, lähenevaid samme, nähakse varjudes kujusid või tuntakse end üldiselt ähvartatuna. .
• luupainaja – survetunne rinnus, hingamisraskused tundega, et pahatahtlik olend lämmatab, kägistab või ründab seksuaalselt. Inimesed usuvad, et nad surevad.
• vestibulaarne häire – üldine kehaväline kogemus: inimene tunneb nagu ta pöörleks, kukuks, hõljuks, lendaks.

Tekke põhjused

• Keha on vaheldumisi kiire silma liikumise (REM) ja mitte kiire silmaliikumise (NREM) vahel.
• Uneparalüüs esineb tihti narkolepsiat põdevatel inimestel.
• Uneparalüüs avaldub tihti inimestel, kellel on vaimse tervise probleemid, nagu ärevus, depressioon, traumajärgne stressihäire või paanikahäire (bipolaarsus).
• Uneparalüüs on sageli geneetiline.
• Tihti esinev ja äge unepuudus või pidevalt muutlik ja ebaregulaarne uneplaan.
• Suured muutused elus/peres/keskkonnas.
• Selili magamine.
• Narkootiliste ainete kuritarvitamine.

Riskitegurid

Uneparalüüsi tekkimise riski võivad suurendada hulgaliselt erinevad tegurid, sealhulgas narkootiliste ainete tarvitamine, geneetilised tegurid, traumade ajalugu ning kehv füüsiline tervis ja unekvaliteet. Episoodide sagedus ja raskusaste on seotud ka ärevussümptomite ja unepuudusega. Unehalvatus võib mõjutada mehi ja naisi igas vanuserühmas. Keskmine vanus esmakordsel esinemisel on 14–17 aastat. See on üsna tavaline uneprobleem. Varieeruvalt 40% inimestest kogeb uneparalüüsi vähemalt korra elu jooksul.

Diagnoos

Unehalvatuse korral pole määratud ravi, kuid tavaliselt soovitavad arstid diagnoosiga patsientidel parandada unegraafikut ja tekitada parem magamaminekurutiin.

Meditsiiniline lähenemine võib aidata, kui:

• uneparalüüs toimub regulaarselt;
• raskused uinumisega või valdab tihti ärevus magamaminemise pärast;
• inimene magab äkitselt või tunneb end päeva jooksul ebaharilikult unisena.

Päeva jooksul ootamatult magamajäämine võib olla märk narkolepsiast, harvaesinevast ajuhäirest, mille tagajärjel inimene uinub või kaotab lihaste kontrolli ootamatutel või ebasobivatel aegadel.

Ennetamine ja ravi

Ehkki unehalvatust ametlikult ei ravita, saab selle ennetamiseks üht-teist ette võtta. Unehalvatus leeveneb aja jooksul ning abi võib olla magamisharjumuste ja -keskkonna parandamisest.

Uneparalüüsi leevendavad tegurid:

• Magamaminek ja ärkamine tuleks reguleerida kindlatele kellaaegadele.
• Magada tuleks vähemalt 6–8 tundi (täiskasvanud), 8–10 tundi (lapsed).
• Magamiseks tuleks luua sobiv ja mugav keskkond.
• Regulaarselt tuleks sportida (kuid vältida hiliseid treeninguid).
• Vältida tuleks selili magamist.
• Tuleks võtta antidepressante, kui need on ette nähtud unetsüklite reguleerimiseks.
• Vaimse tervise probleemidele tuleks eraldi keskenduda ja nendega tegeleda.
• Enne magamaminekut tuleks vältida suuri eineid, suitsetamist, alkoholi või kofeiini, samuti nutiseadmete kasutust.