Võsu

See artikkel räägib alevikust; botaanika mõiste kohta vaata artiklit Võsu (botaanika); perekonnanime kohta vaata Võsu (perekonnanimi)

---

Võsu
Võsu keskus
Pindala: 5,8 km² (2020)
Elanikke: 418 (1.01.2019)
EHAK-i kood: 9592
Koordinaadid: 59° 35′ N, 25° 58′ E

Võsu on alevik Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas. Ta asub Eesti põhjarannikul Käsmu lahe lõunakaldal. Võsu piirkonda kuuluvad Lobi, Lahe, Koolimäe, Koljaku, Korjuse ja Eru küla.

1997. aastal jagati endine Võsu alev Võsu alevikuks ja Käsmu külaks. Võsu alevik kuulus 1999. aastani Võsu valda ja seejärel Vihula valda. Pärast 2017. aasta haldusreformi sai alevikust Haljala valla halduskeskus ja hiljem teenuskeskus.

Alevikus töötavad lisaks postkontorile ja kauplusele veel Võsu lasteaed, Võsu raamatukogu ja Võsu kool (põhikool, asutatud 1898). Võsu Kool tegutseb samas hoones 1932. aastast. Hoone ehitati spetsiaalselt kooli vajadusteks ja on 20. sajandi arhitektuurimälestisena kantud Kultuurimälestiste riiklikku registrisse. Valdavalt väikehoonestusega ja suvemajadega Võsu aleviku keskne ehitis on 1961. aastal valminud Võsu Rannaklubi hoone. Lisaks huviringidele ja rahvamajale tegutseb hoones Haljala vallavalitsus ja käib koos Haljala vallavolikogu.

Asulana on Võsu olnud ajalooliselt tugevalt seotud mererannaga. Alates 19. sajandi teisest poolest on kogunud tuntust Võsu kaunid merevaated, liivased kaldad ja männimetsad. Suvituskohana oli Võsu tuntud ka Peterburi ja Moskva prominentide hulgas. Võsu valisid endale suvekoduks teiste tuntud inimeste seas näiteks Georg Ots, Kaljo Kiisk, Mikk Mikiver, Juhan Viiding. Võsu rannas asub Georg Otsa ja Mikk Mikiveri mälestuseks pink. Praegugi on ligi 3 km pikkune Võsu mererand eelkõige tuntud selgeveelise merevee, liivase merepõhja ja valge liivaga suplusranna poolest. 2002. aastal andis rahvusvaheline komisjon Võsu rannale kvaliteetset looduskeskkonda tähistava sinilipu.

Tuntumad iga-aastased kultuuriüritused on Võsu Muusikapäevad, Võsu Rannafestival ja Võsu Glämm.

Alevikku läbib kiirevooluline Võsu jõgi, mille suudmes paikneb Võsu sadam. 2015. aastal avatud Võsu sadama muulilt saab alguse 6 km pikkune valgustusega Võsu–Käsmu kergtee, mida ilmestab keskosas Eestis ainulaadne paadikujuline vaateplatvorm.

Ajalugu

Muinasaeg

Võsu ümbrus kuulus muinasajal Virumaa loodeosas asuvasse Revala kihelkonda. 13. sajandil oli rannikumadalik ilmselt asustamata.

Hiline keskaeg ja tsaariaeg

Magnus Freiherr von der Pahlen (1779–1863)

Võsu on esimest korda mainitud (am Strande Wöso) 3. aprillil 1510 dateeritud ürikus. Nimelt kuulusid Võsu jõe alad alates suudmest kogu ulatuses Palmse mõisale. Palmse mõisa omanikuks oli sellel ajal Tallinna Püha Miikaeli (Mihkli) nunnaklooster. 3. aprillil 1510 sõlmitud lepinguga vahetas kloostri abtiss Elisabeth Brince Palmse mõisa Nabala mõisa vastu ja Palmse mõisa omanikuks sai Bertram Junge. Nimetatud lepingus on võõrandamise objektiks märgitud "pered Võsu rannas". See ongi Võsu esmamainimine.

1677. aastal läksid Palmse mõisa alad von der Pahlenite valdusse.

1700. aastate alguses tulid Võsule elama Preisimaalt viis perekonda – põgenikud musta katku eest. Palmse paruni von der Pahleni käest ostsid nad maad ja rajasid talud praeguse Võsu idapoolsesse otsa, jõe äärde. Talude ja perekondade nimed on järgmised: Reinu-Randmann, Uuetoa-Vogt, Simuna-Licholm, Külaotsa-Lillemann, Madise-Treimann. Nende perekondade järeltulijad peavad ennast ammu rahvuselt eestlasteks.

1777. aastal avas Palmse mõisnik Võsul kõrtsi Hotel de Baltique. Praegust peatänavat (Mere tänav) ei olnud ja asula keskuseks kujunes kõrts ja selle ümbrus. Kõrtsist sai rentida transpordivahendit, milleks oli hobuse järele rakendatud vanker, regi või saan. Autode ilmudes asus kõrtsi juures omnibussipeatus.

Kohalikud elanikud Võsu kõrtsihoone ees 20. sajandi alguses

Kaubategemine toimus kõrtsi juures. Kõrtsi juures mändide all müüsid ümberkaudsed talumehed otse oma vankritelt talusaadusi. Seal asus turg. Kõrtsi läheduses asus ka Võsu Postimaja. Post toimetati kohale hobusõidukiga, sorteeriti ja edastati adressaadile. Hiljem lisandus tuletõrje pritsukuur ja kui salakaubavedu väga hoogu oli läinud, avati veel tollipunkt üle mere toodava kauba deklareerimiseks. Sealt organiseeriti ka randrüütlite tegevust salakaubavedajate tabamiseks.

1780. aastal on mainitud Võsule ehitatud Palmse mõisa telliselöövi. Kive toodeti siiski mõisa enda tarbeks. 1868. aastal alustas tööd kaasaegne telliselööv Hoffmanni ahjude ja gööpelajamiga tellisepressiga, lisaks toodeti ka katusekive.

Kõrtsilised Lipumäe nõlval, 20. sajandi algus

Aastast 1872 on Võsut nimetatud Palmse mõisa abi- ehk karjamõisaks (Wöso). Võsu karjamõis asus toonase tellisetehase vastas, üle Võsu–Vergi tee. Karjamõisas tegutses ka võivabrik. Võsu vanadelt kaartidel on näha sellel alal asunud järv – Üllikjärv, mis asus ida pool Võsu jõge. Äravool sealt toimus Jaanioja kaudu, mis suubus Koolimäe küla lähedal Soome lahte. Järv lasti karjamõisa laiendamiseks 1886. aastal merre tühjaks, selle rammus põhi kraavitati ja muudeti põllumaaks. Praeguseks on põllud metsastunud ja ainult üsna terav silm tabab kunagiste kuivenduskraavide jälgi.

1895–1904 endisaegset telliselöövi veelgi täiustati ja see hakkas tootma 1–2 miljonit tellist aastas.

Kivivabriku aegu oli rajatud raudtee muulile mere ääres. Seda mööda veeti vagonettides telliseid edasitoimetamiseks merel ootavatele laevadele. Telliseid sissepressitud nimega PALMS veeti laevadega Venemaale, Soome, Rootsi ja Saksamaalegi. Kivivabriku kõrval toimetas ka lauavabrik. Kivivabriku kõrge kivikorstna tipp oli laotud pitskaunistusena. Korsten sihvakas ja kaunis ning paistis kaugele merele. Kalurid ja meremehed määrasid selle järgi kurssi ka siis veel, kui vabrik enam ei töötanud. Kivivabriku korsten lammutati 2007. aastal.

• 
  Palmse telliselööv Võsul, 20. sajandi algus
• 
  Palmse telliselööv Võsul, 20. sajandi algus
• 
  Palmsi kaubamärki kandev tellis (2002)

Suvituskohana andis Võsu arengule erilise tõuke Peterburi–Paldiski raudtee (Balti raudtee) avamine 1870. aastal. Nüüd saabusid lisaks kodumaistele supelsakstele suvitajad Venemaa linnadest. Rakvere raudteejaamast viidi nad kohale hobusõidukiga. Magnetiks olid ilus seene- ja marjarikas männimets, valge rannaliiv, puhas ja soe merevesi, forelli- ja vähirikas jõgi ning lahke rannarahvas. Pärisorjuse kaotamisega seoses orienteerusid parunid ümber. Nad hakkasid müüma maad. Ka Palmse mõisnik von der Pahlen kaardistas Võsul asunud metsaala, praeguse Võsu peatänava (Mere t) kogu ulatuses Käsmu poole. Jaganud maa-ala suvilakruntideks, pani need 1880–1910 müüki. Võsule ostetud krundi suurus ja asukoht olenes muidugi rahakoti paksusest. Palke maja ehitamiseks sai oma krundil kasvanud mändides. 1901. aastal Palmse mõisniku von der Pahleni ja Herman Isopi vahel sõlmitud maa ostmise leping (kontraht) on säilinud siiani. Rakvere notari E. Hunniuse 22. juunil 1901 kinnitatud kontrahtist selgub, et H. Isop ostis Võsu rannas Reute nõmmes asuva maatüki, mille suurus on 801 ruutsülda 279 rubla ja 50 kopika eest pärisomandiks. Tänapäeva mõistes tähendab, et mõisalt osteti 3646 m² maad umbes 5500 euro eest (2017. aasta vääringus). Sarnaselt asustati Mere, Kungla, Lootuse, Vambola, Ranna, Laine, Vabaduse, Kalevi, Viru, Eha ja Posti tänav. Sellest ajast saadik on koht tuntud suvituskohana. 1893 loodi Võsul postkontor, 1907 asutati Võsu Tarvitajate Ühisus, 1910 loodi oma pank, 1912 asutati vabatahtlik Tuletõrje Selts, töötas mitu pagarit, oli avatud kohvik. Võsul asus ka tisleritöökoda, töötas piltnik, kellassepp, mitu rätsepat, kingseppa, puutöömeistrit, pottseppa ja müürseppa. 1911. aastal viidi postimaja endisest Võsu keskusest üle Posti ja Mere tänava nurgale. Sinna tuli ka telegraaf ja avati teine bussipeatus. Nii kujunes välja uus Võsu keskus. Kuni I maailmasõjani väisasid Võsut turistid põhiliselt Moskvast ja Peterburist, näiteks on Võsul paaril korral suvitanud näiteks Peterburis elanud vaimulik ja ühiskonnategelane Jakob Hurt, kes Ilumäe laulukoori kontserdil Võsu rannamännikus ka toona kõne pidas. Transpordiühendus oli ka Tallinnaga, seda nii maad kui ka vett mööda. Aastatel 1910–1929 sõitis nädalas kaks korda liinil Tallinn-Kaberneeme-Tsitre-Käsmu-Võsu ratasaurik Kungla.

20. sajandi algul oli kolme- kuni kaheksatoalise korteri suveüür 40–100 rubla (u 800–2000 eurot 2017. aasta vääringus). Võsul asus mitu ka mitu pansionaati, tuntuim neist oli kohaliku ettevõtja ja kinnisvaraomaniku Eduard Langsepa poolt 1908. aastal avatud "Langsepa pansion", kus pakuti muuhulgas ka veeprotseduure. Samuti oli Võsu rannas asunud ning samuti E. Langsepale kuulunud Vannimajas võimalik peale soojade merevannide võtta ka muda- ja muid terviseveevanne. Lisaks oli ehitatud ka väikseid supelmaju, sest selle aja eetikanormid pidasid häbiks näidata rannas end trikoos. Võsu arstid on kunagi märkinud, et Võsu kuiv ja puhas õhk, temperatuur ja soe merevesi pidavat mõjuma tervendavalt. Enne I maailmasõda oli Võsul suvitajaid 3000 ümber. Pärast Esimest maailmasõda vähenes Võsu suvitajate arv mitmekordselt, asudes taas tõusuteele alles 1930. aastatel.

• 
  Suplusmajad Võsu rannas, 20. sajandi algus
• 
  Võsu koolihoone, 20. sajandi algus
• 
  Võsu Tarvitajate Ühisuse maja
• 
  Võsu pritsukuur ja postkontor, 20. sajandi algus
• 
  Võsu peatänav (Mere tänav), 20. sajandi algus

II maailmasõja eelne periood

Võsu kool 1938 (Foto: Eesti Rahvusraamatukogu arhiiv)

Olles küll kasvanud välja traditsioonilisest rannakülast, kus lisaks merele ja põllupidamisele ka Palmse mõisa tellisevabrik teenistust võimaldas, kujunes Võsu puhul dominantseks suvituspaiga identiteet. Seda on aga katkestused ja kultuurimuutused rohkesti räsinud. Kui Käsmu puhul tähendas I maailmasõda vaid ajutist vapustust, siis Võsu puhul lõi I maailmasõda kogu senise elu pöördumatult sassi – eelkõige vene intelligentsi suvituspaigaks olnuna jäi see ilma suurest hulgast oma senistest puhkajatest. Siiski läks Võsul tänu Tallinna lähedusele paremini kui paljudel idapoolsetel suvituskohtadel, mis oma endist hiilgust enam kunagi tagasi ei saanud (Sillamäe, Mereküla, Smolka jt).

Eesti Vabariigi algusaegadeks oli Võsu kujunenud omanäoliseks ja heakorrastatud väikeasulaks. Kui enne I maailmasõda olid Võsu külastajateks peamiselt Saksa ning Vene aadlikud ja Eesti inimene Võsule eriti ei pääsenud viletsate liiklusolude ja raha puudumise tõttu, siis olukord muutus 1920. aastate alguseks, kus tekkisid eestlaste seas esimesed Võsu püsikülastajad. Lisaks üürikorteritele oli 1923. aastaks Võsul avatud kolm pansionaati kokku 32 toaga. Paremateks loeti Ed. Langsepale ja V. Thomsonile kuulunuid. 1923. aastal oli suviti võimalik Võsule sõiduks valida kaks korda nädalas Tallinnast väljuv ratasaurik Kungla või üüriauto (kolm korda nädalas praeguses Viru väljaku peatusest), Rakverest väljuv postitõld või autobuss iga päev. Ligi 35 inimest mahutava autobussi 37 km pikkune teekond Rakverest Võsule kestis 1 tund ja 45 minutit (tänapäeval kulub sama teekonna läbimiseks alla 30 minuti).

1930. aastal lõpetas ratasaurulaev Kungla liinireisid, kuid selleks ajaks toimus Tallinna ja Võsu vahel juba regulaarne bussiliiklus, marsruudil Tallinn–Valgejõe–Võsu–Käsmu, algul Volbrecht Tatsi bussiettevõtte eestvedamisel, hiljem juba OÜ Mootor poolt. 1930. aastate keskpaigaks sõitis buss Võsult Tallinna ja Tapale kolm korda nädalas ning Rakverre kõigil nädalapäevadel.

Lisaks toona Võsu vanas kõrtsihoones tegutsenud restoranile Põhjala avati Võsul hulgaliselt uusi toitlustus- ja meelelahutuskohti. Ühena esimeste seas avas 1929. aasta mais Võsul restorani Upsala Rakvere restoranipidaja Albert Ups. Ka spordiharrastajatele oli mõeldud, kasutusel oli kolm tennisplatsi ja keeglirada. Veespordihuvilistele laenutati sõude- ja purjepaate ning meresüstasid.

Tugeva tõuke alevite arengule andis 1922. aastal vastu võetud riiklike ehituslaenude seadus, 1930. aastal elas Võsul 550 alalist elanikku, seal oli 160 elumaja, neist 60 suvilad. Suvilaid Võsul ei ehitanud ainult kohalikud, vaid ka suvitajad ise. Kohaliku majanduse mootoriks ja majanduse suunajaks olidki peamiselt suvitajad. Näiteks aprilli lõpuks 1938 oli Võsul väljaüüritud 75% suvilatest, kusjuures üürihinnad jäid vahemikku 50–200 krooni. 1930. aastate lõpul oli Eestis keskmine sissetulek kuus 60 krooni (võrdluseks, et 2017 oli keskmine sissetulek Eestis 1221 eurot). Toiduainetega varustasid suvitajaid ümberkaudsete külade elanikud ja mitu kauplust. 1930. aastatel oli Võsul aasta läbi avatud 5 segakauplust, 3 lihakarni, 2 pagariäri. Turupäevi peeti nädalas kaks korda. Võsu kujunes linlaste suvituspaiga kõrval ka lähipiirkonna oluliseks teeninduskeskuseks. Võsul sai rätsepal ja õmblejatel riideid õmmelda, tisleritelt mööblit ja puusärke tellida, kingseppadel mõõdu järgi jalatseid valmistada ja parandada. Võsu peenmehaanik parandas ajanäitajaid ja tegi keerulisemaid metallitöid. Võsul elas arst ja ämmaemand, töötas apteek.

Üks Võsu suuremaid tööandjaid oli enne II maailmasõda Karl August Heige (1893–1942).

Talle kuulunud lauavabrik asus vana Palmse telliselöövi naabruses. Saekaater töötas auru jõul, palkidest toodeti laudu ja liipreid, mida veeti laiali lisaks autodele ka laevadega. Lauavabrik koos ladustatud materjaliga hävinesid 1940. aasta augustis toimunud tulekahjus. Karl Heige ise küüditati Siberisse 1941 ja ta suri 1942 Sverdlovski oblastis.

17. detsembril 1930 põles maani maha Võsu kooli hoone. Lisaks kooli sisseseadele hävines ka koolijuhataja vara ja kahju suuruseks hinnati toona 11 000 krooni. Hoone oli kindlustatud kindlustuseltsis "Eesti Lloyd" 10 000 kr eest. 1932. aastal avati uus koolihoone, kus kool töötab siiani.

Võsu populaarsus suvituskohana kasvas vahetult enne II maailmasõda. 1939 suvitushooajaks avas Rakvere restauraator Evald Laks Võsul rannakohviku, mille ülemisel korrusel asusid peale muude ruumide ka 10 numbrituba suvitajatele väljaüürimiseks . Praeguseks on hoone täielikult hävinud. Sõja eelõhtuks oli kohast kujunenud suuruselt viies kuurort Eestis. Tolle aja kaasaegsed kirjeldavad kuidas suvise Võsu peatänav, Mere tänav näib olevat midagi Tallinna Harju või Tartu Rüütli tänava taolist, kus toimub igaõhtune suvitajate tutvumisparaad.

• 
  Evald Laksi kohvikuhoone 1998, R. Vaikla foto

Võsu areng ei jäänud ka riigipoolse tähelepanuta ja toetuseta. 1939. aasta suvel määras toonase Sotsiaalministeeriumi juures asunud Loodushoiu- ja Turismi Instituut Võsu suvituskoha korrastamiseks 1000 krooni toetust. Sellest summast ehitati 500 krooniga uus ujumissild ja parandati vana paadisild. 200 krooni eest valmistati täiskasvanuile ja lastele lõbustusvahendeid. 300 krooni jäeti ranna korrastamiseks.

Rahvastik

Tavaliselt ligi pooletuhandelise rahvaarvuga Võsu piirkonna elanikkond suureneb suviti mitukümmend korda, ulatudes nädalavahetustel ja kultuuriürituste ajal 20 000 inimeseni.

Võsu elanike arv 2005–2014

2005	2006	2007	2008	2009	2010	2011	2012	2013	2014	2017	2018
507	498	472	474	457	454	455	451	428	426	399	414

Vaata ka

• Võsu lipp

Kirjandus

• Võsult leiti punase terrori ohvrite luid. Uus Eesti, 22. september 1935, nr 5, lk 1.
• Mari-Anne Heljas. "Võsu rahvas ja tema lugu". Tallinn: Grenader, 2009.
• Helmut Joonuks "Võsu" Tallinn: Eesti Raamat 1975.

Välislingid

• Mart Kivastik: Võsu hinged arvamus.postimees.ee, 9. september 2014
• Võsu külaselts