Vaimõisa mõis

Vaimõisa mõis (saksa keeles Waddemois) oli rüütlimõis Märjamaa kihelkonnas Läänemaal. Tänapäeval jääb kunagine mõis Rapla maakonda Märjamaa valla territooriumile.

Ajalugu

Esimesed kirjalikud teated Vaimõisa mõisast pärinevad 1426. aastast. Sel ajal Farensbachidele kuulunud mõisa keskuseks oli tõenäoliselt vasallilinnus^[1]. Veel praegu viitavad suhteliselt varastele ehitusetappidele härrastemajas omaaegsetele vasallilinnustele omane ruumijaotus ning esimesel korrusel osaliselt säilinud arhailine võlvidesüsteem^[viide?].

1550. aastal oli Loodna ja Vaimõisa omanik Läänemaa meeskohtunik, Saare-Lääne piiskopi nõunik (1531–1559) ja Läänemaa rüütelkonna liige Klaus Reinholdi poeg Ungern (surn. 1560)^[2].

17. sajandi alguses läks Vaimõisa koos Päädeva ja Kõrvetaguse mõisaga Flemingitele. Põhjasõja järel oli mõis panditud Bohnsackidele, kuid alates 1724 oli mõis Wetter-Rosenthalide omanduses. 18. sajandi lõpus kuulus mõis lühikest aega ka Reutzidele, Nasackinitele ja Baranoffidele. 1802 omandasid mõisa Wilckenid, kelle käes oli mõis kuni 1891. aastani. Seejärel olid omanikuks Knorringid ning 1899–1916 Alfred Schmidt. 1919. aastal võõrandati mõis eestlastest omanikelt Johannes Kiverilt ja Peter Shashulinilt.

Pärast vabadussõda jäid mõisasüdame maad ja hooned Kängseppadele, kelle valdusse jäid mõisahoone ja 50-hektariline talu kuni 1920. aastate lõpuni. 1933 sai Vaimõisa mõisasüdame omanikuks Peeter Oha, kes suurendas mõisa maad 120 hektarini. Mõisasüda oli tema käes kuni 1940. aasta juunipöördeni. Peeter Oha küüditati Siberisse, kuid tema noor abikaasa jäi Eestisse ning lahkus 1944 Läände. Aastatel 1941-1944 oli mõisa peahoones Saksa sõjaväe haigla. Pärast sõja lõppu 1945. aastal läksid mõisasüdame hooned ja maad Vaimõisa põhikoolile ning kolhoosile. Kool töötas peahoones kuni 1974. aastani, mil see suleti. Pärast seda läks mõisa peahoone teadus-tootmiserikoondisele "Algoritm" õppe-tootmiskombinaadi rajamiseks. 1990. aastate alguses tagastati mõisasüda Peeter Oha seaduslikele pärijatele. Mõisasüda asub Vaimõisa külas ja on eravalduses.

Mõisakompleks

Kahekorruselise kelpkatusega varaklassitsistliku peahoone ehitust alustati 1790. aastatel ning lõpetati 1819. Peahoone esifassaadil on kolmnurkfrontooniga keskrisaliit. Viiluväljal on säilinud Nasackinite vapp. Säilinud on ka klassitsistlikud välisuksed. Idapoolsel otsauksel on 20. sajandi algusest pärit varikatus. Esimesel korrusel on avar vestibüül, saal ja muud anfilaadsed esindusruumid on teisel korrusel.

1892. aastal oli Vaimõisa mõisas kokku 33 eri funktsiooniga hoonet, neist 13 kivist.

Majandushooned (laudad, valitsejamaja, sepikoda) asuvad peahoonest põhja pool, ajaloolise sissesõidutee ääres. Mõisa tagaväljakut raamistasid kavaleride maja, tall-tõllakuur (varemetes) ja ait-kuivati. Lümandu mõisa poole mineva tee ääres on ainulaadne uusgooti stiilis magasiait 19. sajandi lõpust ning mõisa kivist tuuleveski (varemetes).

Mõisahooneid seob kompleksi korrastatud park: idapoolne vabakujunduslik osa on valdavalt 19. sajandi keskpaigast, läänepoolne on varasem, ilmselt endine hilisbarokne regulaarpark. Mõisa ümbruses olnud paljudest hiiekohtadest on säilinud nn Hiielepik.

Vaata ka

Viited

↑ Vaimõisa mõisast Eesti mõisaportaalis
↑ Liivi Aarma. Küla ajaloo uurimisest Taani hindamisraamatust Rootsi aja lõpuni 10. Loodna, Sipa, Tolli, Teenuse, Päri, Maidla, Karita, Kohatu, Kütke, Sooniste, Soosalu, Laukna, Raplamaa Sõnumid, nr. 50, 13 detsember 2017
↑ Vaimõisa mõisa sepikoda kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 12.06.2022)

Välislingid

Vaimõisa mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
Vaimõisa mõisast Eesti mõisaportaalis
Vaimõisa mõisa koduleht

[Mõisaportaal-1] Vaimõisa mõisast Eesti mõisaportaalis

[2] Liivi Aarma. Küla ajaloo uurimisest Taani hindamisraamatust Rootsi aja lõpuni 10. Loodna, Sipa, Tolli, Teenuse, Päri, Maidla, Karita, Kohatu, Kütke, Sooniste, Soosalu, Laukna, Raplamaa Sõnumid, nr. 50, 13 detsember 2017

[KRR_15290-3] Vaimõisa mõisa sepikoda kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 12.06.2022)

[1]

[2]

[3]