Voltherilased

See artikkel räägib voltherilastest; varem paigutati sugukonda Vespidae (ühisherilased) alamsugukonnad Polistinae, Stenogastrinae ja Vespinae'

---

Voltherilased
Vapsik
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Kiletiivalised Hymenoptera
Sugukond	Voltherilased Vespidae Latreille (1802)

Emane maaherilane Vespula squamosa

Täpik-maaherilane

Voltherilased (Vespidae) ehk kitsas tähenduses herilased on putukate sugukond kiletiivaliste seltsi herilaselaadsete ülemsugukonnast.

See on mitmekesine kosmopoliitne herilaste sugukond.

Nomenklatuur

Taksoni autor on Pierre André Latreille (1802).

Nimi "voltherilased" tuleb sellest, et rahuolekus voldivad nad oma eestiivad pikuti kokku.

Iseloomustus

Rahuolekus voldivad nad eestiivad pikuti kokku. Tagakeha on sageli kollase-mustatriibuline.

Voltherilaste seas on nii üksikelulisi kui ka ühiselulisi liike. Ühiselulised voltherilased elavad peredes, neil on viljakas emane ehk emaherilane ja rohkem või vähem viljatud emased ehk töölised, nad ehitavad paberitaolisest massist (läbimälutud ja süljega immutatud puidust) pesi. Parasvöötmes elab ühiseluliste herilaste koloonia tavaliselt talve alguseni. Uued emaherilased ja isaherilased sigitatakse suve lõpupoole; pärast kopulatsiooni emaherilased talvituvad pragudes või muudes varjulistes kohtades. Voltherilaste sugukonda kuuluvad peaaegu kõik ühiselulised herilased (sealhulgas kärjeherilased Polistes fuscatus ja Polistes annularis) ning täpik-maaherilane). Alamsugukonnad Polistinae ja ühisherilased koosnevad ühiselulistest liikidest; alamsugukonnad saviherilased, Euparagiinae ja Masarinae on üksikelulised; alamsugukonnas Stenogastrinae on mitmesugused vahepealse eluviisiga liigid. Enamik liike on saviherilased, kes ehitavad vastsetele savist haudekambrikese.

Voltherilased on kiskjad või toituvad õietolmust ja toidavad sellega vastseid (Masarinae). Kiskjad toituvad tavaliselt tapetud putukatest ja toidavad sellega vastseid, mõned liigid söövad ka väikseid närilisi, gekosid ja väikseid linde (tõenäoliselt raibet).

Alamsugukonna Polistinae herilased ja ühisherilased ei söö saaki otse, vaid mäluvad seda ja annavad vastsetele, kes toodavad aminohapperikast selget vedelikku, millest valmikud toituvad. Selle koostis on liigiti erinev.

Tähtsus

Paljud liigid on tolmeldajad, teised jälle kahjurputukate hävitajad.

Eesti liikidega perekondi

• Dolichovespula – metsaherilane
• Polistes – kärjeherilane
• Vespa – vapsik
• Vespula – maaherilane

Süstemaatika ja klassifikatsioon

Voltherilasi on maailmas üle 4800 liigi, 260 perekonda ja 6 alamsugukonda.

Voltherilaste sugukonna alamsugukonnad on:

• Eumeninae (saviherilased)
• Euparagiinae
• Masarinae
• Polistinae
• Stenogastrinae
• Vespinae (ühisherilased)

Varem jaotati voltherilased sugukondadeks ja alamsugukondadeks nii:

• Eumenidae
  • Discoeliinae (Zethinae)
  • Eumeninae
  • Raphiglossinae
• Masaridae
  • Euparagiinae
  • Gayellinae
  • Masarinae
• Vespidae
  • Polistinae
  • Stenogastrinae
  • Vespinae

Kirjandus

• Jeanne, R. L. 1980. Evolution of social behavior in the Vespidae. Annual Review of Entomology 25: 371–396.
• Kojima, J. 1998. Larvae of social wasps (Insecta: Hymenoptera; Vespidae). Natural History Bulletin of Ibaraki University 2: 7–227.
• Pickett, K. M.; Carpenter, J. M. 2010. Simultaneous analysis and the origin of eusociality in the Vespidae (Insecta: Hymenoptera). Arthropod Systematics & Phylogeny 68(1): 3–33.

Eesti keeles

• Remm, Kalle 1983. Eesti ühisherilased (Hymenoptera, Vespidae). Abiks loodusevaatlejale 83. Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts.

Välislingid

• Kirjandus voltherilaste kohta