Zviad Gamsahhurdia

Zviad Gamsahhurdia (vasakul) ja Merab Kostava aastal 1988

Zviad Gamsahhurdia (gruusia ზვიად გამსახურდია; 31. märts 1939 Thbilisi – 31. detsember 1993 Khibula, Samegrelo) oli Gruusia poliitik, esimene demokraatlikult valitud Gruusia president.

Gamsahhurdia oli päritolult megrel, tema isa oli tuntud kirjanik Konstantine Gamsahhurdia. Zviad Gamsahhurdia õppis Thbilisi Riiklikus Ülikoolis lääne-euroopa keeli ja kirjandust.

Poliitiliselt aktiviseerus Gamsahhurdia 1950. aastail ja arreteeriti esmakordselt 1956. aastal, kui NLKP hukkamõist Stalini isikukultusele Gruusias üliõpilasrahutused vallandas. 1958. aastal arreteeriti ta kommunismivastase kirjanduse levitamise eest ja suunati karistuseks pooleks aastaks vaimuhaiglasse.

1974 astus Gamsahhurdia Gruusia inimõiguste kaitse algatusrühma ja sõlmis sidemed Moskva inimõiguslastega. 1975. aastal asus tööle gruusiakeelse kirjandusajakirja Kuldvillak peatoimetajana. 1977. aastal sai temast Gruusia Helsingi Grupi asutajaliige. Selle eest Gamsahhurdia arreteeriti ja mõisteti kaheks (teistel andmetel kolmeks) aastaks sunnitööle, kuid vabastati 1979. aastal kui ta televisioonis avalikult oma tegusid kahetses. 1978. aastal esitas USA Kongress Gamsahhurdia Nobeli rahuauhinna kandidaadiks.

Vabastamise järel töötas Gamsahhurdia Thbilisi Šotha Rusthaveli nimelises Gruusia kirjanduse instituudis vanemteadurina. Aastatel 1982–1983 viibis koduarestis, sest ei loobunud dissidentlikust tegevusest.

Mihhail Gorbatšovi perestroika saabudes hakkas Gamsahhurdia taotlema Gruusia täielikku iseseisvumist. 1990. aastal võitis tema juhitud valimisliit Ümarlaud – Vaba Gruusia Ülemnõukogu valimised ja järgmisel kuul valiti ta Ülemnõukogu esimeheks.

31. märtsil 1991 kiideti Gruusias referendumil iseseisvumine 90% häältega heaks ja 9. aprillil kuulutas Ülemnõukogu riigi sõltumatuks. Mais valiti Gamsahhurdia 86,5-protsendilise toetusega presidendiks.

Gamsahhurdia valitsusajal kasvasid etnilised pinged Abhaasias, Lõuna-Osseetias ning avaari ja aseri vähemusrahvuste aladel ning Gruusiat vaevasid majanduslikud raskused. Nõukogude Liit kehtestas sõltumatust deklareerinud Gruusiale sisuliselt majandusblokaadi ja püüdis kujutada Gamsahhurdiat diktaatorina. Olulist rolli mängis Gamsahhurdia ründamisel Nõukogude Liidu välisminister ja endine Gruusia NSV juht Eduard Ševardnadze.

Pärast 1991. augustis Moskvas toimunud augustiputši viisid vastuolud opositsiooniga Gamsahhurdia opositsiooniliidrite vahistamise ja opositsiooniliste ajalehtede sulgemiseni. 2. septembril aeti vägivaldselt laiali valitsusvastased meeleavaldused. Tulemusena lõhenes Rahvuskaart valitsusmeelseteks ja valitsusvastasteks rühmadeks. Oktoobris ja novembris aset leidnud tulevahetused nõudsid ohvreid. Pealinna ümbruses seadsid end sisse relvastatud paramilitaarsed üksused, millest tuntuimaks on saanud Gamsahhurdia-vastane Mhedrioni.

22. detsembril võeti Gruusias ette relvastatud riigipööre, lahingud Thbilisis kestsid 6. jaanuarini. Hukkus üle 100 inimese. On väidetud, et riigipöördes osalesid Venemaa eriüksused ja eriteenistused. Võimu võtnud sõjaväelise nõukogu etteotsa määrati Eduard Ševardnadze.

Kukutatud Gamsahhurdia ja mõned valitsusliikmed põgenesid Aserbaidžaani, kus neile varjupaika ei antud. Gamsahhurdia leidis varju Armeeniast, mis aga samuti ei tahtnud Gruusiaga suhteid rikkuda. Gamsahhurdia sai loa siirduda Tšetšeeniasse, mille iseseisvust Gamsahhurdia valitsus oli tunnustanud.

Gamsahhurdia poolehoidjad jätkasid vastupanu. 1992. aastal viis Gruusia zviadistide väljarookimise ettekäändel Abhaasiasse oma väeüksused ja puhkes Abhaasia sõda, mis lõppes 1993. aasta septembris Abhaasia separatistidele edukalt. Gamsahhurdia naasis samal kuul Lääne-Gruusiasse, et Ševardnadze-vastast võitlust juhtida. End Zugdidis sisse seadnud Gamsahhurdia lubas algul jätkata "rahumeelset võitlust hunta kukutamiseks", kuid konflikt kasvas kodusõjaks. Zviadistid vallutasid mitmeid linnu ja valitsusväed taandusid nende ees.

2019. aasta välja antud postmark

Kui zviadistid vallutasid olulise sadamalinna Phothi, sattusid nad vastuollu Venemaa, Armeenia ja Aserbaidžaani huvidega. Need riigid avaldasid toetust Ševardnadzele, kelle vastuteeneks on peetud seda, et Gruusia 1994. aastal SRÜ-ga ühines. Venemaa tõi oma väed ja relvad Ševardnadze valitsusele appi. Zviadistid ei suutnud sellisele jõule vastu hakata ja 6. novembril vallutati Zugdidi.

Gamsahhurdia haud Thbilisis

1993. aasta viimasel päeval hukkus Zviad Gamsahhurdia Lääne-Gruusias segastel asjaoludel. Jäi selgusetuks, kas ta sooritas enesetapu või surmasid ta Vene väed. Veebruaris maeti Gamsahhurdia Groznõisse.

2004. aasta jaanuaris rehabiliteeris roosirevolutsioonis Ševardnadze võimult tõrjunud Mihheil Saakašvili ametlikult Zviad Gamsahhurdia, kiites teda kui suurt patriooti ja riigimeest. Thbilisis anti ühele tänavale Gamsahhurdia nimi ja 32 vangistatud Gamsahhurdia toetajat vabastati. Gamsahhurdia surnukeha kaevati 3. märtsil 2007 välja, jõudis 28. märtsil Gruusiasse tema perekonna majja ja maeti 1. aprillil ümber Mtatsminda Pantheoni.

2008. aasta oktoobris vahistati Zviad Gamsahhurdia poeg Tsotne. Teda süüdistati spionaažis Venemaa kasuks, vandenõus Saakašvili valitsuse kukutamiseks ja kergete kehavigastuste tekitamises. 2010. aasta aprillis mõistis Thbilisi Linnakohus Tsotne Gamsahhurdia süüdi mõrvakatses ja tulirelva loata omamises ning karistas teda üheksa ja poole aastase vangistusega.

Tunnustus

• Gruusia rahvuskangelane (postuumselt 2013)

Viited

Eelnev —

Gruusia president 1991–1992

Järgnev Eduard Ševardnadze