Alexandre Dumas vanem

Alexandre Dumas vanem, sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 – 5. detsember 1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest, millest tuntuimad on "Kolm musketäri" ja selle järjed ning "Krahv Monte-Cristo". Tema poeg oli kirjanik Alexandre Dumas noorem, "Kameeliadaami" autor.

Teosed eesti keeles

"Grahw Monte Kristo: 1.-2. raamat. Kõigis haritud keeltes ilmunud üle maailma kuulsa Prantsuse kirjaniku Alexander Dumas'e tähtsam roman; Eestikeelde kirjutanud Bernhard Mäns. Tallinn: F. Kõlli raamatukauplus, 1899
"Ascanio". Tõlkinud Linda Rajand. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2005
"Baieri Isabel". Tõlkinud Kalli Karise. Tallinn: Perioodika, 1996
"Geneviève ja Maurice". Tõlkinud Galja Kallas. Tallinn: Perioodika, 1999
"Huntide pealik". Tõlkinud Anise Erenvert. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2004
"Kaks Diane'i" (1. ja 2. raamat). Tõlkinud Linda Palits. Tallinn: Perioodika, 1995
"Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1957, mitu kordusväljaannet
"Kakskümmend aastat hiljem". Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958; Eesti Ekspressi Kirjastus 2008
"Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". (kolmes köites). Tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap; kunstiliselt kujundanud Richard Kaljo. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959-1960;
"Krahv Monte-Cristo" (kahes köites). Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat, 1987-1988; Varrak 2007
"Krahvinna de Monsoreau" (kolmes köites). Tõlkinud Urmas Rattus. Tallinn: Tiritamm, 1996-1997
"Kuninganna Margot" (kahes köites). Tõlkinud Kaur Altmann. Tallinn: Tiritamm, 1993-1994
"Kuulsad kuriteod" (jutustused). Tõlkinud Victoria Traat, eessõna: Pierre Lhoste. Tallinn: Kuldsulg, 1998
"Must tulp". Tõlkinud Urmas Rattus. Tallinn: Kuldsulg, 1995; Eesti Päevaleht 2003
"Naiste sõda". Tõlkinud Anise Erenvert. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2004
"Nelikümmend viis" (kolmes köites). Tõlkinud Urmas Rattus. Tallinn: Tiritamm, 1997-1998
"Porthose poeg". Tõlkinud Villu Martens. Tallinn: Perioodika, 1996
"Tuhat üks viirastust". Tõlkinud I. Põder. Tallinn: Athena, 1997

"Kolm musketäri"

Maurice Leloir'i illustratsioon, Jules Huyot puugravüür 1894. aasta väljaandest

Tsitaadid Eesti Raamatu 1977. aasta väljaandest. Tõlkinud Tatjana Hallap.

1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung'i linnake, kus kunagi sündis "Roosiromaani" autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid hugenotid seda teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes naisi Grande-Rue suunas põgenemas ja lapsi uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri kõrtsi poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm.
...kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu. (1. ptk)
D'Artagnan sirutas ennast uhkelt, otsekui tahtes öelda, et ta ei palu kelleltki armuandi.

"Hästi, hästi, noormees," rahustas teda härra de Tréville, "ma tunnen seda ilmet. Mina ise tulin Pariisi, neli eküüd taskus, ja olin valmis duellile kutsuma igaühe, kes oleks julgenud öelda, et ma pole võimeline Louvre'it ära ostma." (lk 34-35)

[D'Artagnan:] "Ma palun teilt vabandust seks puhuks, kui ma ei saa tasuda oma võlga kõigile kolmele. Härra Athosel on õigus mind tappa esimesena, mis vähendab tunduvalt minu võlakohustuse väärtust teie suhtes, härra Porthos, ja teie suhtes, härra Aramis, muudab ta selle väärtuse nulliks." (lk 50)
"Ptüi, kurat! Neli musketäri lasevad kinni võtta ühe õnnetu, kes abi järele kisendab! Ja aadlik joob kokku mingisuguse kohtukuliga!"

"Porthos," ütles Aramis, "Athos juba juhtis sinu tähelepanu sellele, et sa oled lollpea, ja mina olen temaga täiesti ühel nõul. D'Artagnan, sina oled suur inimene ja kui sa ühel päeval härra de Tréville'i kohale asud, siis palun sinu protektsiooni kloostriülema koha taotlemisel." (lk 95)

[Buckinghami hertsog:] "Ma ei või teid enam näha, madame. Olgu! Ma tahan, et te minust iga päev kuuleksite. Missugune eesmärk oli teie arvates Ré operatsioonil ja liidul La Rochelle'i protestantidega. Rõõm teid näha! Ma tean hästi, et mul pole lootust, relv käes, Pariisi tungida. Sõda aga toob kaasa rahu, rahu vajab vahetalitajat ja see vahetalitaja olen mina. Siis ei öelda mulle enam ära, ma tulen tagasi Pariisi, näen teid ja olen hetkeks õnnelik. Tõsi, tuhanded inimesed maksavad minu õnne eest eluga, aga mis läheb see mulle korda, peaasi kui teid jälle näha saan!" (lk 125-126)
"Mida tegi Teie Eminents selle mehega?"

"Missuguse mehega?" küsis kardinal.

"Bonacieux'ga."

"Tegin temast kõik, mis oli võimalik teha. Panin ta omaenda naise järele nuhkima."

Krahv de Rochefort kummardas inimesena, kes tunnustab oma isanda võimsat üleolekut, ja lahkus. (lk 144)

"Ja nüüd," lausus Buckingham noormehele ainiti otsa vaadates, "kas suudan ma teile iial kuidagi tasuda?"

D'Artagnan punastas kuni juuksejuurteni. Ta sai aru, et hertsog otsis sobivat viisi, kuidas sundida teda midagi vastu võtma. Mõte, et tema ja ta sõprade vere eest tasutakse inglise kullaga, oli talle imelikult vastumeelne. (lk 207)

Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest. (lk 215)

"Niisiis, d'Artagnan," jätkas Aramis, .. "te kuulsite, et härra kloostriülem tahab, et mu väitekiri oleks dogmaatiline, mina aga tahan, et ta oleks aateline. Seepärast soovitas härra kloostriülem mulle teema, mida ei ole seni veel käsitletud, kusjuures mulle tundub, et seda teemat on võimalik üsnagi suurepäraselt välja arendada: "Utraque manus in benedicendo clericis inferioribus necessaria est."

..

"See tähendab järgmist," jätkas Aramis, püüdes talle asja arusaadavamaks teha, "õnnistamise ajal on alama astme vaimulikele mõlemad käed hädavajalikud."

[Aramis:] "Kahtlemata olen ma sunnitud tunnistama selle teema ilu. Samaaegselt pean aga ütlema, et ta käib mulle üle jõu. Mina valisin teise teema. Ütelge, kallis d'Artagnan, kas see meeldib teile: "Non inutile est desiderium in oblatione" ehk selgemalt öeldes: "Issandale ohverdades ei tee halba tunda natuke kahetsust"."

Teie, kes leinate, kastes silmavette
aegu, mis möödas, ja päevi, mis tulemas veel, -
kõik teie ahastus lõpeb ja rahu saab meel,
kui oma pisarad toote Jumala ette,
teie, kes leinate.

(lk 258)

"Aga kus ta siis lõpuks on?" karjus d'Artagnan. "Kus on Athos?"

"Keldris, härra."

"Kuidas, närukael, te hoiate teda sestpeale keldris?"

"Püha heldus! Ei, härra. Meie peaksime teda keldris hoidma? Te siis ei tea, mis ta seal keldris teeb? Oh, kui te suudaksite ta sealt välja tuua, oleksin teile elu lõpuni tänulik, austaksin teid nagu oma kaitsepühakut." (lk 273)

Ta kübar oli küll natuke kulunud, sulg veidi pleekinud, tikandid pisut luitunud ja pitsid rebenenud, kuid poolhämaruses kadusid kõik need pisiasjad ja Porthos oli ikka endine ilus Porthos.
Vaene kana oli lahja ja kaetud nii paksu krimpsus nahaga, millest luud iialgi ei suuda läbi tungida. Arvatavasti oli teda tulnud kaua taga otsida õrrelt, kuhu ta oli peitu pugenud, et vanadussurma surra.

"Kuradi pihta!" mõtles Porthos. "Kui kurb see on! Ma tunnen küll aukartust vanaduse ees, kuid mitte keedetud ja praetud vanaduse ees!" (lk 320)

[Athos:] "Selleks, et ühte naist uuesti üles leida, keerlete te teise ümber. See on küll kõige pikem, kuid ka kõige lõbusam tee." (lk 337)
"Ma olen meeletute lootuste eas, monsenjöör," ütles D'Artagnan.

"Meeletud lootused on vaid rumalate jaoks, härra, teie aga olete arukas." (lk 382)

[Richelieu:] "Siiski soovitaksin ma teil ennast hoida, härra D'Artagnan, sest sellest hetkest peale, kui ma oma kaitsva käe teie pealt ära võtan, ei annaks ma teie elu eest krossigi." (lk 383)
Selle kirja ettenäitaja on tegutsenud vastavalt minu korraldusele ja riigi heaolu huvides.

5. augustil 1628

Richelieu (lk 424)

[Athos:] "Ja seal, nagu te võite läbi laskeavade näha, seisavad viissada meest, kes peavad meid kas hulludeks või kangelasteks, mis muide on kaks teineteisega üsna sarnanevat lollide liiki." (lk 432)
"Tead mis," ütles Porthos, "minu arvates oleks väiksem patt keerata kael kahekorra sellel neetud mileedil kui vaestel hugenottidel, kes pole iialgi teinud muud kurja kui laulnud prantsuse keeles salme, mida meie laulame ladina keeles." (lk 437)
"Rochefort," ütles kardinal, "te näete härra d'Artagnani, ma võtan ta vastu oma sõprade hulka. Nüüd suudelge teineteist ja olge mõistlikud, kui tahate, et teil pea otsa jääb." (lk 601)

"Kakskümmend aastat hiljem"

Alexandre Dumas, "Kakskümmend aastat hiljem". Tõlkinud Henno Rajandi. Eesti Ekspressi kirjastus 2008

Mazarin, keda üha kannustas nurjatu ahnus, vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil müüa, rahvas, kelle kannatust püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest, kes aga leidis, et loorberid ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud. (lk 7)
[D'Artagnan:] Selle maailma vägevad on tänulikud ainult siis, kui paneme toime midagi võimatut. "Kui see oleks võimalik olnud, oleksime seda isegi teinud," ütlevad nad, ja neil on alati õigus. (lk 67)
[Aramis:] "te mõistate mind - tol ajal kui olin musketär, käisin nii vähe vahtkonnas kui võimalik, ja nüüd, kus olen abee, pean missat nii harva kui võimalik. (lk 94)
"Me asume jälle sõjateele, läheme otsima igasuguseid seiklusi, ühesõnaga, alustame jälle endist elu."

Viimased sõnad tabasid Mousquetoni nagu pikselöök. See endine oli nii kole ja nüüdne nii magus.

"Oh mu jumal! Mis ma kuulen!" ägas Mousqueton, heites d’Artagnanile veel anuvama pilgu kui oli eelmine.

"Peate leppima, vaene Mouston," sõnas d’Artagnan. "Saatus..."

Kuigi d’Artagnan oli teda teietanud ning andnud ta nimele soovitud kuju, ei pehmendanud see hoobi ränkust. See oli nii kohutav, et mehike väljus täiesti segilööduna, unustades ukse sulgemata.

"Vana hea Mouston! Tema enam rõõmu ei tunne," ütles Porthos toonil, mida arvatavasti tarvitas Don Quijote, kui ta viimasele väljasõidule asudes julgustas Sanchot oma Halli saduldama. (lk 130)

"Kas aadlikud siis luuletavad?" küsis Raoul lihtsameelselt. "Arvasin, et see pole neile seisusekohane."

"Jah, armas vikont, kui luuletad viletsasti, siis pole see seisusekohane, aga kui värsid on head, toob see suurt kuulsust. Võtame näiteks härra de Rotrou. Kõigest hoolimata usun ma," jätkas Athos toonil, millega antakse kasulikke õpetusi, "et parem on siiski mitte luuletada." (lk 218)

"Oh õnnetust!" kaebas d’Artagnan. "Oli üksainus inimene maailmas, kes oleks võinud mind kinni pidada, ja saatus pidi paiskama just tema minu teele. Mis ma ütlen kardinalile?"

"Ütelge talle, härra," vastas hääl, mis kõlas üle kogu võitlusvälja, "et ta saatis minu vastu need kaks ainukest meest, kes suutsid maha paisata neli vastast ja pidada võrdset võitlust krahv de la Fère'iga ja ševaljee d’Herblay’ga ning alistusid alles viiekümnele ratsanikule."

* [D'Artagnan:] "Ja härra de Beaufort võib ka omakorda meile hammast ihuda."

"Ei usu. Me olime tal ju käes ja ometi laskis ta meid tulema. Pealegi oleme valvel, võtame relvad ja Planchet’ karabiiniga kaasa."

"Planchet on frondöör."

"Kuradile kõik kodusõjad!" kirus Porthos. "Ei või enam kindel olla ei sõpradele ega teenritele. Oh, kui ainult vaene Mousqueton siin oleks! Tema ei jäta mind iialgi maha."

"Jah! Nii kaua kui olete rikas. Oh, armas sõber, mitte kodusõjad ei lahuta meid. Asi on selles, et keegi meist pole enam kahekümne aastane, oleme kaotanud noorusliku truudusevaimustuse ja selle asemel kuulame kasuhuvi ja auahnuse sosinat ning enesearmastuse nõuandeid. (lk 289)

"Madame," hüüdis Mazarin, haarates kuningannal käsivarrest, nagu hoides teda tagasi, "madame, mis te ometi teete!" Siis lisas ta hispaania keeles:

"Anna, kas olete hull! Tülitsete siin nagu mõni kodanikunaine. Kas te ei mõista, et selle preestri isikus seisab teie ees kogu Pariisi rahvas, keda praegusel hetkel on väga ohtlik solvata? Kui see preester tahab, siis pole teil tunni aja pärast enam krooni. Kuulake mind ometi, kunagi hiljem, mõnel sobivamal juhul jääge paindumatuks ja seiske kindlalt, kuid täna ei tohi seda teha. Täna meelitage ja hellitage. Kui te seda ei tee, olete lihtsalt labane naine." Juba esimeste sõnade juures haaras d’Artagnan Porthose käsivarre ja pigistas seda üha kõvemini. Kui Mazarin vaikis, ütles ta tasa: "Porthos, ärge kunagi öelge Mazarini kuuldes, et mõistan hispaania keelt, või ma olen kadunud mees ja teie samuti."

"Olgu nii," vastas Porthos. (lk 481)

"Oh," hüüdis d’Artagnan, "mis on mul lõpuks tegemist härra Cromwelliga, kes on inglane ja mässab oma kuninga vastu, kes on pealegi šotlane. Mina olen prantslane ja kõik need asjad ei lähe mulle korda. Miks te tahate mind nende eest vastutavaks teha?"

"Tõepoolest, mispärast?" küsis Porthos.

"Sellepärast, et kõik aadlikud on vennad, sellepärast, et teie olete aadlikud ja et kõigi maade kuningad on esimesed oma aadlike hulgas, pime, tänamatu ja rumal pööbel aga tunneb alati rõõmu nende alandamisest, kes temast kõrgemal seisavad. Teie, d’Artagnan, kes te pärinete vanast aadlist ja kannate ilusat nime, teie, kes te olete nii hea sõjamees, teie aitasite kaasa ühe kuninga sahkerdamisele õllekaupmeeste, rätsepate ja voorimeeste kätte! Ah, d’Artagnan, sõdurina te võib-olla täitsite oma kohust, kuid aadlikuna olete süüdlane, ja ma ei karda seda teile öelda." (lk 579)

[Aramis:] "Aga kuidas teil õnnestus seda meest veenda, et ta kaoks?"

[D'Artagnan:] "Nii nagu veendakse kõiki selles maailmas. Rahaga. See läks mul kalliks maksma, kuid ta nõustus. "

"Ja palju see teil siis maksis, sõber?" küsis Athos. "Sest te mõistate ju, et nüüd, kus me pole enam verivaesed musketärid, kel pole krossigi taskus, peavad kõik meie kulutused olema ühised."

"See maksis mul kaksteist tuhat naela," ütles d’Artagnan.

"Ja kust te selle raha saite? Kas teil oli siis tõesti selline summa olemas?"

"Aga kuninganna kuulus teemant?" ütles d’Artagnan ohates.

"Ah jaa! Ma ju märkasin seda teie sõrmes."

"Tähendab, te ostsite selle siis härra des Essarts’i käest tagasi?"

"Jumal hoidku, muidugi," ütles d’Artagnan. "Kuid kirjutatud on, et ma ei tohi seda kaua enda käes hoida. Mis parata, tuleb välja, et teemantidel on nagu inimestelgi oma sümpaatiad ja antipaatiad. Ja näib, et see kivi jälestab mind." (lk 658)

Välislingid

"Grahw Monte Kristo" 1899 tõlge DIGARis.