Janika Päll
Ilme
Janika Päll (sündinud 18. septembril 1965) on eesti klassikaline filoloog ja tõlkija.
Intervjuud
[muuda]- Ehkki uurin ladinakeelseid dispuute, kreeklastest ma ei pääse. Uurin ka humanistide kreekakeelset juhuluulet, ent kõige tähtsamad raamatud on minu jaoks vanakreeka eeposed, Homerose "Ilias" ja "Odüsseia".
- Neid lugedes saan ühendada enda kui hellenisti huvid ja ka üldinimliku poole, sellepärast et ta tõesti kirjutab kõigest: sellest, kuidas läbi kannatuste koju jõuda, ning sõjast, vihast, rivaalitsemisest ja sõprusest.
- Janika Päll, intervjuu: Liina Ludvig, "Vastuolu: 390-aastane alma mater ja 220-aastane raamatukogu. Kuidas siis nii?", Postimees, 6. juuli 2022
- Tõlkides pean alati mõttes elavaid dialooge oma mõlema õpetajaga, kes kahjuks on nüüd lahkunud, Jaan Undi ja Marju Lepajõega. Iga tõlkeprobleemi korral esitan endale küsimuse: aga mida tema teeks? Marju püüdis meid veenda kasutama tõlkides võimalikult palju eesti keelt ja kui laenata, siis kreeka keelest, aga mitte minna kergema vastupanu teed ladina tüvedega.
- Laiemalt kandis Marju õpetus mõtet, et ilma klassikalise hariduseta jääksime me palju vaesemaks. See ei tähenda ainult ladina ja vanakreeka keelte uurimist, vaid ka keskendumist nendes keeltes kirjutatud tekstidele.
- Marju Lepajõe rõhutas hea seltskonna ja hea vestluse tähtsust elus ja ta oli ise suurepärane vestleja. [---] Marju luges meiega kunagi kreeka patristika kursusel 14. sajandi Bütsantsi ametniku Demetrios Kydonese traktaati surma põlgamisest. Kydones ise oli maniakaal-depressiivses psühhoosis, sest teda ei antud ametnikukohustustest vabaks, ta ei saanud pühenduda intellektuaalsetele naudingutele, ning kui ta oli saadikuna Lääne-Euroopas, aidates kaasa kirikute uniooni loomisele, kaebas ta selle üle, et aega on nii vähe, et ei jõua vestelda õhtumaise kultuuri esindajatega.
- Hieronymusest, ka Augustinusest peaks võtma eeskuju selles suhtes, et eemalduda linnakärast ja tõlkida süvenenult, keskendudes ainult tekstile. Hieronymuselt pärineb ka küsimus, kas tõlkida sõna või mõtet ja Hieronymust tuuakse välja juba mõtte edastamise pooldajana, kuigi tal olid ka sõnad üsna täpselt edasi antud.
- Seda rõhutas ka Marju, et tõlkimisel võiks jääda teatud mõtteruum.
- Aga me võime minna ka vanade poeetide juurde, kes laulavad lihtsast elust, sellest, kuidas talupojad peaks hakkama saama, ükskõik, kas võtame Hesiodose või Vergiliuse, ning näeme samu juhtnööre eluks, mis aitavad vältida tülisid ja sõdu. Arusaam iseendast ja iseenda kohast elust pärineb klassikalisest kultuurist.
- [Aristotelese "Retoorikast":] Häda ongi selles, et Aristoteles küll ütleb siin alguses, et retoorikakunst ei tohiks sisaldada midagi peale loogilise argumentatsiooni ja siis kirjutab ta suurema osa sellest, kuidas puudutada kuulajate ehk otsustajate tundeid, arvestades nii pathos't kui ethos't ja kuidas presenteerida ennast võimalikult veenvana ja vastast näidata võimalikult halvas valguses. Seda oskavad poliitikud tõesti hästi. Aga siit saab ka õpetust mitte ainult selle kohta, kuidas manipuleerida sõnaga, vaid ka mis on suhtluses oluline.
- Üks tähtis afekt, millest peaks vabanema, on ka hirm. Seda õpetavad epikuurlased. Meie jaoks epikuurlus seostub hedonismi ja nautlemisega, aga kui me mõtleme Lucretiuse "Õpetusele asjade olemusest", siis see seisneb ka afektidest vabanemises, eriti surmahirmust vabanemises ning arusaamises, et elus ei pea kartma, kuna peale surma lahkub kehast hing, aatomid, mis meie keha moodustavad, lagunevad laiali ja sööstavad uutesse kooslustesse. Teine tee on keskenduda oma surematule hingele ja selle kaudu vabaneda kõigist välistest afektidest, mis meid seovad argimaailmaga.
- [Kultuurisoovitus:] Meil on olemas Platoni "Teosed I", kust me leiame "Phaidrose" ja "Phaidoni" Marju Lepajõe tõlkes, võtta kaasa ka Herakleitose tõlked eesti keelde, minna jõe äärde ja vaadata, kas see vesi, mis meie eest läbi voolab, on ikka alati üks, ning mõelda looduse harmooniale.
- Janika Päll, intervjuu: Joonas Hellerma, "Janika Päll: vanakreeka autorid õpetavad, kuidas vältida tülisid ja sõdu", ERR/ETV "Plekktrumm", 17.09.2019
Artiklid
[muuda]- Morgensterni panust on raske lühidalt kirjeldada: ta oli keiserliku Tartu ülikooli esimene kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kirjandus- ja kunstiajaloo professor, algatades peaaegu kõigi nende valdkondade – v.a kõnekunst – alase teaduse Eestis. Kauaaegse direktorina pani ta aluse ülikooli teadusraamatukogule, mille XIX sajandi teaduskirjanduse kogud jahmatavad oma hea tasemega tänapäeva Euroopa suurtes raamatukogudes töötavaid teadlasi, ta asutas ülikooli kunstimuuseumi, mille direktorina ta õpetas antiikkunsti, numismaatikat ja mütoloogiat muuseumi kogude najal, olles nii muuseumipedagoogika rajaja Eesti avalikes muuseumides.
- Morgenstern kuulus nende administraatorite hulka, kes kujundasid alustava ülikooli näo ja aitasid sellel kiiresti saada teaduskeskuseks: ta oli üks ülikooli põhikirja autoreid, kujundas koolikomisjoni ja hiljem pedagoogilise seminari juhatuse liikmena Eesti koolihariduse tulevikku ja eri astmete haridusasutuste töö lõimimist, haljastuskomisjoni liikmena aitas ta luua kesklinna ja Toomele ülikoolihoonete ansamblit. Mujal maailmas on ta eeskätt üksikute valdkondade spetsialistidele tuntud kui Friedrich August Wolfi õpilane, Platoni "Riigi" moraalifilosoofiale keskendatud käsitlusele alusepanija ja kujunemisromaani žanri mõiste ning klassikalise filoloogia (altclassische Philologie) aine nimetuse esmakasutaja.
- Tundub, et Morgenstern jõudis kõikjale – kui mitte muidu, siis oma kirjavahetuse kaudu, mille ligi 3000 Morgensternile rohkem kui 680 isiku poolt saadetud kirja on põhiosas seni avaldamata, paari tuhandeni küündib ka tema enda saadetud kirjade mustandite arv.
- Baltisaksa aadlinoorukid (eriti Georg Julius von Schultz ehk Dr. Bertram) armastasid Morgensterni kallal hambaid teritada: kõnekunsti ja esteetika professorina oli ta läbi ja lõhki esteet ning riietus ja kõneles vastavalt, paraku ei vastanud tema idamaine mütsike ja tuunikalaadsed kuued ning Cicerot järele aimavad pikad lauseperioodid Dorpati buršide arusaamadele professorist.
- Mainekatest kultuuritegelastest on kõige kauem tema juures õppinud küllap Wiedemann, kes Morgensterni käe all ülikooli pedagoogilises seminaris oma ladina keelt lihvis, sellest ajast on alles ta ladina stiiliõpetuse harjutustööd (esseelaadsed arutlused) Rooma ühiskonnast, kreeka keele ajaloost ja humanistliku hariduse ideaalidest.
- Morgensterni tööd ülikoolis võib iseloomustada humanistliku hariduse andmisena. Selle tunnustuseks andis Õpetatud Eesti Selts (kelle paljud liikmed ja auliikmed olid tema endised üliõpilased) talle 1844. aastal auliikme staatuse. Humanistliku hariduse tähtsust rõhutas Morgenstern nii oma inauguratsioonikõnes Danzigis (ladina keeles) kui ka Tartus (saksa keeles), samuti teistel avalikel ülesastumistel, sealhulgas kõnekunsti professorina peetud ülikooli tähtpäevakõnedes.
- Kreeka ja ladina keele (ka oma kaasaja keelte, sest Morgenstern oli suur anglofiil ja valdas hästi ka prantsuse keelt) õpingud koos parimate, sealhulgas eelkõige antiikautorite pideva lugemisega olid Morgensterni meelest hariduse alus, mida ta ümber sõnastades nimetas ka tunnetuse või maitse (ld sensus) arendamiseks – tõe, kauniduse ja hüvelisuse tundmise (sensus veri pulchri et boni) arendamine oli humanistliku hariduse peamine eesmärk, mille puhul ei jagata õpetust reaal- ja humanitaardistsipliinideks, vaid peetakse silmas inimese väärtushinnangute ja maitse, sh stiilitunde, arendamist [---].
- Elame teaduse killustumise ajastul: filoloogia, rääkimata klassikalisest filoloogiast või antiigiteadustest, on jagunenud lingvistikaks, kirjandus- ja kultuuriteadusteks ning konkureerib mõistmise ja tunnetuse uurimise valdkondades filosoofia ja semiootikaga ega ole tal kohta CERCSi ja Frascati manuaali klassifikaatorites. Samal ajal on filoloogia oma klassikalises, antiikajast alguse saanud tähenduses tõesti suur valdkond, võib-olla suurim teaduste seas.
- Halle professor F. A. Wolf uskus vajadusse uurida ja õpetada keeli ja kirjandust üheskoos ajaloo ja materiaalse kultuuriga, pannes aluse nn asjafiloloogia (Sachphilologie) koolkonnale, vastandina sõnafiloloogiale. Need põhimõtted sõnastas ta "Filoloogilises entsüklopeedias", kuhu koondas kõik distsipliinid, mille õpetamist ta Filoloogile vajalikuks pidas, kreeka ja ladina keele grammatikast, antiikkirjandusest, filosoofiast ja ajaloost kuni esteetika, kunstiajaloo, numismaatika ja arheoloogiani. Selline avar arusaam filoloogiast püsis Friedrich Nietzscheni, kes oli viimane "Filoloogilist entsüklopeediat" iseseisva ainena õpetanu.
- Morgenstern lähtus oma kursuse loomisel nii Wolfi kui talle järgnenute käsitlustest, mille universaalsuse tõttu (uuritavaks on kogu sõnadega väljendatav kirjasõna, litterae) võime pidada filoloogiat selle sõna klassikalises tähenduses esimeseks teaduste seas: kui ajalugu on nimetatud elu õpetajaks (historia magistra vitae) ja filosoofiat teoloogia orjatariks (philosophia ancilla theologiae), siis filoloogia oleks kõigi teaduste ema: philologia mater scientiarum. Seda rolli aitas tal eriti täita raamatukogu direktori amet.
- 2027. aastal tähistab Tartu ülikool loodetavasti keiserliku Tartu ülikooli 225. aastapäeva. Ehk võiks selleks ajaks püstitada Toomele või ülikooli peahoone juurde Tartusse kuju, mis ühendab kolm meest, Eesti teadus- ja haridusloole alusepanijat: rektor Georges Frédéric Parrot', kuraator Friedrich Maximilian von Klingeri ja kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kunsti- ja kirjandusloo professori, raamatukogu ja muuseumi direktori Morgensterni.
- Uushumanism võiks olla see võtmesõna, mis aitab mõista sünergiat ülikooli, aadli, kiriku- ja koolitegelaste, juristide, majandusmeeste, reaalteadlaste ja inseneride vahel, millest sai Eesti kultuur.
- Janika Päll, "Aegumatu Tartu klassik Karl Morgenstern 250", Sirp, 28.08.2020