Kündja
Piibel
[muuda]Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand,
mil kündja jõuab järele lõikajale
ja viinamarjasõtkuja seemne külvajale;
siis tilguvad mäed värsket veini
ja kõik künkad sulavad.
- Aamos 9:13
- On ju Moosese Seaduses kirjutatud: "Ära seo kinni pahmast tallava härja suud!" Kas Jumal hoolitseb härgade eest?
- 10 Eks ta ütle seda pigem meie pärast? Meie pärast on ju kirjutatud, et kündja peab kündma lootuses ning rehepeksja peksma lootuses, et ta saab sellest osa.
Proosa
[muuda]- [Hans Holbein noorema teosest:] Gravüür kujutab kündjat adra taga keset põldu. Taamal laiub maastik, paistavad viletsad hurtsikud; päike loojub künka taha. Lõpeb raske päevatöö. Talumees on vana, jässakas, seljas on tal närud. Hobused nelikrakendis, mida ta enda ees ajab, on kõhnad, väsinud; adratera tungib konarlikku ja tõrksasse maapinda. Üksainus olend on selles higi ja vaeva stseenis rõõmus ja väle. See on fantastiline kuju — luukere; piits käes, jookseb ta ehmunud hobuste kõrval künnivaos ja peksab neid, olles sel kombel vanale talupojale künnipoisiks. See on surm, viirastus, kelle Holbein on allegooriliselt sisse toonud filosoofilisi ja religioosseid, ühteaegu süngeid ja veidraid süžeid kujutavate teoste seeriasse pealkirja all "Surmatants". (lk 9)
- Ma olin tükk aega ja sügava nukrusega vaadanud Holbeini kündjat ja jalutasin nüüd ringi maal, mõeldes maaelule ja maaharija saatusele. Kahtlemata on kurb kulutada oma jõud ja elupäevad kiiva pinnase lõhestamisele, mis laseb endalt kiskuda oma viljakuse aarded, kui samaaegu tükike kõige tumedamat ja jämedamat leiba on päeva lõpul ränga töö ainsaks hüvituseks ja tasuks. Maapinda katvad rikkused, viljasaagid, puuviljad, rammusas rohus priskenevad uhked loomad on väheste omand ning enamiku kurnamise ja orjuses hoidmise vahend. (lk 13)
- George Sand, "Kuradimülgas", rmt: "Kuradimülgas. Leidlaps François", tõlkinud Tatjana Hallap, 1997