Tuli

Tuli on kõrgel temperatuuril oksüdatsiooniprotsess, mille käigus moodustuvad leegid ning eraldub valgust ja soojust.

Piibel

Taevast on ta sind lasknud kuulda oma häält, et sind õpetada, ja maa peal on ta sulle näidanud oma suurt tuld, ja sa oled kuulnud tema sõnu tule keskelt.
- Viies Moosese raamat 4:36

Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!
- Luuka evangeelium 12:49

Proosa

Nõnda on peaaegu kõik matkimine. "Pärsia kirjade" mõte tuli "Türgi salakuulajast". Boiardo matkis Pulcit, Ariosto matkis Boiardot. Kõige algupärasemad mõistused laenavad üksteiselt. Miguel de Cervantes tegi oma Don Quijotest narri; kuid öelge, on's Orlando midagi muud? Oleks raske otsustada, kas rändrüütlid muutis naeruväärsemaks Cervantese groteskne pilt või Ariosto külluslik kujutlusvõime. Metastasio võttis suurema osa oma oopereist meie Prantsuse tragöödiatest. Mitmed Inglise kirjanikud on meid kopeerinud ilma seda sõnagagi mainimata. Raamatutega on sama lugu kui tulega meie koldes: me läheme naabri juurde süte järele ja süütame tule, kui naaseme koju, anname selle siis edasi teistele ning see kuulub kõigile.
- Voltaire, "Filosoofilised kirjad": "XII kiri: Hr Pope'ist ja teistest kuulsatest poeetidest" (1756)

Mamma istus oma kiiktoolis, õmmeldes laual seisva lambi tule valguses. Lamp oli ere ja hiilgav. Koos petrooleumiga oli klaaskausi põhja asetatud veidi soola, et hoida petrooleumi plahvatamast. Samasse olid pistetud mõned punase flanellriide ribad, et lamp kenam välja näeks. See oli ilus.

Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat kaminatuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina.

Laura Ingalls Wilder, "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994, lk 24

Lapsed olid kruusi üle imeõnnelikud, ja kui tädi ja Miku koju tulid, räägiti neilegi seda head uudist. Tädi vaatas kruusi.

— Väga ilus, imestas ta. — Ei tea, kuidas kohv siit seest maitseks? Mis sa arvad, Õie, kui teeksid meile õige kohvi? Minul on siin pakis mõndagi, mida teil meeldiks kohvi juurde hammustada.

— Kohvi! Õie, tee jah kohvi! kilkasid lapsed.

— Mina ei tohi tuld teha, ütles Õie. — Isa ja ema on meile kõvasti keelanud tuletikke puudutada või tuld teha siis, kui nemad ise kodus pole.

— Jah, ega meie tuld teha küll ei tohi, ütles ka Miku tõsiselt, — isa ütleb ikka, et tuli ei ole laste asi.

— Küll mina siis tule teen, ütles tädi, — teen tule ja keedan kohvi ka. Kuid teie toimetage muud asjad, Õie, sina võta laudlina ja laota pihlaka alla murule, Ants, Ott ja Kulla viigu sinna tassid ja muud vajalikud asjad, Miku aga lõhub mulle puid tuletegemiseks.

Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944, lk 60

"Mis see oli?" Sam vaatas rohelist tuld taevas.

"Maa," ütles Elma käsi kokku pannes.

"See ei saa olla Maa, see ei ole Maa! Ei, see ei ole Maa. Ei saa olla."

"Sa mõtled, et see ei saanud olla Maa," ütles Elma talle otsa vaadates. "See lihtsalt ei ole Maa. Ei, see ei ole Maa; kas sa mõtlesid nii?"

"Mitte Maa - oh ei, see ei saanud olla Maa," halas ta.

Seal ta seisis, käed külgedel, suu lahti, silmad pärani ja tuhmid, liikumatuna.

"Sam." Naine hüüdis ta nime. Esimest korda mitme päeva järel ta silmad särasid. "Sam?"

Mees vaatas üles taevasse.

Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, ptk "November 2005: Vaikne sesoon", 1974, lk 153

[David:] Tuluke ja palav, õnnistage Issandat... See peab olema naiskoor, sest niihästi kosutav vihm kui ka kõrvetav tuli on pärit samast allikast. Tuli ei ole ainult hävitaja, see on ka soojendaja. Issand on loonud mõlemad ... Kui ma mõnikord ennast põletasin — kas see polnud mu enda süü?
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund 1966, lk 298

Traditsioon ei ole mitte tuha säilitamine, vaid tule hoidmine.
- Ingrid Rüütel, "Pärimus pärijale", 2000

Luule

Päev säras nii vägevasti
mu kohkunud silmadelle.
Leek kustus: liig ägedasti
vist hingasin korraks jälle...

Marie Under, "Leek kustus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 22

Ma uuena tõusin tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.

Jäid lõõska vaid pehkind jätted:
väär-mina ning eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul — Kõiksuse silm.

Heiti Talvik, "Fööniks" [1945], rmt: "Legendaarne" (2004), lk 112

Tuhande näoga vaatab tuli pimedusse
kuid näeb ainult omaenda põlemist
ei näe sind ei näe luitunud lund
sõnajalad varsti väsivad ootamast
valgus pole tuli vaid teine riik
helduse selguse puhangud tule
lõõskamisse aga siiski tulest
oled sa tehtud ja tuleks sa saad
tule sisse tule sisse tule sisse

Ivar Ivask, "* Tuhande näoga vaatab tuli pimedusse" valikkogust "Rändav järv" (2002), lk 25

Lambiklaasi kohale sooja
lendab vapustav sõnumitooja.
See on hommik. Meile ja mulle
tuleb aeg, et lennata tulle;
tuli surnuks puhuda ise
läbi elu nii imelise.

Juhan Viiding, "Ööliblikas, su tung on imeline", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused", 1998, lk 356

Vanasõnad

Ahjuroop naerab seni tuld, kuni ise on põlenud.
Ei iga kord ole seal suurt tuld, kust tõuseb suur suits.
Kelle tubakas, selle tuli.
Kes korra ennast kõrvetanud, kardab tuld.
Kes külje kõrvetanud, tunneb tule.
Kus punane härg maganud, tunnukse aset üheksa aastat.
Kus tuld, seal suitsu.
Kus vähe tuld, seal palju suitsu.
Laastutuli ja laenuleib ei kesta kaua.
Mis viga tuld teha, kui tunglad ees.
Nüüd on vesi ahjus ja tuli ojas.
Parem ikka sinna tuli teha, kus on tulease.
Piipu valva nagu varast öösi, - muidu riisub su puupaljaks.
Pisike säde teeb suure tule.
Suits ei tõuse ilma tuleta.
Süsi hakkab söest.
Tulel lai käsi, veel sügavam vagu.
Tuli ei ole nii palav, et aegamööda ei jahtuks.
Tuli ei taha tuhat tegijat, laps laiska hoidjat.
Tuli kõige peremees.
Tuli tõuseb, vesi vajub.
Tuli usin tulema, vesi väle veerema, raha kärme kuluma.
Varas jätab varna seina, tuli ei jäta sedagi.
"Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid