Rahvusvaheline õigus

Rahvusvaheline õigus (rahvusvaheline avalik õigus; ingl. k. public international law, law of nations, pr. k. droit international public, sks.k. das Völkerrecht, vene k. международное право) on õigusharu, mis reguleerib riikide ja teiste rahvusvahelise õiguse subjektide käitumist.

Mõiste international law võttis esimesena kasutusele inglise õigusteadlane Jeremy Bentham (1748–1832). Varem nimetati seda õigusvaldkonda "rahvaste õiguseks" ja Euroopas ka "Euroopa avalikuks õiguseks" (jus publicum Europaeum).

Ajalugu

Traditsioonilise käsitluse järgi kujunesid klassikalise rahvusvahelise õigus alused välja Euroopas Kolmekümneaastase sõja lõpuks, kui 1648. aastal sõlmiti Vestfaali rahulepingud. Toona tunnustati suveräänsete riikide võrdõiguslikkust Euroopa korra aluspõhimõttena, mis erines põhimõtteliselt keskaegsetest universaalmonarhia taotlusest. Ideelises plaanis arendas rahvusvahelise õiguse mõtet olulisel määral hollandi õigusteadlane Hugo Grotius (1583–1645), kelle 1625. aastal ilmunud käsitlus "Sõja ja rahu õigusest" ("De iure belli ac pacis") osutus Euroopas väga mõjukaks ja kelle üheks põhiideeks oli, et sõda pole täielikult õigusest ja reeglitest vaba nähtus. Ka hiljem on õigusteadlaste roll rahvusvahelise õiguse normide väljendamisel olnud märkimisväärne. Siin sobiks tähtsamatest nimetada näiteks šveitslane Emer de Vattel (1714–1767), sakslane Georg Friedrich von Martens (1756–1821), Lvivist (Lembergist) pärit Cambridge’i professor Hersch Lauterpacht (1897–1960) jt. Ka Pärnus sündinud Friedrich (Fjodor Fjodorovitš) Martens (1845–1909) kuulub rahvusvahelise õiguse ajaloo oluliste juristide-teadlaste hulka, muuhulgas, sest kirjutas esimese mahuka venekeelse originaalkäsituse rahvusvahelisest õigusest, avaldas Vene tsaaririigi välislepingute kogu ja mängis juhtivat rolli 1899. aasta Haagi rahukonverentsil.

Traditsioonilist käsitust rahvusvahelise õiguse ajaloost, mis rõhutab Euroopa olulisust alates Vestfaali rahulepingutest, on viimastel aastakümnetel kritiseeritud kui liialdatult Euroopa-keskset. Teatud rahvusvahelise õiguse osiseid, näiteks diplomaatias ja rahvusvahelises sõjaõiguses, aga ka lepingute praktikas, on tõepoolest tuvastatud nii antiikajal kui ka väljaspool Euroopat. Siiski varasematel ajastutel ja väljaspool Euroopat polnud levinud suveräänse võrdsuse idee erinevate võimude vahel – näiteks Hiina mõtlemises olid Hiina vahetud naabrid tema vasallid, kes pidid Pekingile tribuuti maksma. Samas Euroopa riigid, kes tunnustasid suveräänset võrdust omavahel juriidilise ideena isegi siis, kui nad praktiseerisid jõudude tasakaalu poliitikat, kasutasid rahvusvahelist õigust koloniseerimisprotsessi käigus mujal. Muu hulgas väitsid paljud Euroopa juristid 19. sajandil, et rahvusvahelist õigust said täiel määral kasutada vaid ’tsiviliseeritud rahvad’, kelle all peeti silmas kristlasi, eurooplasi ning Euroopa päritolu koloniste. Alles 20. sajandil sai rahvusvaheline õigus universaalseks ja selle üheks sümboliks on kõiki suveräänseid riike hõlmav Ühinenud Rahvaste Organisatsioon peakorteriga New Yorgis.

Olemusest ja mõistest

Üheks klassikaliseks arutlusteemaks rahvusvahelise õiguse osas on olnud küsimus, mil määral ta suudab reguleerida võimupoliitikat ja suurjõudude tegevust. Nn realistlik koolkond on selles kahelnud ja viidanud sellistele autoritele nagu Vana-Kreeka kirjamees Thukydides, inglise jurist John Austin (1790–1859) jmt. USA õigusteadlane Louis Henkin (1917–2010) täheldas selle kohta empiiriliselt, et "peaaegu kõik riigid järgivad peaaegu kõiki rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja peaaegu kõiki endi kohustusi peaaegu kogu aeg". Samas situatsioonides nagu Iraagi sõda 2003. aastal või Krimmi annekteerimine 2014. aastal pole küsimus rahvusvahelise õiguse võimest võimupoliitika otsuseid piirata oma tähtsust minetanud.

Rahvusvaheline õigus erineb riigisisesest õigusest, kuna rahvusvahelises kogukonnas puudub tsentraalne sunni- ja täidesaatmismehhanism. Teatud määral tegeleb sellega ÜRO Julgeolekunõukogu, aga seda eelkõige kõige otsesemate rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohustamise juhtude puhul ja ka siis pole ÜRO Julgeolekunõukogu alaliste liikmete vetoõiguse tõttu otsusele jõudmine garanteeritud. Öeldakse, et rahvusvaheline õigus on detsentraliseeritud süsteem, kus ühe riigi õigusrikkumisele vastamine sõltub paljuski teiste riikide reaktsioonidest.

Rahvusvahelist õigust tuleb näha tema ajaloolises arengus. Näiteks esimese maailmasõja ajal normi, mis oleks keelanud agressiivse sõja alustamise, veel ei eksisteerinud, ent alates 1928. aasta Kelloggi-Briandi paktist ja eriti 1945. aasta ÜRO põhikirjast (Hartast) on see rahvusvahelise õiguse üheks keskseks normiks. Samuti on inimõigused ja näiteks ka keskkonnateemad rahvusvahelisse õigusse, eelkõige lepingutesse, jõudnud alles pärast teist maailmasõda. Iga ajaloolise sündmuse hindamiseks rahvusvahelise õiguse kontekstis tuleb vaadata seda rahvusvahelist õigust, mis antud ajahetkel kehtis.

Klassikaline rahvusvahelise õiguse teooria rõhutab riikide suveräänsust, ent pärast teist maailmasõda on eriti läänemaailmas kogunud jõudu teooriad, mis rõhutavad inimõiguste tähtsust ja rahvusvahelise kogukonna ühiseid eesmärke. Suveränistid omakorda kritiseerivad selliseid rahvusvahelise õiguse teooriaid kui globalistlikke ja eelkõige läänemaailma, sh globaalse kapitali, huvidest kantuid. Nõukogude õigusteadlane Grigori Tunkin (1906–1993) süüdistas Läänt koguni katsetes selliste teooriate kaudu luua ’maailmariiki’. Oluline on aduda, et rahvusvahelise õiguse valitsev diskursus on teatud määral ühtlasi ka võimudiskursus.

Eristatakse rahvusvahelist ja riigisisest õigust, ent suureks küsimuseks on nende omavaheline suhe, mis võib riigiti mõneti erineda. Pajudes riikides, sh Eestis, on see küsimus reguleeritud põhiseaduses. Suures plaanis eristatakse kahte mudelit – monism (rahvusvaheline ja riigisisene õigus on ühe ja sama õigussüsteemi osad) ja dualism (need on erinevad õigussüsteemid ja tuleb eraldi reguleerida, kuidas rahvusvahelise õiguse norm jõuab riigisisest õigussuhet mõjutama). Angloameerika nn üldise õiguse (ingl. k. common law) maades on need küsimused reguleeritud mitme sajandi vältel väljendatud kohtupraktikaga. Millist süsteemi ka ei kasutata, on rahvusvahelises õiguses põhimõte, et riik ei saa tugineda oma riigisisese õiguse sätetele, õigustamaks rahvusvahelise õiguse kohustuse rikkumist.

Tänapäeva rahvusvahelises õiguses on tekkinud mitmeid alavaldkondi ja normikomplekse. Klassikalistele valdkondadele nagu diplomaatiline õigus, rahvusvaheline humanitaarõigus (varem: sõjaõigus) ja rahvusvaheline mereõigus on lisandunud rahvusvaheline kriminaalõigus, keskkonnaõigus, kaubandusõigus, finantsõigus, kosmoseõigus jne, lisaks juba eelpool esile tõstetud inimõiguste õigusele. Mõnede autorite arvates on erinevate rahvusvahelise õiguse alavaldkondade vahel ka teatud killustumispotentsiaal (ingl k fragmentation of international law) – siis, kui näiteks mõnede rahvusvaheliste kohtute praktikas muutub nõrgaks side üldise rahvusvahelise õiguse põhimõtetega või mõne teise rahvusvahelise õiguse alavaldkonnaga. Samas on väidetud, et teatud normid rahvusvahelises õiguses on teistest tähtsamad (eelkõige ius cogens'i normid, millest pole võimalik ka lepinguliselt taganeda). Selles kontekstis räägitakse rahvusvahelise õiguse ’konstitutsionaliseerumisest’ (ingl. k. constitutionalization of international law).

Eristatakse rahvusvahelist (avalikku) õigust ja rahvusvahelist eraõigust. Rahvusvaheline eraõigus (ingl. k. private international law, choice of law) ei ole – kuigi see nimetusest nii näib – seotud rahvusvahelise avaliku õigusega, vaid on riigisisese õiguse osa, mis määrab, millise riigi õigust kohaldatakse juhul, kui õigussuhtes esineb nn välismaine element, nt kui konkreetse riigi territooriumil abielluvad kodanik ja välismaalane. Siiski on riigiti suhtumine rahvusvahelise eraõiguse mõistesse ka erinenud – näiteks Nõukogude Liidus oli see laiem angloameerika mõistest conflict of law, sisaldades riigi kõiki välismaise elemendiga õigussuhteid, kui õigussuhte teiseks osapooleks polnud välisriik, vaid näiteks erainvestor.

Subjektid

Traditsiooniliselt olid rahvusvahelise õiguse subjektideks ainult riigid. Tänapäeval peetakse rahvusvahelise õiguse subjektideks ka rahvusvahelisi organisatsioone ning piiratud määral füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Küsimus rahvusvahelise õiguse subjektidest on rahvusvahelise õiguse üks teoreetilistest alusprobleemidest ja vastustest sellele küsimusele tulevad esile rahvusvahelise õiguse erinevad koolkonnad. Näiteks Venemaa rahvusvahelise õiguse doktriinis on näha vastasseisu ideele, et inimest saaks riigi kõrval tunnustada rahvusvahelise õiguse täisväärtusliku subjektina. Väljaspool läänemaailma on rõhutatud riikide suveräänsust ja mõnikord väljendatud skepsist inimõiguste ulatuse, rahvusvaheliste korporatsioonide õiguste ja kodanikühiskonna kaasamise üle subjektidena rahvusvahelise õiguse kontekstis. Samas on alates 20. sajandist olnud selgesti näha teatud valdkonnas pädevuste liikumine erinevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele.

Seoses 2001. aasta terrorirünnakutega USAs tõusis teravalt päevakorda ka rahvusvahelise õiguse suhe mitteriiklikesse moodustistesse (ingl k non-state actors), eriti juhtudel, kui sellised moodustised esitavad väljakutse rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetele. Kui riik sallib enda territooriumil selliseid mitteriiklikke moodustisi, võib riigi jaoks sellest tuleneda rahvusvahelis-õiguslik vastutus.

Rahvusvahelise õiguse allikad

Rahvusvahelisel õigusel on kolm esmast allikat: rahvusvahelised lepingud, rahvusvaheline tavaõigus ja õiguse üldpõhimõtted (vt Rahvusvahelise Kohtu Statuudi artikkel 38 lg 1). Kõige tähtsamad neist on rahvusvahelised lepingud, millega riigid oma põhimõtteliselt piiramatut vabadust vabatahtlikult piiravad. Teiseks oluliseks rahvusvahelise õiguse allikaks on rahvusvaheline tavaõigus, mis moodustub riikide pikaajalisest ning ühetaolisest käitumisest (longa consuetudo) ja nende veendumusest, et selline käitumine on õiguslikult kohustav ja ühiskonnas vajalik (opinio juris sive necessitatis). Non liquet olukorras jääb võimalus kohaldada õiguse üldpõhimõtteid. Sinna hulka kuuluvad nii rahvusvahelise õiguse põhimõtted kui ka põhimõtted, mis on ühised maailma suurtele õigussüsteemidele. Esimeste näiteks on pacta sunt servanda, hea usu ja mõistlikkuse põhimõte, teiste näiteks riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõte.

Rahvusvahelise tavaõiguse ning õiguse üldpõhimõtete sisu määratlemiseks on lubatud kasutada täiendava õigusallikana kohtuotsuseid ja õigusteadlaste teoseid. Kohtuotsused rahvusvahelise õiguse allikana võivad olla rahvusvaheliste vahekohtu- ja kohtuotsuste kõrval ka riigisiseste (ennekõike kõrgemate) kohtute otsused. Õigusteadlaste teostest tulevad kõne alla ainult kõige autoriteetsemad autorid. Peab silmas pidama, et kuigi sageli kirjutavad õigusteadlased sellest, milline õigus peaks olema või võiks olla (lad. k. lex ferenda), on siin mõeldud eelkõige kirjutisi sellest, milline kehtiv õigus on (lex lata).

Rahvusvaheline õigus ja Eesti

Rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelise õiguse argumendid on mänginud Eesti riikluse kujunemisel ja taastamisel kaalukat rolli. Enamik Eesti riigi sünni juures olnud poliitikutest (Konstantin Päts, Jaan Poska, Ants Piip jt) olid juristid ja tundsid hästi rahvusvahelise õiguse aluseid. Paguluses uurisid rahvusvahelist õigust ja kirjutasid sellest teiste keelte hulgas ka eesti keeles Artur Taska jt. Kirjanik Jaan Kross viis rahvusvahelise õiguse 1980. aastatel nii Eesti kui ka laiema üldsuse teadvusse, kui ilmus tema romaan "Professor Martensi ärasõit" Friedrich Martensi elust, mis tõlgiti hiljem mitmesse keelde.

Kui president Lennart Meri käest 1990. aastate lõpus küsiti kommentaari India ja Pakistani tuumakatsetuste kohta, vastas ta, et väikeriikide tuumapommiks on rahvusvaheline õigus. See veidi liialdatud seisukoht tulenes eelkõige kogemusest, mis sai Balti riikidele osaks 1990–1991, eelkõige riikliku järjepidevuse doktriini (ingl k. state continuity) mõjust Balti riikide iseseisvuse taastamisel.

Ent rahvusvahelise õiguse ajalooga seotu ulatub veelgi kaugemale Eesti minevikku. Näiteks vene rahvusvahelise õiguse juristi, samuti Eestiga seotud parun Michael (Mihhail) Taube (1869–1961) arvates olid Vana-Liivimaa riiklikud moodustised teedrajavad keskaegse arbitraaži kujunemisel.

1920. aasta 2. veebruaril Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Tartu rahuleping oli esimene leping rahvusvahelise õiguse ajaloos, kus emamaa tunnustas varasema riigi osas eraldumist tuginedes rahvaste enesemääramisõiguse põhimõttele. Seega Eesti Vabariigi tekkimine rahvusvahelise õiguse subjektina on seotud rahvaste enesemääramisõiguse põhimõtte esiletõusuga 20. sajandi rahvusvahelises õiguses.

Eestist pärit rahvusvahelise õiguse juristid on mänginud kaalukat rolli Venemaa ja Nõukogude Liidu rahvusvahelise õiguse diskursuses – eelkõige Fridrich Martens tsaariaja ja Rein Müllerson Nõukogude Liidu lõpuaastatel.

Tänapäeval osaleb Eesti rahvusvahelise õiguse normide uurimisel ja kujundamisel näiteks küberrünnakute kontekstis, kus "Tallinna käsiraamatuna" tuntakse tunnustatud õigusteadlaste kollektiivi katset kohaldada olemasolevaid rahvusvahelise õiguse norme ja põhimõtteid küberrünnakutele ja -konfliktidele.

Kirjandus

• Baltic Yearbook of International Law, Leiden: Brill, 2000–
• Crawford, J., Brownlie’s Principles of Public International Law, 8th edition, Oxford: Oxford University Press, 2012.
• Kiviorg, M., Land, K., Vallikivi, H., Rahvusvaheline õigus. Loengud, Tallinn: Juura 2010.
• Klabbers, J. Rahvusvaheline õigus, Tallinn: Juura, 2018.
• Kross, J., Professor Martensi ärasõit, Tallinn: Eesti Raamat, 1984.
• Mälksoo, L., Rahvusvaheline õigus Eestis. Ajalugu ja poliitika, Tallinn: Juura, 2008.
• Mälksoo, L. ja Müllerson, R., artiklid Friedrich Martensist Akadeemias No 8, 2015.
• Piip, A., Rahvusvaheline õigus, Tartu: Akadeemilise kooperatiivi kirjastus, 1936.
• Shaw, M.N., International Law, 8th edition, Cambridge: Cambridge University Press, 2017.
• Tallinn Manual 2.0 on the International Law Applicable to Cyber Operations, 2nd ed., Cambridge: Cambridge University Press, 2017.
• Taska, A. Rahvusvaheline õigus, Lund, 1977.
• Uustal, A., Rahvusvaheline õigus, Tallinn: Eesti Raamat, 1984.
• Värk, R. Sissejuhatus rahvusvahelisse õigusse. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus 2005.