Vikipeedia

Talvesõda

 See artikkel räägib sõjast; filmi kohta vaata artiklist Talvesõda (film).

Talvesõda (soome keeles talvisota, rootsi keeles vinterkriget) oli sõda Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel, osa Teisest maailmasõjast.

Talvesõda
Soome kuulipildujajagu Lemetti teeharu koti lähedal
Toimumisaeg 30. november 1939 – 13. märts 1940
Toimumiskoht Ida-Soome
Tulemus Moskva rahulepinguga säilitas Soome iseseisvuse, kuid oli sunnitud Nõukogude Liidule loovutama osa Viiburi läänist ja muid alasid (vaata loovutatud Karjala, Soome loovutatud alad).
Osalised
 Soome Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Carl Gustaf Emil Mannerheim
 Kliment Vorošilov
Kirill Meretskov
hiljem Semjon Timošenko
Lev Mehlis
Jõudude suurus
337 000–346 500 meest[1][2][3]
50 tanki
[2][4]114 lahingulennukit[5][6]		 500 000 meest
2000 tanki
1000[7][8] lennukit
Kaotused
Hukkunud või teadmata kadunud 25 904[9]
Haavatud 43 557[10]
Vangi langenud umbes 1000[11]
Tsiviilohvreid 957[9]		 Langes 126 875
Haavatud 264 908
Haigestus 57 892
Surnuks külmus 9614
Vangi langes 3100

Sõda algas, kui Nõukogude Liit ründas 30. novembril 1939 kell 8.30 sõda kuulutamata Soome Vabariiki. Talvesõda kestis 105 päeva ja lõppes 13. märtsil 1940 Moskva rahulepinguga. Rahu kestis kuni 25. juunini 1941. Teise maailmasõja käigus oli Soome uuesti sõjategevuses NSV Liiduga, kuid formaalselt väideti end mitte olevat Saksamaa liitlane.

Sõja tagajärjel oli Soome sunnitud loovutama 13% oma territooriumist ning suuruselt teise linna Viiburi Nõukogude Liidule.

Sõda sai tuntuks viimase saja aasta külmima talve ja Punaarmee suurte inimkaotuste tõttu. Nõukogude Liidu kaotused selles sõjas olid soomlastega võrreldes kordades suuremad.

Teise maailmasõja läänerindel käis Kummaline sõda, kus suurt midagi ei toimunud, seevastu jälgis maailma ajakirjandus Talvesõda hoolega. Tuntuks said Soome sisu ja Molotovi kokteili mõiste, samuti soomlaste taktika motti ja "Talvesõja vaim".

Eellugu

muuda
 
Talvesõda aastatel 1939–1940
 
Soome suusarühma automaaturid Talvesõjas

Aastatel 1809–1917 oli Soome Venemaa keisririigi osa. Soome suurvürstiriigi ja Venemaa suhted olid stabiilsed ja rahulikud Soome venestamise ja Esimese maailmasõja alguseni. Esimese maailmasõja tagajärjel kaotasid Saksamaa ja Venemaa. Viimase aladel moodustunud Nõukogude Liit sai kümmekonnaks aastaks suurriigistaatuse.

Pärast Soome kodusõda iseloomustasid Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid umbusk ja vaenulikkus, mida süvendasid Soomes 1920.-1930. aastatel esinenud paremäärmuslus ja Nõukogude Liidu toetatud vasakäärmuslus (kommunistlik liikumine). Kui Nõukogude Liit tugevnes sõjaliselt, hakkas see huvituma endiste äärealade tagasivallutamisest. Ametlikult paranesid suhted, kui sõlmiti Soome ja Nõukogude Liidu mittekallaletungileping (1932), kuid tegelikult jäid suhted enne Teist maailmasõda väga jahedaks.

Nõukogude Liidu jaoks tähendas Soome ja Baltimaade vallutamine ligikaudset naasmist Venemaa keisririigi 1914. aasta sõjalis-strateegilistele positsioonidele. Tollal hoidis Venemaa Soome lahe mõlemat kallast enda kontrolli all ning saaks võimaliku kallaletungi korral Peeter Suure merekindluse rannasuurtükkide ja meremiiniväljade abil Peterburi paremini kaitsta. Soome ja Eesti riigi tekkimisega oli Venemaa kaotanud enamiku Soome lahe rannakindlustustest peale Kroonlinna. Leningradi strateegiline asend oli Nõukogude juhtkonna arvates nõrk ka maismaasõja seisukohast, sest Soome – Nõukogude Liidu piir kulges piki Rajajoki (Sestra) jõge, 32 km kaugusel (suurtüki laskeulatuses) linnast. Näiteks 1919. aastal baseerusid Soomes Soome lahe idaosas Briti torpeedokaatrid, millega rünnati Tolbuhhini tuletorni juures ankrus seisnud Nõukogude Balti mere laevastiku ristlejat Olegi, mis läks tabamuse tagajärjel ümber. Ööl vastu 18. augustit rünnati Briti torpeedokaatritega Kroonlinna sadamas asunud Nõukogude sõjalaevu. Peale selle eeldas Nõukogude Liidu juhtkond, et Soome territooriumi kaudu on lihtne katkestada Leningradi–Murmanski raudteeliin.

Molotovi-Ribbentropi pakti tulemused Soomele

muuda
 
Molotovi-Ribbentropi pakti järgi plaanitud ja tegelikud piirid Ida-Euroopas aastatel 1939–1940

23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotovi ja Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentropi allkirjastatud Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salalepingu kohaselt kuulusid kahe suurriigi vahel jaotatud Euroopa väikeriigid NSV Liidu ja Saksamaa mõjupiirkonda. Saksamaa kohustus mitte sekkuma NSV Liidu elluviidavasse poliitikasse.

1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda. Euroopa väikeriigina oli Soome Teise maailmasõja puhkedes poliitilisel kaitsepositsioonil. Eesmärgiks oli jääda iseseisvaks ja vältida sõjategevust Soome territooriumil. Septembris 1939 otsiti selleks tuge Rahvasteliidult ja tehti koostööd Põhjamaadega.

NSV Liidu eesmärk oli vallutada Soome Vabariik, mis kuulus Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli alusel Nõukogude huvisfääri. NSV Liidul oli Soome kaudu võimalik Saksamaale elutähtsa rauamaagi ekspordi läbilõikamine Põhja-Rootsis ja valitseda kogu Läänemerd. Peale selle oleks Soome kaudu lihtsam vallutada Norra, kust Nõukogude mereväel oleks olnud vabam pääs Atlandi ookeanile. NSV Liit ihaldas ka Soome arenenud metsa- ja metallitööstust ning maagikaevandamist enda kasuks tööle rakendada. 12. oktoobril 1939 esitas Nõukogude Liit Soomele ultimaatumi nihutada riigipiir Leningradist 20–25 kilomeetrit lääne poole (tollal läks piir Leningradist 32 km kauguselt). Nõukogude Liit nõudis ka Hanko poolsaare endale rentimist 30 aastaks mereväebaasi loomiseks ja mõningaid Soome saari Soome lahes, kokku Soome territooriumist 2761 km². Vastu pakuti Soomele 5529 km² suurust ala Karjala ANSV-st, (soomlased ütlesid selle pakkumise kohta "2 naela suppi 1 naela (u 454 grammi) kulla vastu"). Soome valitsus lükkas "pakkumise" 5. oktoobril[küsitav] 1939 tagasi.

Nõukogude Liidu nõutud aladel asus Karjala kannasel ka Soome põhiline kaitseliin, Mannerheimi liin, NSV Liidu võimaliku rünnaku vastu. Jossif Stalin püüdis järgida Hitleri taktikat Tšehhoslovakkia vallutamisel, kui algul nõudis Saksamaa Tšehhoslovakkia kaitseks olulise Sudeedimaa loovutamist Saksamaale, siis pärast oli Tšehhoslovakkia kaitseehitistest ilmajäänuna sunnitud loobuma ka sõjalisest vastupanust ning alistuma Saksamaale vastupanuta. Otsus keelduda NSV Liidu nõudmistest ja mitte alluda Nõukogude diktaadile oli silmapaistev julgus, sest Balti riigid olid selleks ajaks juba alistumas NSV Liidu survele: 28. septembril Eesti, 5. oktoobril Läti ja 10. oktoobril Leedu. Samuti polnud teised Euroopa suurriigid reageerinud ei Saksamaa vallutustele Poolas ega ka Nõukogude Liidu surve avaldamisele Balti riikidele. Erinevalt Eesti valitsuse läbirääkimistest NSV Liiduga peeti Soome läbirääkimised salaja, nende sisust ei olnud teadlikud isegi kõik Soome valitsuse liikmed.

Seepeale hakkas Nõukogude Liit sõja alustamise ettekäändeks ja oma rahva arvamuse kujundamiseks välja töötama ja täide viima provokatiivseid riigipiiriintsidente, näiteks tulistati oma territooriumi suurtükkidest.

1939. aasta oktoobris moodustati ka NKVD Karjala ANSV valitsuse töötajatest NKVD operatiivbrigaad, kuhu kuulus 10 operatiivgruppi diversioonitegevuseks Soome territooriumil.[12]

9. novembril, Paasikivi ja Tanneri viimasel kohtumisel Stalini ja Molotoviga konstateeriti, et kokkulepet ei saavutatud. Lahkuminek sündis sõbralikus vaimus. Stalin ütles soomlastele “Kõike head!”, Molotov “Nägemiseni!”. Helsingis arvestati, et läbirääkimised pole lõplikult katkenud, vaid et neid jätkatakse diplomaatiliste kanalite kaudu.[13]

 
Talvesõjas purustatud Nõukogude sõjavarustus

Sõja algus

muuda
Vaata ka: Mainila lasud

26. novembril 1939 tulistas Punaarmee suurtükipatarei, mida juhtis punaväelane Otto Aaman (Venemaa eestlane)[14], Mainila küla lähistel Punaarmee [viide?]diviisi 329. polgu 4. roodu positsioone. Nõukogude Liidu valitsus teatas, et Soome tulistas Mainila külas õppustel olnud punaväelasi. Õppustel olevate sõdurite keskele olevat langenud mõned kahurimürsud ning 4 punaväelast saanud surma ja 9 haavata.

Tegemist oli Nõukogude Liidu provokatsiooniga, mille korraldas Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakond Stalini käsul. Saanud Leningradi sõjaväeringkonna ülema Kirill Meretskovi ja ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja ÜK(b)P Keskkomitee sekretäri Andrei Ždanovi allkirjadega erivolitused, andis sõjaväeringkonna luureosakonna ülem polkovnik Tihhomirov Punaarmee 221. suurtükiväepolgu ühele patareile käsu tulistada oma laskurdiviisi 329. polgu 4. roodu positsioone Mainila küla lähistel. Kuna punaväelasi tulistanud patarei asus piirikõveriku tõttu sihtmärgist põhja pool, jäi mulje, et tulistati Soome territooriumilt. [15] Neid pauke kutsutakse soome keeles Mainilan laukaukset.

Nõukogude Liit esitas Soomele diplomaatilise noodi ja nõudis, et Soome vabandaks ning viiks oma väed 20–25 km riigipiirist eemale läände. Soomlased eitasid tulistamist ega võtnud endale vastutust juhtunu eest ning keeldusid Nõukogude Liidu nõudest muuta riigipiiri. 28. novembril teatas Vjatšeslav Molotov, et Nõukogude Liit katkestab mittekallaletungilepingu Soomega (1932. aastal sõlmiti Soome ja NSV Liidu vahel mittekallaletungileping, mida uuendati 1934. aastal 10 aastaks). Päev hiljem katkestas Nõukogude Liit Soome Vabariigiga diplomaatilised suhted.

1. detsembril teatas TASS: "30. novembril kell 2 hommikul tuli rühm Soome sõdureid Kovaino küla juures, mis asub Laadoga järvest põhja pool, üle N. Liidu piiri, rünnates punaarmee piiriposti. Meie [Punaarmee] väeosad lõid soomlased tagasi nende territooriumile, tekitades neile kaotusi. Samal ööl kell 3.15 avati Karjala maakitsusel Raasuli külast kuulipildujatuli. Hiljem suur rühm Soome jalaväelasi tungis kallale Korkiamäe külale. Meie piiriüksuste vasturünnaku tagajärjel löödi soomlased tagasi nende territooriumile. Vangi võeti üks Soome allohvitser ja 10 sõdurit. Kell 4 hommikul üks Soome jalaväekompanii püüdis rünnata meie piiriposti Termolovo külas, mis asub Karjala maakitsusel. Ent kompanii löödi tagasi püssi- ja kuulipildujatulega."[16]

 
Soome Mannerheimi kaitseliin ja positsioonid Karjala kannasel 1939. aastal

2. detsembril teatas Soome peaminister Risto Ryti, et Soome on valmis läbirääkimisteks kõigi küsimuste üle, mida on võimalik arutada, kuid ei anna järele oma iseseisvuse ja siserežiimi küsimuses[17].

Relvajõud Talvesõjas

muuda

Soome Vabariigi relvajõud

muuda

Soome Vabariigil oli 1939. aastal välja panna 9 diviisi ehk 175 000 meest, mida sõja käigus suurendati kuni 300 000 meheni, 50 tanki ja 130 sõjalennukit. Sõja jooksul suurenes lennukite arv 287-ni. Juurde saadi lennukeid peamiselt Saksamaalt.[15]

NSV Liidu relvajõud

muuda

Talvesõjas ründas Nõukogude Liit Soomet umbes 1 000 000 Punaarmee sõduriga (45 diviisi, 3000 tanki ja 3800 lennukiga). Punaarmee väeüksusi juhtis algul Kliment Vorošilov, keda Stalini korraldusel alates 7. jaanuarist 1940 asendas Semjon Timošenko[18]. Soome vallutamiseks koondas punaarmee Soome ja NSV Liidu piirile 7. armee, 8., 9. armee (milles kaks korpust, Põhjakorpus – 44., 100., ja 63. diviisist ja Lõunakorpus – 54. diviis, Siberi suusabrigaad)-armee juht Vassili Tšuikin ning armeekomissariks, Punaarmee Poliitosakonna ülem Lev Mehlis ja 10. armee.

Soome "vabastamiseks" formeeriti NSV Liidus 106. mägilaskurite eridiviis, kuhu koondati NSV Liidus repressioonidest ellujäänud soomlased, vepslased, karjalased ja isurid. Mobiliseeritutest moodustati 4 diviisi, mis koondati korpuseks, ehkki juba 1. veebruarist täiendati nii nimetatud Soome Rahvaarmeed Nõukogude Kesk-Aasia sõjaväelastega. Korpuse ülem oli soome juurtega Punaarmee ohvitser Akseli Anttila, kes oli 1937. aastal saadetud vangilaagrisse oma rahvuse pärast, kuid vabastati "vabastusretke" "juhtimiseks" GULAG-i laagrist. Korpuse staabiülemaks oli brigaadikomandör Romanov, poliitosakonda juhtis Tereškin, kes kasutasid soomepäraseid varjunimesid Raikas ja Tervonen.

Terijoe valitsus

muuda

Pärast sõja algust 1. detsembril ja esimese piiriäärse asula Terijoe vallutamist moodustas Nõukogude Liit seal nn Soome rahva valitsuse Soome Demokraatlik Vabariik, mille juhiks määrati soome päritolu pikaaegne Kominterni funktsionäär Otto Wille Kuusinen. Kuusineni Terijoe valitsust tunnistas NSV Liit ainsa Soome valitsusena ning sõlmis sellega sõprus- ja abilepingu.

Kuid juba enne Terijoki vallutamist ja Soome Demokraatliku Vabariigi väljakuulutamist alustas Nõukogude Liit 23. novembril 1939 Petrozavodskis formaalselt nn Soome vabastusarmee, faktiliselt Punaarmee koosseisu kuulunud mägilaskurdiviisi formeerimist.

Vastukaaluks Kuusineni valitsusele oli Soome Riiginõukogus arutusel Mannerheimi välja pakutud plaan moodustada Aleksandr Kerenski või Lev Trotski juhtimisel Vene valitsus Karjala piirkonnas, kuid kuna ettepanek ei leidnud riigi poliitilise juhtkonna toetust, siis plaan ei teostunud. Samuti hakati organiseerima Vene Üldsõjalise Liidu juhtimisel vene emigrantidest ja Nõukogude sõjavangidest vene väeosi võitluseks Nõukogude vägede vastu, mida organiseeris Nõukogude Venemaalt 20. aastail põgenenud Boriss Bažanov.

Punaarmee üksustele püstitatud ülesanded

muuda

Salajase operatiivkäsu Soome vallutamiseks olid Soome piirile koondatud Nõukogude väekoondised saanud juba 20. novembril, seega 9 päeva enne diplomaatiliste suhete katkestamist. Soome piirile oli koondatud neli armeed. Neist suurim oli 7. armee, kuhu kuulus 12–14 kütidiviisi, üks soomusvägede korpus ja hulk üksikuid soomusbrigaade kokku umbes tuhande tankiga. See armeekoondis pidi andma pealöögi Leningradi suunalt, vallutama Karjala kannase ja suunduma seejärel Helsingi peale. 7. armee tegevust pidi toetama 8. armee, andes oma seitsme diviisi ja kahe soomusbrigaadiga abilöögi põhja pool Laadoga järve, et haarata Karjala kannast kaitsvaid Soome üksusi seljatagant. Põhjas asunud 9. armee ülesandeks oli tungida läbi Kesk-Soome Põhjalahe rannikule, ning katkestada Soome ühendusteed Rootsiga. Seda lööki pidi toetama 14. armee, kes pidi Põhja-Jäämere rannikul ära lõikama läbi Petsamo sadama toimivad Soome ühendusteed välismaailmaga.[15] Meretskov püstitas Leningradi sõjaväeringkonna vägedele ülesande vallutada Soome kahe nädala jooksul.

Sõjategevus

muuda
 
Punaarmee esimese pealetungi suunad Talvesõjas Karjala kannasel
 
Nõukogude vägede rünnaku suunad Talvesõjas

Nõukogude Liidu juhtkond arvas, et Soomet rünnates ei kesta sõjategevus üle paari-kolme nädala. Nõukogude väed tungisid Soomele kallale 30. novembri 1939 hommikul terve Nõukogude-Soome Vabariigi piiri ulatuses ning Punaarmee pommituslennukid pommitasid Helsingi ja Viiburi tsiviilobjekte. Soomlased olid 1920. aastatel ehitanud Mannerheimi kaitseliini. Paraku ei jõutud Talvesõjaks valmis ehitada Mannerheimi liini teist järku, mille ehitamist alustati 1932. aastal.

Punaarmee esimene pealetung

muuda

Soomlaste esimene kaitselahingute periood oli detsembrist 1939 kuni jaanuarini 1940, kus Soome väed kaitselahingutes Karjala kannasel Mannerheimi liini 1. kaitseliinil pidasid kinni Punaarmee 7. ja 13. armee pealetungi Laadoga järvest põhja pool Suomussalmi juures, piirasid ümber ja hävitasid peaaegu täielikult pealetungivad Nõukogude 8. armee 165. ja 44. jalaväediviisi, mille tagajärjel Punaarmee kaotas ca 27 000 sõdurit langenute, külmunute ja teadmata kadunutena. Kummagi sõdiva riigi inimressurss oli erinev, Punaarmee käsutuses oli praktiliselt piiramatu inimressurss, mida aeti soomlaste vastutulle hoolimatult. Väikesel rahval niisugust inimressurssi ei olnud, seega olid jõud väga ebavõrdsed.

Punaarmee lõpetas tulemusteta pealetungi Karjalas 21. detsembril ning 26. detsembrist asus kaitsele ja vägede ümbergrupeerimisele. Pärast esmaseid suuri kaotusi ja välksõja läbikukkumist moodustas NSV Liidu juhtkond 7. jaanuaril 1940 põhjarinde.

  Pikemalt artiklites Suomussalmi lahing ja Raate tee lahing

Punaarmee teine pealetung

muuda

Järgmine Nõukogude vägede läbimurdekatse algas 1. veebruaril kümnepäevase suurtükiväe ettevalmistustule ja lennuväe õhurünnakutega nii rindel kui Soome linnadele ja transpordisõlmedele.

Uute väejuhtide organiseeritud ja kahe armee võrra täiendatud Punaarmee Semjon Timošenko juhitud Looderinde vägede suurpealetung Soome peakaitseliinile algas 11. veebruaril 1940 15-kilomeetrisel läbimurdelõigul Muolaanjärvi ja Karhula vahel, 2,5–3-tunnise tuleettevalmistusega. Viie päeva jooksul õnnestus Punaarmee 7. armeel suurte kaotuste hinnaga kiiluda end kuni 4 kilomeetri sügavusele Mannerheimi kaitseliini Summa piirkonnas. 13. armee aga jõudis välja joonele: Muola – Ilves – Salmankaita – Ristisaari. Soomlased olid 15. veebruariks sunnitud taganema oma vahekaitseliinile.

18. veebruaril alustas Punaarmee Soome vahekaitseliini ründamist. Soome sõjaväe ülemjuhataja oli reservide puudusel sunnitud pärast ägedaid kaitselahinguid andma väeosadele loa taanduda 28. veebruariks viimasele kolmandale kaitseliinile.

Punaarmee surve jätkus raugematu hooga. 3. märtsiks jõudsid Punaarmee väeosad Viiburi lähistele. Linna pärast puhkesid kümne päeva kestnud ägedad lahingud. Soomlased avasid Punaarmee edasitungi takistamiseks Saimaa kanali lüüsid ja ujutasid üle Viiburi kirdeosa, kuid see ei takistanud Punaarmeel linna tungimast. Viiburis käisid ägedad lahingud (linna puruks pommitamine) veel kaks tundi pärast seda, kui jõustus Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu 13. märtsil 1940 kell 11.00. Viiburi kesklinn jäigi Punaarmeel vallutamata.

Välisabi Soomele

muuda

Soomele tuli appi tuhandeid vabatahtlikke paljudest riikidest – 12 000 meest, peamiselt rootslast (sama palju kui Hispaania kodusõja internatsionaalsetes brigaadides[19]. Talvesõjas osales ka sadakond eestlast (ametlikult 56, A. Juutilaineni hinnangul võis neid olla üle saja)[20]. Otsesest abistamisest võtsid osa 26 riiki. Lennukite, tankide ja muu sõjavarustuse suurimaiks müüjateks Soomele olid Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania. USA president Franklin Roosevelt keelas toorainete ja tööstusseadmete ekspordi Nõukogude Liidule ja andis Soomele 30 miljonit dollarit laenu.

Inglismaa ja Prantsusmaa kavandasid saata Soomele appi 57 000-mehelise ekspeditsioonikorpuse, mis oli juba Inglismaa sadamates laevadele paigutatud, kuid Rootsi ja Norra valitsus keeldusid kategooriliselt ekspeditsioonivägede läbilaskmisest oma territooriumi kaudu. Vaatamata Soome valitsuse korduvatele palvetele jäi Rootsi ebasõbralik hoiak Soome suhtes püsima kuni Talvesõja lõpuni. Seetõttu jäi Soomel väga vajalik välisabi saamata. Kuid nimelt see Inglismaa ja Prantsusmaa kavatsus hoidis ära Soome okupeerimise ja liitmise 12. liiduvabariigina. [15]

10. detsembril 1939 teatas Tallinnas asuva Nõukogude Liidu täievolilise esinduse nõunik Vladimir Botškarjov, et soomlased tegelevad Eesti elanike värbamisega tegevarmeesse, makstes teenistuse eest 250 krooni kuus; värvatud toimetatakse kohale mootorpaatidel[21].

 
Moskva rahulepinguga Nõukogude Liidule läinud alad

Sõja tagajärjed

muuda

Rünnates Soomet, rikkus NSV Liit rängalt Nõukogude Liidu ja Soome vahel jõus olnud mittekallaletungipakti, samuti riikide lepingut piirikonfliktide selgitamisest ja Nõukogude Liidu poolt allakirjutatud Rahvasteliidu põhikirja. Soome ründamise eest heideti Nõukogude Liit 14. detsembril 1939 Rahvasteliidust välja.

Sõda peeti 105 päeva, Punaarmee ei suutnud selle ajaga Soomet vallutada. Nõukogude Liit suutis vallutada ainult mõned Soome piirialad, kuid Soome kaitsevägede rinne oli märtsis juba langemas. Märtsis otsustas Stalin alustada Moskvas rahuläbirääkimisi, sest kartis, et Inglismaa ja Prantsusmaa asuvad sõtta Soome poolel, aga see oli Stalinile halvim variant edasise maailmapoliitika elluviimisel. Seetõttu püüdis Stalin sõlmida kiiresti Soomega rahuleppe. Samuti tagastas Nõukogude Liit Soomele Petsamos (Petšengas) vallutatud niklikaevandused (kuulusid Kanada-Inglise kompaniile).

Moskva rahuleping Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel sõlmiti 12. märtsi õhtul kiirustades. 13. märtsil 1940 kell 11.00 lõppes sõjategevus kõigil rinnetel. Rahulepinguga kaotas Soome Nõukogude Liidule üle 10% oma aladest, ca 430 000 elanikku kaotas oma kodu. Loobuda tuli Sallast, enamikust Soome Karjalast koos Viiburi linnaga, Sortavala, Petsamost Kalastaja poolsaar, 4 Soome lahe saarest ja kogu Laadoga järve läänekaldast. [18] Pärast rahulepingu sõlmimist hõivas Punaarmee 20. märtsil ka Enso linna. Rahulepinguga saavutas Nõukogude Liit vaid osa soovitud eesmärkidest. Soome säilitas iseseisvuse tänu oma visale vastupanule ja lääneriikide võimalikule sekkumisele sõtta Soome poolel. Talvesõja lahingud näitasid, et Punaarmee sõjaline ettevalmistus 1939. aastal oli tegelikult nõrk, vaatamata ülekaalule elavjõus ja tehnikas ning arvestamata jäi nn inimlik faktor – soomlaste visadus oma kodu kaitsel.

Eduskunnas arutati rahulepingut 15. märtsil. Rahvasaadikud enamasti mõistsid rahu sõlmimise paratamatust, kuid samas sai valitsus ka terava kriitika osaliseks umbes samasuguses sõnastuses, nagu tagantjärele on kritiseeritud K. Pätsi ja K. Selterit baaside lepingu pärast. Rahu sõlmimist nimetati argpükslikuks sammuks. Soome kogu sõjaeelne välispoliitika olevat olnud väär ning õigel ajal polevat osatud kindlustada välisabi. Pealegi olevat valitsus teinud tõsise vea sellega, et ei küsinud enne rahulepingu allakirjutamist Eduskunna arvamust ning seega on toimitud ebaseaduslikult ja kitsendatud parlamendi õigusi. Rahuleping kiideti heaks 145 häälega. Vastuhääletajaid oli siiski vaid kolm, erapooletuid üheksa. Istungilt puudus 42 saadikut, kes ei soovinud oma nime kõnesoleva lepinguga nii ega teisiti siduda.[13]

Kaotused

muuda
 
Talvesõjas langenud punaarmeelased

Soome kaotas Talvesõjas langenutena 26 662 meest, haavatutena 39 886 meest, teadmata kadunutena ja vangi võetutena 1434 meest [18].

Punaarmee kaotustest on erinevaid andmeid. Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov väitis Punaarmee kaotusteks NSV Liidu Ülemnõukogu istungil 29. märtsil 1940 langenutena 48 745 ja haavatutena 186 584. Soomlaste kaotusteks valetas ta vähemalt 60 000 langenut ja 250 000 haavatut, seega kõik Soome armee võitlejad. 1952. aasta NSV Liidu Kaitseministeeriumi kaadrite peavalitsuse andmetel kaotas Punaarmee sõjas 126 875 inimest langenutena, andmeid haavatute, surnuks külmunute ja teadmata kadunud võitlejate kohta ei esitatud.

Uuema vene statistika[küsitav] järgi olid Punaarmee kaotused langenute ja teadmata kadunutena 126 875 meest, haavatutena 264 908, haigestunutena 51 892, külmunutena 9614 ja vangi võeti 3100 sõdurit [18].

Nikita Hruštšovi järgi kaotas Nõukogude Liit Talvesõjas 1 000 000 meest.

Marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi päevakäsus 13. märtsil 1940 mainiti venelaste (Nõukogude Liidu) kaotusteks umbes 200 000 meest ja 1600 tanki.

Tsiviilkaotused

muuda

Nõukogude Liidu lennuväe Soome linnade pommitamisel hukkus 957 tsiviilinimest.[22] Esimene eestlane hukkus Helsingi pommitamisel detsembris 1939.[23]

Mõjud

muuda

Soome rahva meelsus muutus ühtsemaks. Sõjaväge hakati jõulisemalt arendama. Soome hakkas otsima sõjalist tuge Rootsilt, Suurbritannialt ja lõpuks Saksamaalt.

Nõukogude Liidu sõjalis-poliitiline autoriteet vähenes. Talvesõja kogemused andsid tõuke Punaarmee arendamisele. Soome ja Nõukogude Liidu vahelised suhted jäid väga halvaks.

Ka pärast Talvesõja lõppu jäi Soome välispoliitika juhtimine mõnest isikust koosneva nn siseringi monopoliks ning suhete arendamine Saksamaaga läks välisministeeriumilt kindralstaabi kätte. Osa valitsuse liikmetest, rääkimata Eduskunnast, ei olnud informeeritud nendest sammudest, mis viisid Jätkusõja puhkemiseni.[13]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Sõja alguses oli Soome sõjaväes 337 000 meest. Soomel oli ainult 250 000 vintpüssi (kokku 281 594 relva), kuid kaitseliitlased kasutasid oma vintpüsse (114 000 vintpüssi). Kõige rohkem mehi oli Soomel märtsi alguses 1940 (346 000).
  2. ↑ 2,0 2,1 Leskinen, Juutilainen 1999:299–335. (Markku Palokangas. Suomalaisjoukkojen aseistus ja varustus)
  3. ↑ Leskinen, Juutilainen 2005:77–88 (Juutilainen, Koskimaa).
  4. ↑ Soomel oli 32 Prantsuse tanki Renault ja muid kergetanke aastast 1919. Need tanketid ei kõlvanud Talvesõjas liikumisel sõdimiseks, mistõttu neist tulistati paigalt. Soome ostis aastatel 1936–1939 32 Briti tanki Vicker, kuid nende relvastus pidi valmistatama ja paigaldatama Soomes. Talvesõja alguses oli Soomel lahinguvalmis ainult kümme tanki.
  5. ↑ 1. detsembril 1939 oli Soomel 114 sõjalennukit, 7 luure- ja sidelennukit ning sadakond lahinglendudeks sobimatut õppelennukit. Osa lennukeid vajas remonti. Kokku oli Soomel 235 lennukit.
  6. ↑ Leskinen, Juutilainen 1999:606–649. (Martti Peltonen. Ilmasota talvisodassa.)
  7. ↑ Ries 1988.
  8. ↑ Manninen 1994. Uurijatele ligipääsetavaks tehtud Nõukogude arhiivimaterjale kasutades leidis Manninen 12 Soome rindele saadetud jalaväediviisi, mida varem oli salatud.
  9. ↑ 9,0 9,1 Leskinen, Juutilainen 2005:1150–1162 (Kurenmaa, Lentilä).
  10. ↑ Leskinen, Juutilainen 1999:816–828. (Riitta Lentilä, Antti Juutilainen. Talvisodan uhrit.)
  11. ↑ Leskinen, Juutilainen 1999:792–802. (Timo Malmi. Suomalaiset sotavangit.)
  12. ↑ Эйнара Петровича Лайдинена (к.и.н., старший научный сотрудник международного научно-образовательного центра по истории и культуре Европейского Севера ПетрГУ, "Органы государственной безопасности Карелии в Советско-финляндской войне","Учёные записки Петрозаводского государственного университета" N10, 2009 г
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 https://www.ra.ee/wp-content/uploads/2016/10/ArumaeHeino_Vordlevalt_TUNA2006_1.pdf
  14. ↑ Enn Tupp: Mis vene rahvast tegelikult hävitas?
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 Vaino Kallas "Kahe sõja vahel". Tallinn 2007. ISBN 9789949150342
  16. ↑ https://dea.digar.ee/page/uudisleht/1939/12/01/1
  17. ↑ 7 päeva Soome-Nõuk. Vene konflikti. Rahvaleht, 4. detsember 1939, nr. 285, lk. 8.
  18. ↑ 18,0 18,1 18,2 18,3 Tiit Made "Alasi ja haamri vahel". Argo, Tallinn 2007, lk. 89. ISBN 9789949438105
  19. ↑ Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012. Lk. 105
  20. ↑ Leskinen, Juutilainen 2002:721. (Antti Juutilainen. Välismaa vabatahtlikud Talvesõjas.)
  21. ↑ Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 176.
  22. ↑ Kurenmaa and Lentilä (2005), p. 1152
  23. ↑ Uus Eesti (Tallinn : 1935–1940) nr.335, 8. detsember 1939

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Talvesõda&oldid=6712762"