Aleksander Resev
Aleksander Resev (vene keeles Александр Иоганесович Резев; 23. jaanuar 1905 Gattšina, Peterburi kubermang – 24. oktoober 1970 Tallinn) oli Eesti NSV riigiametnik, Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissar ja Eesti NSV siseminister, miilitsakindralmajor (1945).
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Resev sündis Peterburi kubermangus Gattšinas väljarännanud eestlaste töölisperekonnas, kuid 1911. aastal kolis Resevite perekond tagasi Eestisse Narva.
Poliitiline tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Resev osales poliitilises liikumises juba noorukina, kui astus 16-aastaselt 1921. aastal Narvas Üleeestilisse Noorproletaarlaste Ühingusse. Pärast kommunistliku suunitlusega liikumise keelamist moodustati Narvas spordiselts Noored Sõudjad, mille raames jätkati poliitilist tegevust, selle keelatud kommunistliku suunitlusega poliitilise tegevuse eest ka vahistati 1921. aasta sügisel ja viibis paar kuud vahi all eeluurimisel.
1922. aastal astus Aleksander Resev sotsialistliku suunitlusega, Kommunistliku Internatsionaali toetanud Eesti Iseseiseva Tööliste Parteisse ja ka Narva Kiutööliste Ametiühingusse.
1922. aasta suvel kolis Aleksander Resev Tallinna, kus asus tööle saapavabrikus Estoking, kuid juba sama aasta septembris kutsuti ta tööle töölisajalehtede talitusse, mis asus Tallinnas Tööliste Keldris.
Töölisajalehtede talituses töötamise ajal astus Aleksander Resev Eestimaa Kommunistlikku Noorsooühingusse.
1923. aastal valiti Aleksander Resev Tallinna Metallitööliste Ametiühingu sekretäriks ja sama aasta juunikuus astus ta illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks.
Kuna kommunistlike organisatsioonide tegevus oli Eestis keelustatud Vabadussõja ajast 1918. aasta detsembrist, siis kasutas kommunistlik partei ära Eestis legaalselt tegutsevaid sotsialistliku suunitlusega parteisid ning Aleksander Resev astus ka Eestimaa Iseseisvasse Sotsialistlikku Tööliste Parteisse (Eestimaa Töörahva Parteisse) ning oli valitud EISTP Keskkomitee liikmeks, juhtides EISTP KK ja Üleeestimaalise Ametiühingute Kesknõukogu noortekomisjonide liige ning ENKÜ Tallinna Komitee liige ja komitee esindajana ka illegaalse EKP Tallinna Komitee liige.
1924. aastal jaanuaris peeti Aleksander Resev kinni koos riigipöördekatse ettevalmistajatega. 10.–27. novembril 1924 toimunud 149 protsessil mõisteti ta süüdi ja talle määrati karistuseks 15 aastat sunnitööd. Karistuse kandmisest vabastati Aleksander Resev 1938. aasta amnestiaseaduse alusel.
Pärast vabanemist asus Aleksander Resev tööle Tallinna Ühisesse Haigekassasse, pärast mida teenis ajateenistusaja Eesti kaitseväes, kust ta demobiliseeriti 1940. aastal ning jätkas tegevust Tallinna Ühises Haigekassas,
1940. aasta juunipööre
[muuda | muuda lähteteksti]Aleksander Resev võttis osa 1940. aasta juunipöördest, Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud nõukogudemeelsest miitingust ning määrati 1940. aasta juunis Töölisühingute Keskliidu sekretäriks. Koos Edgar Petree, Karl Leesikuga ja kahe tundmatu mehega ta võttis maha Pika Hermanni tipust Eesti lipu 21. juunil 1940. Vasakult esimene Boriss Pšenitšnikov, pilt on tegelikult 1940.a juulist.[1] Juulis 1940. määrati Aleksander Resev EKP Keskkomitee organiseerimis- ja instrueerimisosakonna juhatajaks. Ta oli ka Eesti NSV Ülemnõukogu I ja II koosseisu saadik.
1941. aasta veebruaris toimunud EK(b)P IV kongressil valiti Aleksander Resev EK(b)P Keskkomitee liikmeks, Teise maailmasõja alguses evakueerus Aleksander Resev koos nõukogude vägedega NSV Liitu.
Eesti NSV siseasjade rahvakomissari ja siseministrina
[muuda | muuda lähteteksti]1944. aasta 20. mail, asudes veel NSV Liidu territooriumil, määrati Aleksander Resev Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissariks. 1946. aastast oli ta ka Eesti hävituspataljonide ENSV SARKi Hävituspataljonide Keskstaabi operatiivosakonna ülema kohustes[2]. Pärast 1946. aastal Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi ümbernimetamist Eesti NSV Siseministeeriumiks, 25. märtsil 1946 oli Aleksander Resev ka Eesti NSV siseminister kuni 27. veebruarini 1951.
Pärast siseministriks nimetamist jätkas A. Resev oma poolelijäänud haridusteed ja lõpetas 1949. aastal Tallinnas Tallinna Töölisnoorte Keskkooli.
Märtsiküüditamine
[muuda | muuda lähteteksti]Olles 1949. aastal siseminister, kuulus ta NSV Liidu parteijuhtkonna poolt elluviidava inimsusvastase kuriteo – märtsiküüditamisoperatsiooni juhtgruppi. Pärast küüditamisoperatsiooni "edukat" läbiviimist autasustas NSV Liidu juhtkond Aleksander Resevit 24. augustil 1949 Punalipu ordeniga.
Kokku oli Eesti Represseeritute Registri Büroo andmeil märtsiküüditamise ohvreid 32 536, kellest Siberisse saadeti 19 küüdirongiga 20 072 inimest. On teada 10 331 inimest, keda ei küüditatud, kuid kes jäid lindpriideks. Paljud neist saadeti tabamisel ikkagi Siberisse või vangistati[3].
Langus ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]1950. aastate alguses toimunud EKP sisemise võimuvõitluse käigus ei laabunud Aleksander Resevi koostöö uue EK(b)P KK esimese sekretäri Johannes Käbiniga ning ta asendati 1951. aastal siseministri kohal senise Eesti NSV sõjakomissari Johan Lombakuga. A. Resev määrati NSV Liidu Siseministeeriumi Kostroma oblastivalitsuse ülema asetäitjaks.
Aastatel 1952–1953 viibis Aleksander Resev Moskvas NSV Liidu Siseministeeriumi Juhtiva Kaadri Kõrgemas Koolis, pärast seda määrati ta Eesti NSV Siseministeeriumi Tallinna Miilitsakooli ülemaks[4].
1954. aastal saadeti Aleksander Resev siseministeeriumist tervislikel põhjustel pensionile ning aastatel 1954–1959 töötas Aleksander Resev Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe vastuvõtuosakonna juhatajana.
Aastatel 1959–1970 oli Aleksander Resev EKP KK Partei Ajaloo Instituudi Teadusliku Nõukogu liige.
Tema abikaasa oli Leontine, neil oli tütar Arma.
Aleksander Resev suri 24. oktoobril 1970.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=379092
- ↑ DOKUMENTE METSAVENDLUSEST JA VASTUPANULIIKUMISEST EESTIS. Akadeemia nr 4 1992 lk 835, ENSV SARKi HÄVITUSPATALJONIDE KESKSTAABI KÄSKKIRI NR. 1
- ↑ Peep Varju, Märtsiküüditamine purustas kümneid tuhandeid elusid, Eesti Elu, 24. märts 2005
- ↑ Olev Liivik, Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940-1953, Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2014, lk 312
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Aleksander Resev, 23. jaanuaril 80. sünniaastapäev, Aja Pulss, 1985 nr 2, lk 13
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Aleksander Resev Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Rahvusarhiivi fotode andmebaas. ERAF.2.1.2725 foto nr 1: Resev, Aleksander. Portree vangina. 1930. aastad.
- Rahvusarhiivi foto Aleksander Resevist Eesti NSV siseministrina.
| Eelnev Aleksander Resev, Eesti NSV rahvakomissar (1944–1946) |
Eesti NSV siseminister 1946–1951 |
Järgnev Eesti NSV siseminister, Johan Lombak (1951–1953) |