Andrei Sahharov

See artikkel räägib vene füüsikust ja ühiskonnategelasest; ajaloolase kohta vaata artiklit Andrei Sahharov (ajaloolane)

Andrei Sahharov (vene keeles Андрей Дмитриевич Сахаров) (21. mai 1921 Moskva – 14. detsember 1989 Moskva) oli vene füüsik ja ühiskonnategelane, dissident.

Elukäik

Andrei Sahharov sündis Moskvas, kuid evakueeriti Teise maailmasõja ajal Türkmenistani, kus ta lõpetas Aşgabati ülikooli.

Andrei Sahharov osales alates 1948. aastast vesinikupommi väljatöötamises. 1953. aastal valiti ta NSVL Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Ta osales ka 1961. aastal lõhatud 50-megatonnise Tsaar-pommi väljatöötamises.

1950. aastate lõpus hakkas ta muretsema oma töö tagajärgede pärast ja püüdis tõkestada võidurelvastumist, kirjutades pöördumisi Nõukogude Liidu juhtkonnale.

1975. aastal pälvis ta Nobeli rahuauhinna, kuid teda ei lubatud seda vastu võtma minna.

1980. aastal ta arreteeriti Afganistani sõja vastu protesteerimise tõttu ja saadeti Gorkisse koduaresti, kus ta elas miilitsa järelevalve all 1986. aastani, mil Mihhail Gorbatšov ta vabastada lasi.

Tunnustus

1975 – Nobeli rahuauhind
1978 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi välisliikmeks
1984 – Tomalla auhind
1988 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks

Mälestuse jäädvustamine

1984. aastal nimetati Washingtonis väljak, kus asus Nõukogude Liidu saatkond, Andrei Sakharov Plazaks.

Euroopa Parlament asutas 1988. aastal Sahharovi mõttevabaduse auhinna.

1990. aastal asutas NSV Liidu Teaduste Akadeemia presiidium Sahharovi kuldmedali.

1991. aastal avati Nižni Novgorodis korteris, kus Sahharov oli seitse aastat elanud koduarestis, tema korter-muuseum.

1996–2023 tegutses Moskvas Sahharovi keskus.

Isiklikku

1943. aastal abiellus Andrei Sahharov Simbirskis sündinud Klavdija Aleksejevna Vihhirevaga (1919–1969), kes suri vähki. Neil oli kolm last: Tatjana, Ljubov ja Dmitri.

1972. aastast oli ta abielus Jelena Bonneriga.

Teosed eesti keeles

"Uutmine on paratamatu" (artikkel) – 13 autori artiklikogumikus "Teist teed ei ole", Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 59–76
"Minu saatus püüdis mu kinni" (intervjuu, küsitles Mark Levin) – Aja Pulss 1989, nr 6, lk 16–18
Intervjuu "Vabaduse aste" – Rahva Hääl 9., 10., 11., 12. ja 13. august 1989
Katkendeid artiklitest – Rahva Hääl 23.–27. juuni 1990
eessõna raamatule: Grigori Medvedev, "Tšernobõli vihik" (jutustus; tõlkija Sirje Morozova), Perona, Pärnu 1996

Kirjandus

Vanda Beletskaja, "Mõistuse kutse" – Maaleht 1989, nr 12, 13 (23., 30. märts)
Toomas Sildam, "Andrei Sahharovi ei ole enam" – Noorte Hääl 16. detsember 1989
David Samoilov, "Lahkunud on pühak" – Reede 22. detsember 1989
Lembit Valt, "Oma näoga läbi näotu aja" – Sirp 17. mai 1991, lk 2
Harry Õiglane, "Andrei Sahharov füüsikuna" – samas
Mart Niklus, "Ta tegi seda, mida elu temalt nõudis" – samas

Vaata ka

Rühma nõukogude kirjanike kiri Solženitsõnist ja Sahharovist