Challengeri katastroof

Challenger veidi pärast plahvatust

Kosmosesüstiku Challengeri katastroof toimus 28. jaanuaril 1986, kui 73 sekundit pärast starti plahvatas Challengeri parempoolse tahkekütuskiirendi tihendi purunemise tõttu Space Shuttle'i välispaak, tappes pardal olnud 7 meeskonnaliiget. NASA sattus hiljem ränga kriitika alla, sest nad teadsid, et tihendid võivad olla ohtlikud ja neli inseneri olid korduvalt hoiatanud, et selline asi võib juhtuda, aga neid ei võetud kuulda enne, kui katastroof oli juba juhtunud.

Katastroofi tunnistajateks olid televisiooniülekande vahendusel umbes 17% ameeriklastest, sest süstiku pardal viibis programmi "Õpetaja kosmoses" raames pedagoog Christa McAuliffe. Meedia pööras programmile palju tähelepanu, sest McAuliffe pidi olema esimene õpetaja kosmoses ja planeeritud oli ka koolitunni andmine kosmosest.

Pärast katastroofi said kõik kosmosesüstikud lennukeelu, kuniks vead NASAs ja tahkekütuskiirendites olid parandatud. Järgmine missioon STS-26 startis 29. septembril 1988.

Meeskond

(esireas) Michael J. Smith, Dick Scobee, Ronald McNair; (tagareas) Ellison Onizuka, Christa McAuliffe, Gregory Jarvis, Judith Resnik

Katastroofis hukkusid:

• komandör Francis R. Scobee
• piloot Michael J. Smith
• missiooni spetsialist Ronald McNair
• missiooni spetsialist Ellison Onizuka
• missiooni spetsialist Judith Resnik
• laadungi spetsialist Gregory Jarvis
• laadungi spetsialist Christa McAuliffe

Mure tihendite pärast

Jää starditornis

Tahkekütuskiirendid oli monteeritud 7 sektsioonist, millest 6 monteeriti kokku tehases ja neid rohkem ei avatud. Seitsmes sektsioon monteeriti enne lendu. Sektsiooni kinnituse juures kasutati kummist tihendeid. Tihendid kütusega kokku ei puutunud ja neid peeti turvaliseks.

1971. aasta septembris, kui NASA kosmosesüstikut alles projekteeris, esitas McDonnell Douglas raporti, mille kohaselt olid tahkekütuskiirendid süstikule ohutud, kuid peamiseks ohuallikaks peeti just lennu ajal kuumade gaaside väljapääsemist kiirendi seinast. Morton Thiokol, firma, mis vastutas kiirendite ehituse ja hoolduse eest, tegi 1977. aastal katse, mis näitas, et kiirendite tihendid võivad ohtlikud olla ja kuumad gaasid võivad lennu ajal tihenditest läbi pääseda. Osa insenere soovisid, et kiirendite projekt tagasi lükataks ja tihendid ümber ehitataks, aga tagasilükkamise asemel kiideti need 1980. aastal heaks.

Tihendite kulumist märgati juba Space Shuttle'i programmi teise missiooni STS-2 ajal, kuid see vaikiti taas maha. NASA leidis, et see probleem ei saa süstikule ohtlikuks, ja keeldus kosmosesüstikutele probleemi lahendamise ajaks lennukeeldu andmast. Õnnetuse uurimise ajal ütles astronaut Sally Ride, et tahkekütuskiirendi tihendeid ei oldud madalal temperatuuril katsetatud.

Probleemi tõsidusest saadi aru alles aprillis 1985, kui missioonil STS-51-B, mida teenindas Challenger, kasutatud tahkekütuskiirendi uurimisel leiti rõngastihenditelt suuri kahjustusi. Peatihend oli nii palju kahjustada saanud, et see ei isoleerinud enam ja kuumad gaasid olid raskelt kahjustanud varutihendit. Samal aastal alustati kiirendite ümberprojekteerimist, kuid ka siis keeldusid kiirendite tootjad süstikutele vea parandamise ajaks lennukeeldu palumast ja leidsid, et risk on aktsepteeritav. Üks Rogersi komisjoni liikmetest ütles hiljem, et see otsus oli sama, kui lennufirma annaks ühele oma lennukitest stardiloa, teades, et lennuki tiib on küljest ära tulemas.

Õnnetus

Start

Tumehall suits Challengeri parempoolse kiirendi juures

Süstiku start hilines tunduvalt. Start oli määratud 28. jaanuariks 1986. Kuigi Cape Canaveralil oli ebatavaliselt külm, otsustas NASA, et süstiku võib orbiidile saata, ehkki osa insenere olid sellele vastu, kartes süstiku turvalisuse pärast. Starti edasi ei lükatud.

Challengeri peamootorid käivitusid tavapäraselt ja viis-kuus sekundit pärast peamootorite starti käivitusid ka tahkekütuskiirendid. Süstik startis ja alustas tõusu. Hilisem stardi ajal tehtud video läbivaatamine näitas, et parempoolse tahkekütuskiirendi alumise otsa lähedalt eraldus sel hetkel kiirendi tihendi purunemise tõttu tumehalli suitsu.

Leegi tekkimine

Leek kiirendi juures

Kiirendi tihendi purunemise tõttu pääsesid kuumad gaasid seinast läbi, kuid tahkekütuskiirendite kütuses olnud alumiinium sulges ajutiselt tekkinud augu. Lennu ajal raputas Challengeri külgtuul ja selle tagajärjel tekkis auk tahkekütuskiirendi seina uuesti. Hiljem on arvatud, et kui külgtuul poleks Challengeri lennu ajal raputanud, poleks leket uuesti ilmselt tekkinud ja süstik oleks orbiidile jõudnud. 58 sekundit pärast starti tekkis parempoolse kiirendi seina juurde leek. 6 sekundit hiljem muutis leek kuju, mis näitas, et väline kütusepaak oli lekkima hakanud. 66 sekundit pärast starti hakkas välises kütusepaagis oleva vedela vesiniku rõhk langema, kuid seda ei märganud meeskond ega lennujuhid ning seda ei näidanud ka pilootide ega lennujuhtide arvutid.

Plahvatus

Väliskütusepaak plahvatamas

68 sekundit pärast starti andis lennujuht tavapäraselt loa süstiku peamootoritele võimsust lisada ja Challengeri piloodi Michael Smithi vastus "Roger, go at throttle up" oli viimane kord, kui Challengeri meeskond lennujuhtidele vastas.

73 sekundit pärast starti plahvatas lekkiv süstiku väline kütusepaak. Plahvatuse tagajärjel Challenger purunes ja tahkekütuskiirendid, mis olid süstikust tunduvalt tugevamad, jätkasid iseseisvalt lendu. Süstiku meeskonnaruum oli plahvatuse järel ühes tükis ning tõusis 20 km kõrgusele ja hakkas siis langema.

Lennujuhtide tegutsemine pärast plahvatust

Lennujuhtide ülem Jay Greene oma laua taga pärast Challengeri plahvatust

Lennujuhid nägid Challengeri hävimist televisiooni ekraanidelt. Plahvatuse ajal raadio korraks ragises ja samal ajal süstiku telemeetria kadus. Lennujuhtide ülem Jay Greene käskis teistel lennujuhtidel oma arvuteid hoolikalt jälgida ja otsida märki, et Challenger pääses katastroofist.

110 sekundit pärast starti käivitas ohutusohvitser raadio teel tahkekütuskiirendite enesehävituse ja sama signaal oleks hävitanud ka kosmosesüstiku välise kütusepaagi, kui see poleks juba olnud hävinud.

Samal ajal mõistis Greene, et Challengeri telemeetria ei taastu kunagi, sest see ei pääsenud katastroofist. Pärast seda andis ta käsu uksed lukustada. Kellegi polnud lubatud keskusest väljuda ega siseneda, telefonid lülitati välja ja lennujuhid pidid lennuandmed uurimise jaoks hoiustama.

Meeskonna hukkumine

Meeskonnaruum elas süstiku hävimise üle ja kukkus peaaegu kolm minutit pärast plahvatust merre. NASA arvutuste kohaselt polnud kabiini mõjutanud jõud piisav, et meeskonnale raskeid või surmavaid vigastusi tekitada.

Uurimise ajal märkasid meeskonnaruumi uurinud spetsialistid, et mitu piloodi Michael Smithi juures asunud lülitit polnud tavapärases stardiasendis. Katsed näitasid, et süstiku purunemine ega kokkupõrge ookeaniga ei saanud neid nihutada ja et neil olid peal katted, mis kaitsesid juhusliku lülituse eest. See asjaolu jättis alles versiooni, et Smith ise oli lülitused teinud, kui üritas asjatult voolu taastada. Lisaks olid 3 neljast ookeanist leitud astronautide avariihapnikupakist manuaalselt aktiveeritud. Seetõttu arvatakse, et kui kabiin ei dehermetiseerunud järsult, võis kogu meeskond või osa neist süstiku purunemise üle elada ja et nad hukkusid alles kabiini merre kukkumisel. Eksperdid on kindlad, et meeskonnal polnud võimalik pärast süstiku purunemist eluga pääseda, sest süstiku kabiin liikus veega kokku puutumise hetkel ligikaudu 333 km/h.

Meedias oli pärast õnnetust teateid, et NASAl oli salajane helisalvestis, kus meeskonnaliikmed räägivad ja on paanikas pärast süstiku purunemist. Sellist salvestist pole siiski olemas, sest süstik sai energiat laeva tagaosast ja see eraldus, kui toimus plahvatus, mis jättis meeskonnaruumi elektrita. See tähendab, et igasugune salvestusseade oleks vooluta jäänud.

Järelm

Austusavaldused

President Ronald Reagan pidi katastroofipäeva õhtul pidama traditsioonilise State of the Union kõne. Alguses plaanis Reagan kõne siiski ära pidada, kuid lükkas selle varsti nädala võrra edasi ja pidas Ovaalkabinetist televisiooni vahendusel katastroofiga seotud kõne.

Kolm päeva pärast katastroofi külastas president koos esileediga Kennedy kosmosekeskust, et osaleda Challengeri meeskonna mälestusteenistusel, kus ta pidas samuti kõne. Mälestusteenistusel osales 6000 NASA töötajat, 4000 külalist ja hukkunute pered. Lisaks tegid mälestusteenistuselt ülekande riiklikud telekanalid.

Reagan pidas State of the Unioni kõne 4. veebruaril, kus ta mainis kõne alguses meeskonda.

Ron McNair oli andekas saksofonist ja enne lendu töötas ta koos oma sõbra, prantsuse elektroonilise muusiku Jean-Michel Jarrega viimase plaanitud vabaõhukontserdi "Rendez-Vous Houston" kallal, kus teoses "Last Rendez-Vous" pidi McNair mängima kosmosest saksofoni, mis oleks olnud esimene kosmoses lindistatud muusikateos. Pärast katastroofi tahtis Jarre kontserdi ära jätta, kuid NASA veenis teda seda mitte tegema ja 5. aprillil toimuski Houstonis kontsert katastroofis hukkunute mälestuseks. McNairi asemel mängis kontserdil saksofoni tema sõber Kirk Whalum.

Rusude otsimine

Merest leitud parempoolse tahkekütuskiirendi rusud, mille seinal olid läbipõlemise märgid

Rusude otsimine algas minutid pärast katastroofi toimumist, kui NASA andis tahkekütuskiirendite korjelaevadele käsu minna rusude ookeani kukkumise paika. Samuti asusid sinna teele mitmed õhusõidukid. Kuna rusud langesid veel ookeani, keelas ohutusohvitser lennukitel ja laevadel Challengeri rusude vette kukkumise piirkonnale lähenemise, et vältida edasisi õnnetusi. Keeld tühistati tund pärast õnnetust.

Päästeoperatsiooni juhtis esimesel nädalal NASA nimel Kaitseministeerium. Otsingutel osales ka USA Rannavalve. Otsingud kestsid kuni 7. veebruarini. NASA varjas alguses rusude piirkonna asukohta, et takistada huvilistel otsinguid segamast. Siiski oli piirkonna salajasena hoidmine võimatu ja varsti olid Cape Canaverali läheduses olevad poed tühjaks ostetud raadiotest, mis lülitusid ka rannavalve laevade kasutatavatele sagedustele.

7. märtsil leidsid mereväe tuukrid ookeani põhjast süstiku osa, mida nad pidasid meeskonnaruumiks. Järgmisel päeval kinnitati et leid on meeskonnaruum ja et meeskonna säilmed olid samuti seal. 9. märtsil teatas NASA leiust meediale. Kabiin oli veega kokkupõrke tagajärjel rängalt kannatada saanud ja kõik meeskonnaruumi aknad olid purunenud.

Meeskonnaruumi seest leiti astronautide surnukehad, mis olid pärast 10 nädalat soolases vees peaaegu tuvastamatud. Esimesena tõid tuukrid ära missiooni spetsialisti Judith Resniku ja seejärel Christa McAuliffe'i surnukeha. Järgnevate tundide jooksul toodi ära veel surnukehi. Surnukehade eemaldamine oli tuukritele ohtlik, sest kabiinis oli väändunud metalli.

Surnukehade äratoomise ajal läks tuukritel kaotsi Gregory Jarvise surnukeha, mis leiti varsti vees hulpimas. Surnukeha vajus uuesti vee alla ja kadus, kui seda üritati veest välja tõmmata. Jarvise surnukeha asus teiste hulgas vabatahtlikuna otsima ka astronaut Robert L. Crippen. Surnukeha leiti uuesti aprillis ja see tõmmati merest välja.

Astronaute lahkasid mereväe kohtuarstid, aga ühegi meeskonnaliikme täpset surmapõhjust välja selgitada ei õnnestunud.

Leidmata on 55% Challengerist, 5% meeskonnaruumist ja 65% pardal olnud satelliidist.

Uurimine

Rogersi komisjoni liikmed saabumas Kennedy kosmosekeskusse

President määras õnnetust uurima riikliku uurimiskomitee, mis sai selle esimehe järgi hüüdnimeks Rogersi komisjon. Komisjon uuris õnnetust mitu kuud ja 9. juunil 1986 avaldatud lõpparuande kohaselt oli Challengeri huku põhjuseks parempoolse tahkekütuskiirendi tihendi purunemine, mistõttu pääsesid kuumad gaasid kiirendi seinast läbi. Lekkiv kiirendi põletas läbi välise kütusepaagi ja viimase plahvatamine saigi süstikule saatuslikuks.

Raport kritiseeris rängalt NASA juhtimisstiili ja otsust Challenger iga hinna eest orbiidile saata. Lisaks sai organisatsioon tugevat kriitikat seetõttu, et kiirendite ohtlikkus oli teada juba 1977. aastast, aga NASA ei võtnud probleemi lahendamiseks midagi otsustavat ette ega määranud süstikutele lennukeeldu.

Vaata ka

• Kosmosesüstiku Columbia katastroof