Eesti keraamika

Eesti keraamika all mõistetakse Eestis loodud keraamikat.

Ajalugu

Keraamika ilmumine Eesti aladele

Nõnda nagu mitmetes Eesti naaberriikides, loetakse ka Eestis, neoliitikumi ehk noorema kiviaja alguseks keraamika ilmumist.

Keraamika valmistamise oskus levis Läänemere äärde lõunapoolsematelt aladelt ilmselt kultuurilaenuna, mitte rahvasterändamise tulemusena. Seda soodustas arvatavasti elukaaslaste võtmine väljastpoolt oma kogukonda. Samuti ei ole Eesti aladel kunagi savist puudu tulnud ja seetõttu oli tooraine kohe käepärast võtta.

Arvatavasti võeti kultuurilaenuna üle ainult keraamika valmistamise oskus – nõude vorm ja kaunistamise viis hakkasid sõltuma aga varasematest piirkondlikest eripäradest ja tavadest.

Narva kultuuri keraamika

Pikemalt artiklis Kammkeraamika

Praeguseks teatakse Eestis enam kui paarikümmet Narva kultuuri asuala. Nendest vanim, Riigiküla IV asulakoht Narva lähistel, kannab dateeringut 5000 aastat eKr. Samas on Narva kultuuri kõige varasemad dateeringud saadud Läti idaosast (radiosüsiniku dateering asetab sealsed asulakohad 5500. aastasse eKr) ja arvestades keraamikaoskuste levikusuunda võib eeldada, et kõige vanemaid Narva kultuuri asulakohti ei ole Eesti aladelt veel leitud.

Narva kultuur sai nimetuse 1950. aastail Narva jõe alamjooksult leitud muististe uurimisel. Narva kultuuri asuala hõlmas aga lisaks Eestile ka Läti, Leedu põhjaosa ja Venemaa loodeosa. Ei tasu aga arvata, et Narva kultuur oli midagi sootuks erinevat varasemast keskmisel kiviajal Baltimaades, Valgevene põhjaosa, Poola kirdeosas, Venemaa loodeosas ja võimalik ka, et Karjalas ja Soomes levinud Kunda kultuurist. Kultuuride vahel on suur sarnasus.

Narva keraamika valmistusviis ja esemete kuju oli kõikjal üpris sarnane, kuid erinevates piirkondades olid oma eripärad. Eesti alal olid mõningased erinevused Põhja-Eestis, Kagu-Eestis ja Lääne-Eesti saartel valmistatud keraamikas. Näiteks lisati savile Põhja- ja Kagu-Eestis purustatud kujul teokarpe ja taimi, saartel kasutati lisandina aga peenestatud kivitükikesi. Lisandina kasutati ka šamotti – arvatavasti purunenud savinõude tükke.

Keraamilised esemed olid valmistatud savilinte üksteise peale vajutades. Kujult olid anumad teravapõhjalised ja üpris suured (kuni 40 liitrit). Vahel esines siiski ka ainult mõnede sentimeetrite kõrgusi nõusid. Mandril esines ka liuataolisi pikliku kujuga kausikesi.

Nõudele on iseloomulik välispinda kattev kammilaadse esemega tekitatud triibuline muster, mille järgi nimetatakse seda keraamikat kammkeraamikaks. Ornament koosneb lisaks kammivajutustega tekitatud jäljenditele ka lohkudest ning vahel ka erisugustest täketest ja soontest.

Kasutatud ornamendid erinevad paikkonniti. Eesti põhjaosast pärinevatel keraamikaleidudel esineb tihti "sammuva kammi motiivi" (kammilaadset eset hoiti vaheldumisi ühest otsast paigal ja teist otsa lohistati mööda pinda edasi), Kirde-Eestist pärit keraamikaleidudele on aga iseloomuliku mustri tekitamiseks kasutatud jõekarpide servi, mida oldi eelnevalt sakiliseks lõigatud. Tavaliselt esineb ornament ainult nõude ülemises osas.

Narva kultuuri kammkeraamikat kasutati toiduainete säilitamiseks ja arvatavasti ka keetmiseks. Nõude kasutamisest keedunõudena annab tunnustust mõnede leitud nõude sisepinnale kõrbenud orgaanilise materjali kiht.

Keraamiliste nõude väärtusest annavad aimu leiud, mis näitavad, et vahel on püütud vigasaanud esemeid parandada.

Nöörkeraamika

Pikemalt artiklis Nöörkeraamika

Teisel aastatuhandel eKr levis Eesti alale nöörkeraamika, millele oli iseloomulikuks nöörivajutustega kaunistatud peekrite loomine. Samas kasutati ka robustselt töödeldud nõusid. Selle ajajärgu anumad on sageli väljapoole laienevate servadega ning lamedate ja väikeste põhjadega. Nöörornament paiknes ridadena ümber anumate kaelaosa. Nöör oli arvatavasti valmistatud nõgestest ning seda keerati märjale savile. Eesti leidudel on tavaliselt kuni kümne keerdu.

Nöörkeraamika kasutamine andis nimetuse ka kultuurile – nöörkeraamika kultuur, mida on venekirveste valmistamise tõttu nimetatud ka venekirveste kultuuriks. Arvatavasti oli tegu Ida-Euroopa kaguosast pärinevate indoeuroopa päritolu sisserändajatega, kes oma vähese arvu tõttu ei suutnud kohalikke rahvaid nende asustusalalt välja tõrjuda, kuid kes andsid nende hulka sulandudes edasi oma kultuuri ja ka keraamikavalmistamisoskused.

Uute keraamikaliikide jõudmine Eesti alale

Teisel aastatuhandel eKr levis Eesti alale ka tekstiilkeraamika, mille puhul luuakse esemeid kaunistav ornament jämedakoelise riide abil. Sellel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist (urnmatused).

2.–9. sajandil levis nõndanimetatud kiila pinnaga keraamika, mida iseloomustas läikima poleeritud pind, tugevam põletus ja peeneteralisema savi kasutamine.

11. sajandil levis arvatavasti Vene aladelt (Pihkvast või Novgorodist) Eestisse potikeder (esmalt Ida-Eestis). Saaremaal ja kohati Lääne-Eestis tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses. Samal ajal hakati ka savile hakati kivipuru asemel liiva lisama. 13.–14. sajandil asendus käsitsi ringiaetav potikeder jalaga ringiaetavaga.

Keraamika areng Eestis keskajal

13. sajandil kasvas keraamika sissevedu ja eriti hinnatuks kujunes valdavalt Saksa aladelt pärinev kivikeraamika. 13. sajandi keskpaigast on teada ka vanim Eesti pottsepatöökoda, mis leiti 1998. aastal arheoloogilistel väljakaevamistel Viljandis.

Pärast 14. sajandit hakati keraamilisi nõusid metallist ja puidust nõudega välja vahetama ja seetõttu vähenes keraamika tähtsus.

17. sajandil rajati Tallinnas pottseppade tsunft. Tsunfti rajamine alles nõnda hilisel ajal on seletatav vähese nõudlusega keraamika järele ja välismaise keraamika eelistamisega kodumaise ees.

Tallinna fajansimanufaktuur

Pikemalt artiklis Ficki fajansimanufaktuur

1772. aastal asutas Tallinna Raeapteeker Carl Christian Fick Tallinnas praeguse Luise tänava kohal paiknenud Luisenthali suvemõisa (nimi tuleneb suvemõisa 1792. aastal omandanud Louise von Steinheili nimest) fajansi manufaktuuri. Fick oli pärit Saksamaalt ja arvatavasti pärines sealt ka manufaktuuri rajamise idee. Samuti tuli enamus manufaktuuri töölistest Saksamaalt, eriti Kielist.

Toodangust olid põhiliselt esindatud serviisid, keeruliste kaunistustega aromaatnõud, maitseainete alused, puuviljavaagnad, toosid ja soolatopsid ning pisiplastika, mis oli valmistatud kohaliku sinisavi ja välismaise valge savi segust. Selle manufaktuuri toodang oli valge tinaglasuuriga kaetud ja glasuuripealsete värvidega kaunistatud. Tallinna fajanssesemetel oli mõjutusi Kieli lilldekoorist, Stralsundi serviisivormidest ja Rootsi Mariebergi vabriku vaasikujudelt.

Manufaktuur lõpetas tegevuse 1782. aastal ning lühikese tegevusaja tõttu jäi vabriku kogutoodang arvatavasti tagasihoidlikuks. Meie ajani säilinud esemeid on seetõttu väga vähe ning need on erit väärtuslikud.

Põltsamaa portselanimanufaktuur ja Põltsamaa portselan

Pikemalt artiklis Põltsamaa portselanimanufaktuur

1782. aastal rajas Põltsamaa lossiomanik Johann Woldemar von Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan.

Manufaktuuris töötasid kuus Saksamaal väljaõppinud meistrid ja kolm eestlast, kes valmistasid põhiliselt koobaltmaalinguga portselani aga leitud on ka mitmevärvilisi lilledekooriga kaunistatud esemeid.

Põltsamaa portselan on võrdlemisi haruldane. Mitmed leitud portselanesemeid asuvad Eesti Kunstimuuseumis ja Põltsamaa Muuseumis.

Keraamika Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi alguses

17.–19. sajandil valmistati Tallinnas ja Narvas ka ahjukahleid, mida valmistati eri ajajärkudel nii reljeefseid kui ka siledapinnalisi ja kaetuna paljude erinevate glasuuridega.

1886. aastal pani Jõgevamaal Siimustis kohalik talumees Joosep Tiiman aluse Siimusti savitööstusele, millest sai peagi Eesti suurim keraamikaettevõte. 1913. aastal arvestati Siimusti savitööstus Venemaa suurettevõtete hulka.

20. sajandi alguses alustasid Setumaa külades tegevust mitmed keraamikatöökojad, mis tootsid valdavalt tüüpilist pottsepist. Vahetult enne teise maailmasõja algust ja Eesti Vabariigi okupeerimist tegutses Setumaal juba 17 keraamikatöökoda.

Lihtsamaid tarbenõusid valmistati 20. sajandi 20.–30. aastatel lisaks Setumaa töökodadele veel umbes paarikümnes keraamikaettevõttes üle Eesti, mille põhitoodanguks olid enamasti ahjupotid, näiteks Pärnus, Haapsalus, Tallinnas ja mujal.

Keraamika iseseisvunud Eesti Vabariigis

Eesti esimeseks kutseliseks keraamikuks sai Juuli Suits.

1920. aastal alustas Tallinnas tegevust aktsiaselts "Savi", kus toodeti tarbekeraamikat ja kahhelkive.

1919. aastal püüti Tallinna Kunsttööstuskoolis (tänase Eesti Kunstiakadeemia eelkäijas) avada keraamikatöökoda, aga see õnnestus alles 1923. aastal tänu Ungari päritolu keraamikule Géza Jákole. Géza Jáko juhtis seda keraamikatöökoda ka järgmised 10 aastat. Seejärel asus vahepeal Riigi Kunsttööstuskooliks nimetatud õppeasutuse etteotsa Valli Eller.

Samal aastal (1923) alustas tegevust Tartu Naisühingu Käsitöökooli keraamikaosakond.

Sellel ajaperioodil paistis keraamikaalase tegevusega silma Jaan Koort, keda võib pidada üheks Eesti rahvusliku keraamika väljaarendajaks.

OÜ Kodukäsitöö (1927–1940) tegeles põhiliselt käsitöö ülesostmise ja müügiga. 1937. aastal avati oma keraamikatöökoda, mille juhatajaks sai Ellinor Piipuu.

Aastatel 1932?–1939 tegutses Helmut Käsukonna ja Jüri Jüriloo asutatud Eesti I Portselanitööstus. Algselt eelistati toota tehnilist portselani, hiljem orienteeruti ümber tarbe- ja dekoratiivesemete tootmisele.

Petseri Tööstuskeskkoolis (1935–1941) õpetati ka praktilist savinõude valmistamist. Keraamikaõpetaja oli Jaan Orussaar.

Pariisi 1937. aasta maailmanäitus

Pariisi 1937. aasta maailmanäituse deviis oli "Kunstid ja tehnika kaasaegses elus" (Exposition Internationale des Arts et Techniques dans la Vie Moderne). Sellel maailmanäitusel on Eesti kunstiajaloos eriline tähendus, sest sealt toodi ära kokku seitse grand prix'i, kaheksa Diplome d'Honneur'i, üheksa kuldmedalit, kuus hõbemedalit ning ühe pronksmedali (autasude saamine oli suur tunnustus sellest olenemata, et neid jagati heldelt kõigile 52 osavõtjamaale).

Praegustest maailmanäitustest erinevalt oli siis suur rõhk professionaalsel ning rahvakunstil. Maailmanäitusele väljapandud kunstiteoste esinduslikkusest võib aidata aimu saada see, et kunstnikest olid esindatud näiteks Vera Muhhina ("Tööline ja kolhoositar"), Pablo Picasso ("Guernica"), Albert Speer, Fernand Léger ja Raoul Dufy.

Pariisi maailmanäitusest kujunes suurim Eesti tutvustamiseks mõeldud välisesinemine nii ulatuse kui ka kulutuste poolest. Eesti ekspositsioon paiknes koos Läti ja Leeduga ühiselt loodud Balti riikide ühispaviljonis, mille peaarhitektiks valiti Aleksander Nürnberg (grand prix paviljonihoone eest) Eestist.

Tunnustust jagus ka Eesti keraamikale. Audiplomitega pärjati Adamson-Eric (audiplomi keraamika ja portselanimaali eest; teine audiplom vaipade eest), Jaan Koort ja Valli Eller.

Langebrauni portselan

Pikemalt artiklis Langebrauni portselan

1924. aastal ostis Nikolai Langebraun Tallinnas Ahju tänaval asuva kinnistu, et rajada portselanimaalimisega tegelev ettevõte. Säärane ettevõtmine tõotas rohket tulu, kuna sellel ajal oli välismaalt toodud kaunistatud portselan tänu kõrgetele tollimaksudele vähestele inimestele taskukohane aga kaunistamata portselani sai Eestisse tuua tollimaksuvabalt. Portselanimaali töökoda alustas kolme töölisega tegevust 1928. aasta oktoobris ja selle sündmusega algas ka Eesti portselanimaali traditsioon.

Kaunistamata portselani toodi sisse peamiselt Saksamaalt. Saksamaalt tõi Langebraun 1929. aastal ettevõtet juhtima ka Karl Hofmeistri, kes oli varem töötanud Rosenthali vabrikus.

Äri edenes hästi ja 1932. aastal ostis Langebraun Vene tänaval veel teisegi töökoja.

Peatselt alustati ka kaunistatud portselantoodete müüki välismaale, mis läks tänu odavamatele hindadele küllaltki edukalt.

Langebrauni portselani laialdasele müügiedule aitas palju kaasa ka oskuslikult planeeritud müügistrateegia. Näiteks loodi erineva temaatikaga tooteid (jõuluteemalised, lihavõtetele pühendatud jne), mida siis vastaval aastaajal müüki paisati. Kaunistatud portselani tootes mõeldi ka erinevatele sihtrühmadele alates vaesemast elanikkonnast kuni väga rikasteni – sellega kindlustati Eestis suur müügiedu.

Teise maailmasõja puhkedes lahkus Nikolai Langebraun koos perega ümberasujana Saksamaale. Langebrauni portselanitööstus riigistati 1940. aastal juunipöörde järel ja ühendati Rene Veberi väikese portselanimaalimise töökojaga Ultra ning moodustati ettevõte Keraama, millest kasvas 1948. aastal välja Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljee.

Langebrauni portselanitöökoja tooted pole aga tänapäevalgi unustusse vajunud, vaid nendest on saanud kollektsionääride ihalusobjektid. Seda olenemata sellest, et neid on võrdlemisi palju säilinud. Eriti hinnalised on ainueksemplarid ning samuti on kõrgema hinnaga välisturgudele mõeldud tooted.

Keraamika areng teise maailmasõja järel

1930. aastate lõpus tegutses Eestis umbes 40 väikest keraamikaettevõtet. Seoses Teise maailmasõja puhkemisega katkes aga keraamika areng. Sõjale järgnenud stalinism, mis kuulutas senised tõekspidamised sobimatuks ja seadis esikohale deviisi: "sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik", mõjus hukatuslikult ka keraamikute vabale eneseväljendusele järgneva aastakümne jooksul.

Keraamika okupeeritud Eestis

1950. aastad

Taasärkamine Eesti keraamikas toimus 1950. aastate lõpus, kui kujunesid välja viis keraamikakeskust. Nendeks olid Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi Ars keraamika ja portselanimaali ateljee, Tartu Kunstitoodete Kombinaadi Ars keraamikaateljee, Tallinna Ehituskeraamika Tehase kunstilised tsehhid Siimustis ja Tallinnas ning Pärnu Ehitusmaterjalide Tehase keraamikatsehh.

Kuigi okupatsioonivõimud ja valitsev ideoloogia nõudsid üldiselt sotsialistlikku realismi, püüeldi järjest enam modernismi suunas. Keraamikal kui Nõukogude Liidu kunstis vähem tähtsal valdkonnal, õnnestus vabamalt kunstilisi ideid rakendada, kuna vähem olulisi valdkondi kontrolliti nõrgemalt. Tarbekunstinäitused võtsid enda kanda selle rolli, mis varem oli kuulunud kujutavale kunstile.

Kuna Eesti keraamikute tehnilise oskused ja hea maitse olid Nõukogude Liidus esiotsas, kasutati eestlasi tihti ka Nõukogude Liidu korraldatud näituste kujundajatena või osavõtjatena. Samuti oli keraamikutel endiselt rohkelt reisimisvõimalusi. Näiteks viibis Helene Kuma 1958. aastal UNESCO stipendinaadina pikemat aega lääneriikides.

Murdelistele sündmustele kohaliku keraamika arenguloos aitas kaasa ka kõrgkuumuskeraamika kasutuselevõtt Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljees.

Jutustava sisuga pisiplastika tootmisest kujunes eraldiseisev tootmisharu.

Sellel kümnendil tegutsenud keraamikutest võiks esile tuua Aino Alamaa ja Ellinor Piipuu loomingu, mis nautis suurt populaarsust nii näitustel kui ka ostjate seas. Tähelepanuväärsed oli ka Adamson-Ericu keraamikaalased teosed, eriti kasutatud motiivid.

1960. aastad

1960. aastatel jõudis Eesti keraamika taas maailmakaardile seoses paljude andekate noorte keraamikute esilekerkimisega. Näiteks 1962. aastal Prahas toimunud rahvusvaheliselt keraamikanäituselt naasid Eesti keraamikud rohke medalisaagiga.

Oma loometeed varem alustanud keraamikutele (Aino Alamaa, Ellinor Piipuu, Mari Rääk) lisandusid Ingrid Nõges, Helene Kuma, Elgi Reemets, Eevi Mardna, Lydia Jõõts, Jutta Matvei, Imbi Ploompuu ja Aurora Tippe, kelle looming moodustaski selle kümnendi kõige silmapaistvama osa.

Peagi lisandus neile mitmeid noori keraamikuid nagu Saima Sõmer, Anu Ivask, Tiiu Lass, Naima Uustalu, Made Evalo, Luule Kormašova, Anu Rank-Soans ja Mall Valk-Sooster.

1970. aastad

1970. aastatel oli keraamika ala, kus leidsid aset mitmed sisulised muudatused. Võeti vastu uusi väärtusi, teostesse lisandus tarbelisust ja dekoratiivsust. Keraamikud jagunesid ehituskeraamika tehastes töötavateks tööstuskeraamikuteks, kes tegelesid põhiliselt madalkuumuskeraamikaga ja kunstitoodete kombinaadis ARS kõrgkuumuskeraamikaga tegelevateks keraamikuteks.

Tööstuskeraamikuteks peaks mainima näiteks Leo Rohlinit, kelle lihtsa vormiga, funktsionaalsed ja dekoratiivsed tööd, on hea näide Eesti keraamika geomeetrilise suuna olemasolu kinnitamiseks. Geomeetrilis-konstruktiivse suunaga teoste loomisega paistsid silma Anu Rank-Soans ja Anne Keek. Tööstuskeraamikutest võiks veel ära märkida Meedi Ümara loomingu.

Kunstitoodete kombinaadis tegevatest keraamikutest vääriksid eraldi väljatoomist Mai Järmut, Irja Kändler, Ülle Rajasalu, Ester Lukas, Marget Tafel ja Ruth Treimut.

Portselani maalimine säilitas oma suure populaarsuse. Portselanimaali alaselt võiks esile tõsta Anu Ivaski, Reet Moori, Evi Rassi, Krista Virkuse ja Ilse Lepiksoni loomingu.

1980. aastad

1970. aastatel muutusid maailmas populaarseks paljud ajaloolised tehnikad (näiteks raku ja nerikomitehnika), mis kümnend hiljem kogusid populaarsust ka Eestis. Samas pandi vähem rõhku tarbekunsti piiride laiendamisele ning eelneva kümnendi kiire arengutempo võttis hoogu maha.

Nerikomitehnika harrastajatest kogus Eestis laiemat kuulsust Annika Teder ja rakutehnika viljelemisega said tuntuks Kaido Kask ja Ingrid Allik. Puhtakujulise tarbekunstnikuna väärib sellest ajaperioodist esiletõstmist Georg Bogatkin.

Keraamika taasiseseisvunud Eesti Vabariigis

Seoses Eesti taasiseseisvumisega muutus tuntavalt ka Eesti keraamikute tööpõli. Turg hakkas kiiresti täituma odavate lääne masstoodetega ja Vene turu kadumine pani Eesti keraamikatööstuse raskesse olukorda. Keraamikuid, kes olid varem seotud keraamika tööstusliku tootmisega, enam ei vajatud. See lõi aga kõik eeldused väikeste keraamikatöökodade tekkeks. Näiteks alustasid tegevust Georg Bogatkini töökoda Bogapott (Pikk jalg 9, Tallinn) ning Ülle Rajasalu ja Kadri Jäätma eestvõttel savitöökoda Katariina käigus.

Hoogu võttis liikumine suurema avatuse ja tehnilise virtuooslikkuse arenemise suunas. Ilmub järjest enam autoritele eripäraseid lahendusi. Hakkavad tihenema kontaktid muu maailmaga.

1990. aastatel saavutasid rahvusvahelistel keraamikanäitustel tunnustuse Karin Kalmani ja Anne Türni looming. Keraamikutest kerkisid esile Sergei Isupov, Maanus Mikkel, Külli Kõiv, Jaana Kormašova, Kattri Taklaja ja Terje Hütt.

Samal ajal kogus rühmituses Neoeksprepost tuntust Urmas Puhkan, keda 1991. aastal premeeriti Vaal galerii aastapreemiaga (preemia kannab nime "Harpuun").

19. jaanuaril 1993 loodi Eesti Kunstnike Liidu alaliiduna Eesti Keraamikute Liit, kuhu kuulub praegu 88 liiget. Eesti Keraamikute Liit on enda ülesanneteks võtnud esindada alaliidu huve Eesti Kunstnike Liidus, korraldada keraamikute aastanäitusi, levitada teavet rahvusvahelistest keraamika näitustest jm ettevõtmistest, hallata keraamikapõletusahju Tohisool ja korraldada samas iga-aastast rahvusvahelist keraamika sümpoosioni.

Urmas Puhkani eestvedamisel loodi 1993. aastal keraamikute rühmitus Asuurkeraamika. Sellesse rühmitusse kuuluvad praegu Kärt Seppel, Kadri Pärnamets, Aigi Orav, Külli Kõiv ja Lauri Kilusk.

21. sajand Eesti keraamikas

Esthoggama

2000. aastal ehitati Andres Alliku eestvedamisel Eesti ja Ameerika keraamikute koostöös Kohila lähedale Tohisoo mõisa parki Balti- ja Põhjamaade esimene anagama tüüpi keraamikaahi Esthoggama. Ahju nimi pärineb ahju konstruktsiooni eeskujuks olnud anagama ahju ja Ameerika Ühendriikide Groundhogi tüüpi ahju nimest. Ahju suurus võimaldab suurevormiliste esemete põletamist. 2014. aasta suvel ehitati selle asemele uus anagama ahi. Suure ahju vastu ehitati 2012. aastal Erasmuse intensiivprojekti EcoCeramics raames väiksem puuküttega ahi.

Tohisoo ahje haldavad Eesti Keraamikute Liit, Kohila Kunstide Kool ja Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakond. Korraldatakse rahvusvahelisi koolitusi ja loomelaagreid.

Setu talurahvakeraamika traditsioonide elustamine

2002. aastal valmis Seto talumuuseumi maa-alal Andres Alliku ja Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna üliõpilaste ühistööna puuküttega keraamikaahi. Ahi ei sarnane setu traditsiooniliste ahjudega ja lisaks madalkuumuskeraamikale on seal võimalik valmistada ka kõrgkuumuskeraamikat.

Lisalugemist

Leo Rohlin. Eesti keraamika ajast aega, Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia 2007.

Vaata ka

Välislingid

Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumi keraamika- ja portselanikogu