Peeter Volkonski
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2008) |
Peeter Volkonski (sündinud 12. septembril 1954) on Eesti muusik (laulja), tõlkija, kirjanik, näitleja ja teatrilavastaja.
Haridus ja loometöö
[muuda | muuda lähteteksti]Peeter Volkonski lõpetas 1972. aastal Keila 1. Keskkooli ja 1976. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennu.
Volkonski on töötanud aastatel 1976–1980 Noorsooteatris, 1980–1984 Vanalinnastuudios ja 1986–1991 Vanemuises näitlejana. Ta on olnud aastatel 1993–1994 Eesti Instituudi referent vene küsimuses, 1995–1996 Kroonika Tartu toimetaja ning aastast 1998 Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvaste muusika õppejõud.[1]
Volkonski sai tuntuks punkbändiga Propeller, eriti pärast seda, kui bänd 1980. aastal pärast kontserti Kadrioru staadionil ära keelati, mille tulemuseks olid rahvasuus ka "propamässuks" kutsutud noorterahutused ja solisti "eluaegne" esinemiskeeld.[2]
Ta on laulnud lisaks ansamblites E=mc2,[3] Hõim ja ROSTA Aknad. Tal oli kokkupuuteid ka ansambliga Ruja.[4] Volkonski oli (koos Jaanus Nõgistoga) Olav Ehala rokkmuusikali "Johnny" kaasautor (1980 Noorsooteatris), ta on loonud tantsulavastuse "Väike prints" (1991 Vanemuises).
Volkonski on avaldanud ajakirjanduses följetone, tõlkinud näidendeid (William Shakespeare’i "Kaheteistkümnes öö", "Kuningas Lear", "Othello", "Nagu teile meeldib", kõik koos Hannes Villemsoniga) ja luulet (Nareki Grigori "Nutulaulude raamat", 2017), andnud välja lasteraamatuid, mänginud telelavastustes ("Michael Kramer", 1976).
2007. aastal Eesti Vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtul esitas ta ansambliga Recycle Bin Propelleri loo "Die Woche" päevapoliitilise sisuga uusversiooni "Mis ütleb rahvas".[5]
Filmograafia
[muuda | muuda lähteteksti]- 1974 "Värvilised unenäod" mängufilm, vikerkaar
- 1975 "Indrek" mängufilm, Solotarski
- 1977 "Imelugu" muusikafilm, Riccardo
- 1978 "Poiss ja liblikas" animafilmid, helilooja
- 1981 "Teaduse ohver" telemängufilm, professor
- 1981 "Tänav" animafilm, helilooja
- 1981 "1+1+1" animafilm, helilooja
- 1982 "Šlaager" mängufilm, osaline
- 1983 "Suletud ring" telemängufilm, sigariga tüüp
- 1983 "Sõlm" animafilm, helikujundaja
- 1984 "Üliettevaatlik" tellimusfilm, helikujundaja
- 1986 "Võtmeküsimus" telemängufilm, režissöör
- 1988 "Tööd ja tegemised" animafilm, stsenarist
- 1988 "Narva kosk" II jagu telemängufilm, Menahem Glikmann
- 1991 "Surmatants" mängufilm, Michel Sittow
- 1997 "Minu Leninid" mängufilm, Grigori Zinovjev
- 1998 "Vares ja hiired" animafilm, hääl
- 1998 "Kallis härra Q" mängufilm, pudelimees
- 2000 "Me saame hakkama" teleseriaal, James Bratowsky
- 2001 "Sääsk ja hobune" animafilm, dialoogi autor (jutustaja)
- 2007 "Must lagi" animafilm, luulehäälutaja
- 2007 "Lõpuõhtu" animafilm, stsenarist (hääl)
- 2007 "Jan Uuspõld läheb Tartusse" mängufilm, lavastaja Volk
- 2008 "Taarka" mängufilmi, preester Raag
- 2009 "Püha Tõnu kiusamine" mängufilmi, aiapanija
- 2009 "Blow" lühifilm, osatäitja
- 2010 "Lumi matab jäljed" lühifilm, doktor Meerpalu
- 2010 "Kutsar koputab kolm korda" mängufilm, kutsari sõber, vürst
- 2011 "Täitsa lõpp!" mängufilm, vana paadimees/jutustaja
- 2011 "Rotilõks" mängufilm, aiapanija
- 2011 "Olmeheidutus" animafilm
- 2011 "Nöbinina" teleseriaal, helilooja
- 2013 "Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu" animafilm, Lisa isa (hääl)
- 2013 "Free Range" mängufilm, Fredi isa
- 2013 "Elavad pildid" mängufilm, dr. Karpinski
- 2015 "Supilinna Salaselts" mängufilm, raamatukoguhoidja
- 2016 "Kuum jälg" teleseriaal
- 2017 "Mehetapja/Süütu/Vari" mängufilm, preester (Mehetapja)
- 2018 "Põrgu Jaan" mängufilm, Hinrik
- 2018 "Alo" teleseriaal
- 2019 "Vahetus" lühifilm, šamaan
- 2019 "Johannes Pääsukese tõeline elu" mängufilm, doktor
- 2021 "Uibu Talu" lühifilm, vanaisa Kristof[6]
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1997 – Suure Vankri auhind
- 2001 – Valgetähe V klassi teenetemärk[7]
- 2001 – Eesti Teatriliidu meeskõrvalosatäitja auhind (Eesti Draamateatri lavastuse "Aristokraadid" trupile)
- 2001 – Eesti Teatriliidu sõnalavastuste žürii eriauhind Eesti Draamateatri lavastuse "Aristokraadid" trupile
- 2006 – Aleksander Kurtna nimeline auhind
- 2009 – Tartu Kultuurikandja aunimetus (aasta looja)
- 2018 – Tartu teerajaja
- 2023 – Tartu aukodanik
- 2024 – Eesti Näitlejate Liidu auliige
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Peeter Volkonski pärineb Volkonski vürstisuguvõsast. Tema isa oli helilooja vürst Andrei Volkonski ja ema oli kirjanik Helvi Jürisson; vanaisa Mihhail Volkonski oli laulja (bariton). Peetri vanavanaisa vürst Pjotr Volkonski oli Keila-Joa mõisa üks omanikest. Peeter Volkonskil on esimese abikaasa Kaja Tammega (snd 1951) neli last: tütar Elisabeth ning pojad Miikael, Taaniel ja Immanuel. Praegune abikaasa Maria Volkonskaja (snd 1951, neiuna Panova) on psühhiaater.
| Vürst Peeter Volkonski esivanemad | |||
| Vürst Peeter Volkonski (sündinud 1954) |
Vürst Andrei Volkonski (1933–2008) |
Vürst Mihhail Volkonski (1891–1961) |
Vürst Pjotr Volkonski (1861–1948) |
| Vürstinna Jekaterina Šahhovskaja (1867–1922?) | |||
| Vürstinna Kiira Petkevitš (1911–1995) | Georgi Petkevitš (1873–1937) | ||
| Vera Goremõkina (1888–1975) | |||
| Helvi Jürisson (1928–2023) |
Nikolai Jürisson (1898–1980) |
Johan Jürisson (1870–?) | |
| Pauline Jürisson | |||
| Emilie Jürisson (1901–1995) |
Märt Kott (1873–?) | ||
| Charlotte Kott (1876–1930) | |||
Raamatud
[muuda | muuda lähteteksti]- "Onu Volgi värsiaabits". Värsid: Peeter Volkonski; pildid: Piret Raud; autoritest kirjutanud Kerttu Soans. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2004, 72 lk; ISBN 9985701577
- "Notsu-traktorist" (lasteluuletused; vigurraamat). Kirilille Kirjastus, Tallinn 2006, koos kaanega 6 lk; ISBN 9949410428
- "Kabriolett" (lasteluuletused; vigurraamat). Kirilille Kirjastus 2006, koos kaanega 6 lk; ISBN 994941041X
- "Volgi naljad" (anekdoodid). Kujundanud Andres Tali, sari Jutuvestja, Tammerraamat, Tallinn 2008, 183 lk; ISBN 9789985985137
- "ISBN 978-9985-9980-6-9". Menu Kirjastus, Tallinn 2009, 157 lk + CD; ISBN 978-9985-9980-6-9
- "Karukell ja kellakaru" (lasteluuletused). Katrin Ehrlichi illustratsioonid. Kirjastus Maaleht, Tallinn 2010, 64 lk; ISBN 9789949478347
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Peeter Volkonski. Eesti Teatriliit.
- ↑ , Noorterahutused Tallinnas 1980. aasta 22. septembril, Tallinna Linnaarhiiv, 22. september 2015.
- ↑ Ansambli E=mc2 tutvustus veebilehel Ideejazz '14. Vaadatud 20.02.2020.
- ↑ Peeter Volkonski. ruja.ee
- ↑ Loomulikult väga vahva pidu. Ikkagi Tartu ju! Õhtuleht, 26. veebruar 2007.
- ↑ Peeter Volkonski. Eesti filmi andmebaas.
- ↑ Teenetemärkide kavalerid
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Peeter Volkonski |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Peeter Volkonski |
- Peeter Volkonski andmekogus IMDb (inglise)
- Peeter Volkonski esitles raamatut, ERR uudised, 16. september 2009 (artikkel ja video)
- Ööülikooli saade aastast 2004 – Peeter Volkonski räägib inimhääle tekitamise võimalustest
- Raimu Hanson, "Helilooja ja madratsiomanik Peeter Volkonski annab aru", Tartu Postimees, 2. september 2004
- Madis Jürgen, "Peeter Volkonski: Eesti venelastest saab asja siis, kui nad hakkavad kuulama Mattiiseni ja Rannapi laule"", Eesti Ekspress, 9. mai 2007
- Vürstide Volkonskite täielik genealoogiline tabel
- Vürst Peeter Volkonski genealoogiline tabel
- Volkonskid Eestimaa rüütelkonna genealoogilises käsiraamatus
- Laulasmaa mõisa kinnisturaamat
- Raimu Hanson, "Teatrimehe sõnamängulust leidis ekspertide tunnustust" – Tartu Postimees 3. veebruar 2011
- Kaarina Rein, "Eeposest rokini. Intervjuu Peeter Volkonskiga". Looming 2019, nr 9, lk 1308–1315
- Ööülikool. Peeter Volkonski. Vabanemisest. 30.04.2022
- "Peeter Volkonski: venelased on orjarahvas" Eesti Päeveleht, 30. juui 2022
