Seadusjärgne pärimine (Rooma eraõigus)
 |
Seadusjärgne pärimine on ühe isiku (pärija) teise isiku (pärandaja) õigustesse ja kohustustesse astumine viimase surma korral. Rooma õiguses eristatakse kahte liiki pärimist: testamendijärgne pärimine (a testato) ja seadusjärgne pärimine (ab intestato).[1] Rooma pärimisõigus on oma olemuselt keeruline ja selles puudub süsteemne ühtsus.[2] Seetõttu käsitlevad ka Justinianuse kogumikust „Digesta” pärimisõiguse teemasid 11 raamatut 50-st.[2]
Seadusjärgselt sai pärida alles siis, kui puudus kehtiv testament. Pärimine seaduse järgi – ab intestato – toimub siis, kui testamenti pole üldse tehtud või testament osutub kehtetuks.[1] Sel juhul määrab seadus, kellele jääb surnud isiku vara.[1] Tavaliselt on surnud isiku pärijateks tema sugulased.[1] Rooma õigus tunneb kahesugust sugulust – võimusugulus (agnatio) ja veresugulus (cognatio).[3] Veresugulus hõlmab isiku lapsi ning võimusugulusega lisanduvad pärijate ringi ka naine ja orjad.[3] Sugulust määrati sugulusastmetega.[3] Seega esimese ringi pärijad olid pärandajale lähedasemad sugulased ja teise ringi pärijad kaugemad.[3]
Seadusjärgse pärimise puhul oli vanim üldreegel, et pärijateks saavad pärandaja võimu all olevad isikud. Sellisel juhul ei olnud oluline võimu all olijate sugu: naised ja mehed said pärida võrdses osas. Kui pärandaja võimu alla ei kuulunud ühtegi isikut, siis said pärijateks sugulusastmelt kõige lähedasemad sugulased. Kui pärandajal sugulased puudusid siis läks tema pärandus riigile.[4]
Pärandamis- ja pärimisvõime
[muuda | muuda lähteteksti]Pärandamis- ja pärimisvõime omamine sõltus Roomas kolmest staatusest: 1) status libertatis, 2) status civitatis ja 3) status familiae. Esmalt jagas status libertatis ehk isiku vabaduse seisund inimesed kahte kategooriasse: vabad isikud ja orjad. Testamendi tegemise ja pärimise õigus oli vaid vabadel isikutel, orjadel see puudus. Status civitatis ehk isiku kodakondsus jagas isikud kahte kategooriasse: Rooma kodanikud (latiinid) ja peregriinid (välismaalased). Pärandamis- ja pärimisvõime oli vaid Rooma kodanikel. Viimaseks staatuseks oli status familiae ehk Rooma kodaniku perekondlik seisund. Selle põhjal oli isik persona sui iuris, kui ta ei olnud teise isiku perekondliku võimu all, või persona alieni iuris, kes kuulus teise isiku perekondliku võimu alla. Rooma eraõiguses ei olnud pärandamisvõimet persona alieni iuris’tel, kuid nad said olla pärijad.[3]
Pärida said ka adopteeritud lapsed, kes olid perepea võimu all ja persona sui iuris’ed. Siinkohal on oluline, et adopteerimisega kaotasid nad õiguse pärida oma eelnevalt perekonnalt. Selle õiguse võisid nad tagasi saada, kui nad emantsipeerusid (said iseseisvaks) enne eelneva perepea surma. Peale surma emantsipeerudes ei saanud nad pärimisõigust tagasi. Arvatavasti oli sellise reegli põhjuseks soov vältida olukordi, kus adopteeritu emantsipeerub peale eelneva perepea surma, lihtsalt selleks, et tema pärandit endale saada.[4]
D. 37.4.6.4: „...adoptio tamdiu nocet, quamdiu quis in familia aliena sit. ceterum emancipatus ad bonorun possessionem parentium naturalium venit, sed emancipatus vivis eis, non etiam post mortem eorumn: hoc enim verius est post mortem eorum emancipatum non admitti.”[4]
D. 37.4.6.4: „Adopteerimine peatab pärimisõiguse ainult senikaua, kuni mees on teise pere liige. Peale emantsipatsiooni saab ta õigused oma sünnijärgsete vanemate omandile, kui ta emantsipeeriti vanemate eluajal, mitte peale nende surma. Ehk mees, kes on emantsipeeritud peale vanemate surma, ei saa olla pärijaks.”
Hilisemas Rooma õiguses puudus pärandamis- ja pärimisõigus ka riigireetjatel, usust taganejatel ja ketseritel.[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Elmar Ilus (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus Ilo. Lk 174-182.
- ↑ 2,0 2,1 Rafael Domingo (2020). The Roman law of succession. An overview. Ius Romanum, 2020 (1). Lk 37.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Elmar Ilus (2005). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: MTÜ Kirjastus Penikoorem. Lk 76-89.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Hugh Lindsay (1998). Adoption and succession in Roman law. Newcastle Law Review 3 (1). Lk 59-68.
- ↑ Hesi Siimets-Gross (2022). Loengukonspekt Rooma eraõiguse alused.