Mine sisu juurde

Simon Vouet

Allikas: Vikipeedia
Simon Vouet
Simon Vouet (autor François Tortebat, 1620)
Sündinud 9. jaanuar 1590
Pariis, Prantsusmaa
Surnud 30. juuni 1649
Pariis, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunst, graafika
Kunstivool barokk
Patroonid Louis XIII, kardinal Richelieu
Abikaasa Virginia Vezzi (1626–1638)
Radegonde Béranger (1640–1649)

Simon Vouet (9. jaanuar 1590 Pariis, Prantsusmaa – 30. juuni 1649 Pariis, Prantsusmaa) oli prantsuse maalikunstnik, kes tutvustas Prantsusmaal Itaaliast pärit barokkstiili. Ta oli oma aja üks tuntumaid maalikunstnikke Prantsusmaal.

Vouet tutvus barokkstiiliga aastail 1613–1627 Itaalias elades. 1627. aastal naasis ta Prantsusmaale, et jätkata kuningas Louis XIII õukonnamaalija ja seejärel õukonna esikunstnikuna (premier peintre du Roi). Ta rajas ka ateljee, kus õpetas tuntud maalikunstnikest näiteks Charles Le Bruni.[1] Vouet ja ta ateljees töötavad kunstnikud lõid kuningale ja jõukatele patroonidele religioosse ja mütoloogilise sisuga maale, portreid, freskosid, tapeete ja mahukaid dekoratiivseid lahendusi.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Simon Vouet sündis 9. jaanuaril 1590 Pariisis. Ta oli juba lapsena kunstist ümbritsetud, sest ta isa Laurent Vouet oli samuti maalikunstnik. Ka ta noorem vend Aubin Vouet (1595–1641) sai hiljem kunstnikuks.

Vouet alustas kunstnikuteed portreemaalijana. Kõigest 14-aastaselt saadeti ta Inglismaale ja 20-aastaselt läks ta Konstantinoopolisse (tänapäeva İstanbuli) maalima sultan Ahmet I.[2]

1613. aastal suundus Vouet Itaaliasse, kus viibis 1627. aastani ja omandas värske kunstistiili baroki tehnikad. Tema suurimad patroonid olid teadlane ja kunstikollektsionäär Cassiano dal Pozzo (1588–1657), kardinal Francesco Barberini (1597–1679) ning aristokraatlik pankur ja kunstikollektsionäär Vincenzo Giustiniani (1564–1637); kunstnikest avaldasid talle mõju baroki väljaarendajad Carraccid ja Michelangelo Caravaggio,[2] kellega ta võis kokku puutuda Caravaggio loominguga kardinal Francesco Maria del Monte koguga tutvudes.[3]

Vouet sai paarikümne Roomas veedetud aasta jooksul nii tuntuks, et ta valiti Püha Luuka akadeemia (Accademia di San Luca) presidendiks.[4] Ta avas Roomas ateljee, kus täitis arvukaid tellimusi. Vouet domineeris kujutava kunsti valdkonnas ligi 15 aastat.[2]

1626. aastal abiellus ta Itaalia kunstniku Virginia Vezziga (ka Virginia da Vezzo), kellega sai viis last. Ta kasutas naist Madonnat ja naissoost pühakuid kujutavatel maalidel modellina.[5]

1627. aastal pöördus ta Prantsuse kuninga Louis XIII palvel tagasi Prantsusmaale ning sai õukonna esimaalijaks. Ta lõi palju õukonnaportreid (peamiselt pastelle) ning kuninga soovil koomikseid ja gobelääne.[2]

1638. aastal suri Vouet' abikaasa. Kaks aastat hiljem abiellus ta lesk Radegonde Bérangeriga, kellega sai ta veel kolm last.[6]

Vouet' kuulsus rauges 1640. aastal, kui esile tõusis Nicolas Poussin. Poussinist sai uus kuninga lemmik ning ta tõsiste klassitsistlike teoste kõrval hakati Vouet' loomingut pidama madalaks ja distsiplineerimatuks.[2] Hoolimata kuulsuse raugemisest sai Vouet' käe all koolituse mitu tähtsat prantsuse maalikunstnikku, nagu Charles Le Brun (1619–1690), kellest sai hiljem kuninga esimaalija, ning Eustache Le Sueur (1616–1655), kes maalis suurel hulgal maalitsükleid, peamiselt kirikutele, ning portreid.[4]

Simon Vouet suri 59 aasta vanuses 30. juunil 1649 Pariisis. Ta maeti Saint-Jean-en-Grève'i kiriku kalmistule (praeguseks lammutatud).[7]

Tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

"Kui Simon Vouet 1627. aastal Pariisi naasis, iseloomustas Prantsusmaa kunsti provintslikkus; see oli Itaalia standarditest veerand sajandit taga. Vouet tutvustas seal värskemaid suundi, koolitas noori andekaid kunstnike – aga ka kunstipublikut, – ning tõi Pariisi kunstipildile tagasi," on öeldud.[8] Vouet' stiil kujunes talle ainuomaseks, aga oli selgesti Itaalia mõjudega. Oma harmoonilisuse ja graatsiliste figuuridega jättis ta Prantsuse maalikunsti sügava jälje. Loomingut levitas ta graveeringute kaudu, mis annab tänapäeval suurepärase ülevaate sellest, kui palju ta teostest on tegelikult hävinenud.[2]

Vouet' stuudios said koolitust paljud järgmise põlvkonna kunstnikud. Ta tuntuimate õpilaste Charles Le Bruni ja Eustache Le Sueuri kõrval omandasid seal haridust tenebrist Valentin de Boulogne, maalikunstnikud François Perrier, Nicolas Chaperon, Michel Corneille Vanem, Charles Poërson, Charles Alphonse du Fresnoy ja Pierre Mignard, portretist Pierre Daret, graveerija Claude Mellan, flaami maalikunstnikud Abraham Willaerts ja Michel Dorigny ning portretist ja graveerija François Tortebat.

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Simon Vouet' lõi peamiselt portreid, aga ka rohkelt altarimaale, nagu "Ümberlõikamine" ("Circoncisione di Gesù", 1622, õli lõuendil) Napolis Püha Angelo kirikus ning "Neitsi sünd" ("La nascita della Vergine", u 1620, õli lõuendil) Roomas San Francesco a Ripa kirikus. Paljud ta teosed on religioosse ja mütoloogilise sisuga.[2]

Vouet' töid on kirjeldatud kui harmoonilisi ja dünaamilisi.[9] Maalidel kujutatud inimesed jätavad väga elava mulje. Eriti hästi on äratuntavad naisfiguurid, mis paistavad silma külluslikkuse, maheduse ja õrnuse poolest ning on peente teravatipuliste ninadega.[2] Ta täiendas keskset figuuri sageli väikeste, aga tähendusrikaste detailidega, näiteks kujutades tagaplaanil suurepärase arhitektuuriga ehitisi.[9]

Vouet võttis kasutusele tollal uudse värvipaleti – maalidel domineerisid julged toonid, nagu sidrunikollane, kuldne ja soe oranž. Ta armastas ka drastilisi heleda-tumeda kontraste. Värvid lõid kreemja tekstuuri, pintslitöö oli kerge ja kiire.[2]

Tuntumad teosed

[muuda | muuda lähteteksti]

"Ennustaja"

"Ennustaja" (1617; rahvuslik antiikkunsti muuseum Roomas)

"Ennustajat" (1617; rahvuslik antiikkunsti muuseum Roomas) peeti kaua ühe Firenzest pärit maali koopiaks, kuni restaureerimise ajal tuli ilmsiks selle tagaküljel olev ladinakeelne kiri "aegiptia. vulgo. zingara. fatvi. cerdonis. divinatrix. a. Simoe. Voet. ad. vivum. depicta. MCDXVII", mis tõestab, et tegu on Vouet' loominguga. Lisaks on teada, et maal kuulus Itaalia kunstipatrooni Cassiano dal Pozzo kunstikogusse, Pozzo ostis teose Vouet'lt 1617. aastal ning teose müügi tõttu dokumenteeriti Vouet' Roomas esimest korda aktiivse kunstnikuna. 18. sajandi lõpus jõudis maal Torlonia aadlipere kunstikogusse ja seejärel rahvuslikku antiikkunsti muuseumi Roomas.[3] Üks versioon maalist (valminud u 1620) kuulub ka Kanada rahvusgalerii kogusse.[10]

"Ennustaja" peegeldab noore kunstniku suurepärast pintslitööd ning demonstreerib meisterlikke oskusi. Täheldada võib Caravaggio mõjutusi: lihtne kompositsioon, üsna tumedad toonid, vähe valgust, tegelased on kujutatud viletsates riietes ning nende vahel võib tajuda pinget.[3]

"Jeesuse tutvustamine templis" (1640–1641; Louvre)

"Jeesuse tutvustamine templis"

"Jeesuse tutvustamine templis" (1640–1641; Louvre) on kardinal Richelieu 1641. aastal tellitud maal jesuiitide Saint-Louis' kiriku retaablile. Pildil kujutatud stseen pärineb Luuka evangeeliumist. Maali keskmes on Maarja, kes ulatab last üle altari ülempreester Siimeonile. Maarja kõrval seisev Joosep vaatab last armastaval pilgul ning ka ülejäänud tegelased on liigutatud. Toimuvat on kujutatud ülemäärase pateetilisuseta ja üleloomulikkuseta.[11]

Sellel kunstniku hilisemasse loomeperioodi kuuluvas teoses on tunda klassitsismi mõjutusi.[11]

Maalide loend[12]

[muuda | muuda lähteteksti]

Religioosse sisuga

  • "Püha Katariina" (1614–1615; Palazzo del Quirinale Roomas)
  • "Magdaleena" (1614–1615; Palazzo del Quirinale Roomas)
  • "Püha õhtusöömaaeg" (1615–1620; Palazzo Apostolico Loretos)
  • "Neitsi sünd" (1620; San Francesco a Ripa kirik Roomas)
  • "Ristimine" (1622; Chiesa del Gesù e dei Santi Ambrogio e Andrea kirik Genovas)
  • "Püha Hieronymus ja ingel" (1622–1625; riiklik kunstigalerii Washingtonis)
  • "Püha Maarja Magdaleena" (1623–1627; rahvuslik antiikkunsti muuseum Roomas)
  • "Pattu kahetsev Magdaleena" (1630; Clevelandi kunstimuuseum Clevelandis)
  • "Jumalate kogunemine" (1630. aastad; erakogu)
  • "Ristimine" (1636–1637; Lyoni kunstimuuseum Lyonis)
  • "Jeesuse tutvustamine templis" (1640–1641; Louvre)
  • "Kuulutus" (1640. aastad; Uffizi galerii Firenzes)
  • "Püha perekond" (1646; erakogu)
  • "Neitsi ja laps" (erakogu)
  • "Neitsi ja laps" (Lyoni kunstimuuseum)

Mütoloogilise sisuga

  • "Sophonisba mürgikarikat vastu võtmas" (1623; Staatliche Museen Kasselis)
  • "Kaheksa saatürit elevandi anamorfoosi imetlemas" (1625; Hessisches Landesmuseum Darmstadtis)
  • "Rahu allegooria" (1627; rahvuslik antiikkunsti muuseum Roomas)
  • "Veenuse tualett" (1628–1639; Cincinnati kunstimuuseum Cincinnatis)
  • "Rikkuse allegooria" (1630–1635; Louvre)
  • "Magav Veenus" (1630–1640; Ungari kunstimuuseum Budapestis)
  • "Euterpe, muusika ja lüürilise poeetika muusa" (1630. aastad; erakogu)
  • "Rinaldo kantakse Armida nõiutud kaarikusse" (1633; Flinti kunstiinstituut Michiganis)
  • "Rinaldo ja Armida" (1633; erakogu)
  • "Vooruse allegooria" (1634; Louvre)
  • "Urania ja Kalliope" (1634; riiklik kunstigalerii Washingtonis)
  • "Diana" (1637; Hamptoni kuningapalee London Borough of Richmond upon Thamesis)
  • "Parnassus või Apollo muusadega (1640; Ungari kunstimuuseum Budapestis)
  • "Europe röövimine" (1640; Thyssen-Bornemisza rahvusmuuseum Madridis)
  • "Taevane armastus" (1640; Louvre)
  • "Jupiter ja Kalliope" (1640. aastad; erakogu)
  • "Aeg, kelle on alistanud Armastus, Veenus ja Lootus" (1645–1646; Musée du Berry Bourges'is)

Portreed

  • "Autoportree" (1615; Réattu muuseum Arles'is)
  • "Prints Marcantonio Doria" (1621; Louvre)
  • "Noore mehe portree" (1622; erakogu)
  • "Härrasmehe portree" (1622–1625; erakogu)
  • "Mehe portree" (1628; erakogu)
  • "Konstaabel Gaucher de Châtillon" (1632–1635; Louvre)
  • "Allegooriline portree Austria Annast Minervana" (1640. aastad; Ermitaaž Peterburis)

Muu

  • "Ennustaja" (1618; Kanada rahvusgalerii Ottawas)
  • "Naine kitarri mängimas" (1621–1622; erakogu)

Galerii

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Dido surm" (1641; Dole'i kunstimuuseum Dole'is)
    "Dido surm" (1641; Dole'i kunstimuuseum Dole'is)
  • "Veenus ja Adonis" (u 1642; J. Paul Getty muuseum Los Angeleses)
    "Veenus ja Adonis" (u 1642; J. Paul Getty muuseum Los Angeleses)
  • "Angélique Vouet' portree" (u 1635; Louvre)
    "Angélique Vouet' portree" (u 1635; Louvre)
  • "Püha Johannes" (1625; Philadelphia kunstimuuseum)
    "Püha Johannes" (1625; Philadelphia kunstimuuseum)
  • Laemaaling "Neptune ja Amphitrite" (1630; Hearsti loss San Simeonis)
    Laemaaling "Neptune ja Amphitrite" (1630; Hearsti loss San Simeonis)
  • "Püha Luukas" (1622–1625; Philadelphia kunstimuuseum)
    "Püha Luukas" (1622–1625; Philadelphia kunstimuuseum)
  • "Apollo muusadega" (1640; Ungari kunstimuuseum Budapestis)
    "Apollo muusadega" (1640; Ungari kunstimuuseum Budapestis)
  • "Maarja Magdaleena" (1614–1615; Palazzo del Quirinale Roomas)
    "Maarja Magdaleena" (1614–1615; Palazzo del Quirinale Roomas)
  • "Neitsi sünd" (1620, San Francesco a Ripa kirik Roomas)
    "Neitsi sünd" (1620, San Francesco a Ripa kirik Roomas)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kunstiteatmik. Kunstnikud. Kunstivoolud. Tehnilised terminid. Tallinn: Ersen. 2003. Lk 240, 241. ISBN 9985766601.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Simon Vouet". National Gallery of Art. Vaadatud 24. oktoobril 2020.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 "The Fortune Teller". Web Gallery of Art. Vaadatud 3. novembril 2020.
  4. ↑ 4,0 4,1 Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur, maalikunst, skulptuur. Tallinn: Koolibri. Lk 418. ISBN 9789985020418.
  5. ↑ William R. Crelly (1962). The paintings of Simon Vouet. Yale University Press. Lk 10. ISBN 0300003889.
  6. ↑ William R. Crelly (1962). The paintings of Simon Vouet. Yale University Press. Lk 13. ISBN 0300003889.
  7. ↑ "VOUET Simon". Tombes Sépultures dans le Cimetières et Autres Lieux. Vaadatud 28. veebruaril 2022.
  8. ↑ Donald Posner (1963). The Paintings of Simon Vouet. The Art Bulletin. Vol. 45, no. 3. Lk 286–291.
  9. ↑ 9,0 9,1 "Simon Vouet". Virtual Uffizi Gallery. Vaadatud 24. oktoobril 2020.
  10. ↑ "Simon Vouet. The Fortune-teller". National Gallery of Canada. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. märts 2022. Vaadatud 8. märtsil 2022.
  11. ↑ 11,0 11,1 Rolf Toman (2008). Barokk. Arhitektuur, maalikunst, skulptuur. Tallinn: Koolibri. Lk 420. ISBN 9789985020418.
  12. ↑ "Web Gallery of Art". Vaadatud 28. oktoobril 2020.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Simon_Vouet&oldid=6742964"