Vatku mõis

Vatku mõis (saksa keeles Wattküll) oli rüütlimõis Kadrina kihelkonnas Virumaal.^[1]

Vatku mõisamaade suurus oli 1895. aastal 2469 tiinu ja 1912. aastal 2790 tiinu, millest mõis ise oli 1093 tiinu, sellest 518 Kadrina kihelkonnas ja 575 Haljala kihelkonnas^[2].

Ajalugu

Mõisast on teateid alates 1486. aastast^[3], kui on esimest korda mainitud küla Wattkul ja selle juures olevat mõisat.

Keskajal kandis mõis nime Jegenam, kuid alates 1521. aastast oli see suurima küla järgi tuntud kui Vatku. 1533. aastal müüs Bartolomäus Hastfer Vatku mõisa Reinhold Brakelile^[2]. 1599. aastal pantis Kuninglik Poola-Rootsi kammerjunkur, Härgmäe staarost Reinhold Brackel Vatku mõisa oma väimehele, Eestimaa Rüütelkonna peamehele Johann von Rosenile Roosna mõisast.

Umbkaudu 1600. aastal mõis redutseeriti, 1613. aastal kinnitas Gustav II Adolf Vatku kuulumist Johann Mecksile. 1619. aastal müüs Johan Mecks Vatku mõisa Rootsi riigikantsler Axel Oxenstiernale, kuid Mecksile jäi eluaegne kasutusõigus^[2]. 1651. aastast oli Vatku ja Vohnja mõisa omanik Axel Oxenstierna poeg, Tallinna ja Eestimaa kuberner Erik Oxenstierna (1624–1656), kes 1677. aastal rentis mõisa Hermann Ackerfeldtile. 1683. aasta restitutsioonikomisjoni otsusega vabastati Vatku reduktsioonist ja anti Oxenstierna perekonnale, Carl Gustaf Oxenstiernale. 1695. aastast kuulus Vatku taas Rootsi kroonile ning panditi pandi- ja rendilepinguga Georg Dietrich Payküllile.

Pärast Põhjasõda ja Eestimaa alade üleminekut Venemaa keisri võimu alla volitas kindralmajor krahv Axel Gabriel Oxenstierna koos oma õdede krahvinna Eleonora Elisabeti ja Anna Margaretaga 1723. aastal suurtükiväekapteni Carl Ekesparre oma Eestimaal asuvaid Roela, Kapsi, Vatku ja Püssi mõisat valitsema. 1724. aastal müüsid krahv Axel Gabriel Oxenstierna ja tema õdede mehed krahv Friedrich Christopher zu Dohna ja krahv Ulrich Torstensohn Vatku mõisa 10 940 riigitaalri eest ooberst Michael von Bielskyle (srn 1746), kuid restitutsioonikomisjoni otsusega ja Venemaa keisrinna Katariina I 1725. aasta privileegiga restitueeriti Vatku Oxenstiernale.

Vatku mõis kuulus järgnevalt Bielskytele, kuna 1748. aastast sai pärimislepinguga mõisaomanikuks Berend Georg von Bielsky. 1779. aastal toimunud avalikul müügil omandas Berend Georg von Bielskyle kuuluvad ning võlausaldajatele ja kreeditoridele loovutatud Idavere ja Vatku mõisa krahv Karl Magnus Stenbock (1725–1798). 1785. aastal müüs ta need edasi ooberstleitnant Gotthard von Baranoffile. Baranoffid pantisid mõisa 1806. aastal kindralmajor Karl von Müllernile ja see omakorda loovutas 1814. aastal Vatku mõisa pandi meeskohtuassessor Friedrich Adolph von Dellingshausenile (1769−1839).

Vabahärra Friedrich Adolph von Dellingshausenile kuulusid Saaremaa Anseküla kihelkonna Tiinuse, Virumaa Väike-Maarja kihelkonna Sootaguse, Haljala kihelkonna Haljala, Aaspere, Essu ja Loobu, Vatku, Hulja, Kruusimäe, Undla ja Hõbeda, Viru-Nigula kihelkonna Andja, Järvamaa Ambla kihelkonna Rägavere, Linnape, Põriki, Pruuna ja Räsna, Läänemaa Märjamaa kihelkonna Päädeva, Ridala kihelkonna Kiideva, Lääne-Nigula kihelkonna Seljaküla, Kullamaa kihelkonna Kalju ja Leila ning Hanila kihelkonna Mõisaküla mõis.^[4] Ta oli kreisisaadik ja Eestimaa maanõunik. 12. augustil 1821 kinnistati Vatku mõis Dellingshausenite pärusomandiks. 1840. aastal sai pärandvara jagamise lepinguga Aaspere, Loobu, Sauste, Hõbeda ja Vatku mõisa omanikuks tema poeg parun Johann Eduard von Dellingshausen (1795–1845)^[5], Venemaa sõjaväelane (kindraladjutant ja keiser Nikolai I isiklik adjutant), ning 1856. aastal sai Aaspere, Hõbeda, Loobu ja Vatku mõisnikuks tema poeg parun Nikolai von Dellingshausen (1827–1896)^[6], hilisem Eestimaa Rüütelkonna peamees (1868–1869), kihelkonnakohtunik ja kreisisaadik.

1895. aastal kinkis Nikolai von Dellingshausen Vatku, Hõbeda ja Loobu mõisa (mille väärtus oli ühtekokku 390 000 rubla) oma pojale Nikolai von Dellingshausenile (1861–1926).

1919. aasta maareformiga mõis riigistati.

Viited

↑ http://www.mois.ee/pikknimv.shtml (vaadatud 22.03.2016)
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Vatku mõis (Kadrina khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
↑ Vatku mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 22.03.2016)
↑ Friedrich Adolph von Dellingshausen, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 3, Görlitz, 1930
↑ Johann Eduard von Dellingshausen, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 3, Görlitz, [1930]
↑ Dellingshausen, Nikolai Frh. v. (1827-1896), BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital

Välislingid

Vatku mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
Vatku mõis (Kadrina khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis

[Mõisaportaal-1] ttps://www.mois.ee/pikknimv.shtml (vaadatud 22.03.2016)

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Vatku mõis (Kadrina khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis

[RA_mõisaregister-3] Vatku mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 22.03.2016)

[4] Friedrich Adolph von Dellingshausen, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 3, Görlitz, 1930

[5] Johann Eduard von Dellingshausen, Stackelberg, Otto Magnus von: Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaft, Bd.: 3, Görlitz, [1930]

[6] Dellingshausen, Nikolai Frh. v. (1827-1896), BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]