Austria Rannikumaa
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2015) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2015) |
Austria Rannikumaa (saksa: Österreichisches Küstenland, itaalia: Litorale Austriaco, sloveeni: Avstrijsko primorje, horvaadi: Austrijsko primorje, ungari: Tengermellék) loodi aastal 1849 Austria keisririigi kroonimaana (Kronland). See koosnes kolmest piirkonnast: Istria poolsaar, Görz ja Gradisca ning Trieste linn. Läbi ajaloo oli piirkond sageli vaidlusalune, kui selle osi kontrollisid eri aegadel teiste seas Veneetsia vabariik, Austria-Ungari, Itaalia ja Jugoslaavia.
|
Österreichisches Küstenland 1849–1919 | |
  Lipp
Vapp
| |
 Austria Rannikumaa Austria-Ungari Tsisleitaanias | |
| Osa | Austria-Ungari haldusüksus, mis koosnes Trieste vabalinnast, Istria markkrahvkonnast ning vürstlikust Görzi ja Gradiscakrahvkonnast |
|---|---|
| Pealinn | Trieste |
| Religioon | katoliiklus |
| Peamised keeled | itaalia, sloveeni, horvaadi, saksa |
Itaalia kuningriik annekteeris selle pärast esimest maailmasõda vastavalt Londoni lepingule ja hiljem Rapallo lepingule. Pärast Teist maailmasõda jagati see Itaalia (lääs), Sloveenia (põhi) ja Horvaatia (lõuna) vahel.
Trieste oli strateegilise tähtsusega kui Austria-Ungari peamine meresadam ja Rannikumaa rannik oli puhkusesihtkoht, Austria Riviera. Piirkond oli paljurahvuseline, peamised rahvusrühmad olid itaallased, sloveenid, horvaadid, sakslased ja friulid. Aastal 1910 oli selle pindala 7969 km² ja rahvaarv 894 287.
Ajalugu
muudaKeskaegse Aquileia patriarhaadi territooriumi vallutati Veneetsia vabariigi poolt (Domini di Terraferma) järk-järgult kuni 15. sajandi alguseni. Idas saavutasid Habsburgide Austria ertshertsogid 1335. aastal omandatud Kraini margi põhjal aastal 1374 süseräniteedi Istria Pazini üle ja aastal 1382 Trieste sadama üle. Nad ostsid aastal 1474 Aadria mere põhjakaldal ka Duino ja Rijeka (Fiume) ning pärisid aastal 1500 hääbunud Görzi krahvide Friuli maad. Aastal 1511 annekteeris keiser Maximilian I Veneetsialt Gradisca linna.
Habsburgid tegid alguses siiski vähe oma valduste konsolideerimiseks või arendamiseks Rannikumaal. La Serenissima ülemvõim Aadria merel ja tähelepanu laieneva Osmanite riigi tekitatud ohule andis Austria ertshertsogitele vähe võimalusi laiendada oma rannikuvaldusi. Saksa-Rooma riigi Austria ringkonda liidendatud Görz, Trieste ja Istria jäid eraldi hallatuks ja säilitasid oma autonoomia kuni 18. sajandini.
Keiser Karl VI suurendas Habsburgide monarhia mereväge, tehes rahu Osmanitega ja kuulutades Aadria merel vaba laevaliiklust. Aastal 1719 tehti Trieste ja Fiume vabasadamateks. Aastal 1730 ühtlustati Rannikumaa haldus Trieste intendantuuri alla. Kuid aastal 1775 jagas keiser Joseph II kahe peamise sadama halduse, määrates Trieste sadama Austria "pärusvalduste" hulka ja Fiume Ungari kuningriigile. Varsti pärast seda liideti Trieste vürstliku Görzi ja Gradisca krahvkonnaga põhjas.
Napoleoni sõdade ajal omandas Habsburgide monarhia 1797. aasta Campo Formio rahuga Veneetsia maad Istria poolsaarel ja Quarnero (Kvarneri) saared. Kuid need territooriumid ja kõik uue Austria keisririigi Aadria mere äärsed maad kaotati 1805. aasta Pressburgi rahuga Prantsuse keisririigi nukuriigile, Itaalia kuningriigile. 1809. aasta Schönbrunni rahu muutis ala Illüüria provintsideks, mida valitseti otse Prantsusmaa poolt.
Napoleoni kaotusega sai Austria keisririik piirkonna tagasi ja aastal 1813 sai kogu Rannikumaa, sealhulgas Trieste, Görz ja Gradisca, kogu Istria, Quarnero saared, Fiume ja Fiume tagamaa, Tsiviil-Horvaatia, sealhulgas Karlstadt (Karlovac), üheks haldusüksuseks. Aastast 1816 oli Rannikumaa Austria keisririigi Illüüria kuningriigi osa. Aastal 1822 eraldati Fiume ja Tsiviil-Horvaatia territooriumist ja loovutati Ungari kuningriigile (ja aastal 1849 Horvaatiale).
Rannikumaa oli ametlikult Trieste provints, üks kahest kuningriigi provintsist, teine oli Laibach. Provints oli jaotatud neljaks ringkonnaks (kreis): Görz (sealhulgas Gorizia linn ja Veneetsia Giulia), Istria (Ida-Istria ja Quarnero saared), Trieste (Trieste tagamaa ja Lääne-Istria) ja Trieste linn.
1825. aasta paiku reorganiseeriti Rannikumaa vaid kaheks allüksuseks: Istria pealinnaga Mitterburgis (Pisino/Pazin) ja Gorizia koos Trieste ja selle vahetu ümbrusega krooni otsese kontrolli all ja eraldi kohalikust haldusstruktuurist.
Aastal 1849 kaotati Illüüria kuningriik ja Rannikumaa muutus eraldi kroonimaaks kuberneriga Triestes. Ametlikult jagati see Istria markkrahvkonnaks ja vürstlikuks Görzi ja Gradisca krahvkonnaks ning Trieste jäi neist eraldi.
1861. aasta Veebruaripatendiga muutusid Görz ja Gradisca ning Istria eraldi haldusüksusteks ja aastal 1867 sai ka Trieste eraldi staatuse ning Rannikumaa jagunes kolmeks kroonimaaks: Keiserlik Trieste vabalinn ja selle eeslinnad, Istria markkrahvkond ning vürstlik Görzi ja Gradisca krahvkond, kõigil neil oli eraldi haldus ja Maapäev, kuid kõik nad olid Triestes resideeriva keiserlik-kuningliku kuberneri alluvad.
Pärast Austria-Ungari lagunemist läks Rannikumaa Veneetsia Giulia osana Itaaliale. Pärast Teist maailmasõda ühendati enamus sellest Jugoslaaviaga.
Tänapäeval haldavad seda territooriumi Horvaatia ja Sloveenia ja Trieste linn kuulub Itaaliale. Piirkonna nimi elab oma sloveenikeelses versioonis, Primorska (Sloveenia Rannikumaa).
Pindala ja rahvaarv
muudaPindala:
- Görz ja Gradisca: 2918 km2
- Istria: 4956 km2
- Trieste: 95 km2
Rahvaarv (1910. aasta rahvaloendus):
- Görz ja Gradisca: 260 721 – 89,3 in/km2
- Istria: 403 566 – 81,4 in/km2
- Trieste: 230 000 – 2414,8 in/km2
Keeleline koosseis
muudaAustria viimase 1910. aasta rahvaloenduse järgi (Triestes 1911. aastal) koosnes Austria Rannikumaa järgmistest keelekogukondadest:
Kokku:
- itaalia: 356 676 (sealhulgas umbes 60 000 – 75 000 friuuli keele kõnelejat) (40%)
- sloveeni: 276 398 (31%)
- horvaadi: 172 784 (19%)
- saksa: 29 077 (3%)
- muud keeled või teadmata: 59 347 (7%)
Görz ja Gradisca:
- sloveeni: 154 564 (58%)
- itaalia: 90 119 (sealhulgas umbes 60 000 – 75 000 friuuli keele kõnelejat) (36%)
- saksa: 4486 (2%)
Trieste:
- itaalia: 118 957 (51,85%)
- sloveeni: 56 845 (24,78%)
- saksa: 11 856 (5,17%)
- horvaadi: 2 403 (1,05%)
- muud: 779 (0,34%)
- mitte Austria kodanikud, nendest 75% Itaaliast: 38 597 (16,82%)
Istria:
- horvaadi: 168 184 (43,5%)
- itaalia: 147 417 (38,1%)
- sloveeni: 55 134 (14,3%)
- saksa: 12 735 (3,3%)
Austria rahvaloendused ei loendanud etnosi ega emakeelt, vaid "igapäevase suhtlemise keelt" (Umgangssprache). Peale väikese serbia kogukonna Triestes ja Peroj küla Istrias, mida asustasid etnilised montenegrolased, saab enamiku horvaadi keele kõnelejaist Austria Rannikumaal tuvastada horvaatidena.
Pärast 1880. aastat loetakse itaalia ja friuuli keel ühte kategooriasse, itaalia keele alla. Hinnangulise friuuli keele kõnelejate arvu saab välja tuua Itaalia 1921. aasta rahvaloendusest, ainsast 20. sajandil, kus friuuli keelt loendati kui selget keelekategooriat. Austria Rannikumaal oli suur arv välismaalasi (umbes 71 000 või 7,9% kogurahvastikust), kellelt ei küsitud nende suhtluskeele kohta. Rohkem kui pooled neist asusid Trieste linnas. Enamuse moodustasid Itaalia kuningriigi kodanikud, järgnesid Ungari kuningriigi (kaksikmonarhia osa) ja Saksa riigi kodanikud. Võib oletada, et enamik välismaalastest olid itaalia keele kõnelejad, neile järgnesid saksa, horvaadi (Rijekast ja Horvaatia-Slavoonia kuningriigist) ja sloveeni (Veneetsia Sloveeniast) ning ungari keele kõnelejad.