Abhaasia

Abhaasia Vabariik
abhaasi Аҧсны Аҳәынҭқарра Aphsnõ Ahvõnthkharra
vene Республика Абхазия Respublika Abhazija
Abhaasia lipp Abhaasia vapp
Pindala: 8660 km²
Elanikke: 240 705 (2011)
Rahvastikutihedus: 27,8 in/km²
Pealinn: Suhhumi
Ametlikud keeled: abhaasi ja vene
Asend Gruusias

Abhaasia (abhaasi keeles Аҧсны (Aphsnõ), gruusia keeles აფხაზეთი (Aphhazethi), vene keeles Абхазия (Abhazija)) on vaidlusalune territoorium Taga-Kaukaasia lääneosas Musta mere (lõunas) ja Suur-Kaukasuse (põhjas) vahel.

Abhaasia pindala on 8660 km².

Elanike arv oli 2011. aastal 240 705.

Abhaasia ISO 3166 kood on GE-AB.

Poliitiline staatus

 Pikemalt artiklis Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine

Abhaasia poliitiline staatus on vaidluse all.

Enamik maailma riike peab Abhaasiat de iure autonoomseks vabariigiks Gruusia koosseisus (Abhaasia Autonoomne Vabariik (gruusia keeles აფხაზეთის ავტონომიური რესპუბლიკა (Aphhazethis Avtonomiuri Respublika)). Augustis 2008 kuulutas Gruusia parlament Abhaasia Venemaa poolt okupeeritud territooriumiks.

De facto kontrollib alates 2008. aastast kogu Abhaasia territooriumi, end sõltumatuks kuulutanud ja osaliselt tunnustatud, Abhaasia Vabariik. 2008. aasta augustini oli umbes 17% Abhaasia territooriumist (Ülem-Abhaasia) Gruusia kontrolli all.

Abhaasias paikneb 1700-liikmeline Venemaa väekontingent, mille peakorter asub Gudautas oleva Venemaa 7. sõjaväebaasis. Gruusia Vabariigi valitsus tegutseb selle nimel, et rahvusvaheline üldsus tunnustaks Abhaasia Venemaa poolt okupeerituks territooriumiks. 2011. aasta juuli lõpus võttis USA Senat vastu resolutsiooni, mis tunnistab Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Venemaa poolt okupeeritud aladeks.

ÜRO liikmesriikidest on Abhaasia iseseisvust tunnustanud Venemaa (26. augustil 2008) ning hiljem Nicaragua, Venezuela ja Nauru.

Tuvalu tunnustas riiki 2011. aastal, kuid loobus sellest 2014. Vanuatu tunnustuse osas valitses segadus seni, kuni riik 2013. aastal Gruusiaga diplomaatilisi suhteid sõlmides kinnitas, et loobub Abhaasiat tunnustamast.

Venemaa on lisaks vabariigi iseseisvuse tunnustamisele sõlminud Abhaasiaga diplomaatilised suhted ning abi- ja koostöölepingu,.

Abhaaside ja Venemaa juhtkonna arvamuse kohaselt on Abhaasia Vabariik Gruusiast sõltumatu ja eraldiseisev riik. Abhaasia Vabariigi valitsus on seisukohal, et tänapäeval omatakse kõiki tunnuseid ja hallatakse kõigi atribuute, mis on omased rahvusvahelise kogukonna poolt tunnustatud suveräänsele riigile. Abhaasia seisukohast vaadatuna paikneb Venemaa väekontingent Abhaasias rahutagamise eesmärgiga, hoidmaks ära Gruusia võimalik sõjaline rünnak Abhaasia Vabariigi vastu ja Gruusia riigi territoriaalse terviklikkuse taastamise katse. Venemaa relvajõud on kutsutud Abhaasiasse Abhaasia Vabariigi valitsuse ametlikul palvel, vastastiku üksteist tunnustanud riikide vahel sõlmitud lepingute alusel, rahuvalve eesmärgiga, hoidmaks ära relvakokkupõrkeid ja säästmaks inimelusid. Abhaasia Vabariigi valitsus ja Venemaa lükkavad ümber Gruusia poolse väite, mille kohaselt Venemaa on Gruusiale kuuluva piirkonna okupeerinud. Ühtlasi lükkab Venemaa ümber väite, nagu oleks tema rikkunud 6-punktilist Medvedevi–Sarkozy (12. augustil 2008 sõlmitud) rahuplaani. Venemaa on oma väed tõmmanud välja de facto Gruusia piiridest ja Venemaa jaoks (kuna Venemaa on Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat rahvusvahelise õiguse subjektina tunnustanud) ka de jure Gruusia piiridest. Venemaa juhtkond on seisukohal, et kui Abhaasia ei oleks Venemaa poolt tunnustatud, lasuks Venemaal kohustus paigutada oma väed Venemaa territooriumile. Kuivõrd aga Venemaa on Abhaasiat rahvusvahelise õiguse subjektina tunnustanud ja Venemaa reageeris Abhaasia Vabariigi juhtkonna ametlikule palvele paigutada rahuvalve ja stabiilsuse tagamise eesmärgil Abhaasiasse oma väed, loeb Venemaa juhtkond oma sõjaväe kontingendi paiknemist Abhaasia Vabariigi territooriumil vastavaks rahvusvahelisele õigusele. Ühtlasi täidab Venemaa sõjaväe kontingent vastavalt Medvedevi–Sarkozy rahuplaanile piirkonnas rahuvalve eesmärki ja rakendab täiendavaid julgeolekumeetmeid.

Seevastu enamik maailma riikidest, sealhulgas EL ja NATO peavad Vene vägede viibimist Abhaasias rahuplaani selgeks rikkumiseks, sest Vene väed ei ole taandunud sõjaeelsetele positsioonidele.

Mõnede rahvusvaheliste ekspertide arvates on Abhaasial erinevalt Lõuna-Osseetiast oluliselt suurem võimalus saavutada tulevikus laiem rahvusvaheline tunnustatus.

Abhaasia kuulub koos Transnistria ja Lõuna-Osseetiaga organisatsiooni Tunnustamata Riikide Ühendus, mille peakorter asub Suhhumis. Abhaasia on ka Esindamata Rahvaste Organisatsiooni liige.

Loodus

Ritsa järv

Abhaasia füüsiline kaart

Restoran Gagripš (Gagra)

Dombai-Ulgen

Gagra rannik

Sissepääs Suhhumi botaanikaaeda

Abhaasia on mägine maa, Suur-Kaukasus läbib kogu territooriumi ja seal asub Ritsa järv. See on Suur-Kaukasuse lääneharude vahel, 120 km kaugusel Suhhumist.

Kaukasuse mäestik eraldab põhjast ja kirdest Abhaasiat ja Venemaad. Idas ja kagus piirneb Abhaasia Gruusia maakonna Samegrelo–Zemo Svanethiga ning läänes ja loodes Musta merega. Abhaasia jääb loode-kagu suunalt Psou ja Inguri jõe vahele. Suur-Kaukasuse peaaheliku harud – Gagra, Bžõbi, Abhaasia ja Kodori ahelikud – jagavad Abhaasia sügavateks ja viljakateks orgudeks. Abhaasia kõrgemad tipud paiknevad selle kirde ja ida piirkonnas, ületades 4000 meetrit üle merepinna (Dombai-Ulgen – 4046 m).

Enamuses kiviklibulise Musta mere ranniku pikkus on 210 km. Mere avarused, subtroopiline taimestik, kiirevoolulised mägijõed ja Kaukasuse mäetipud annavad Abhaasiale erilise võlu. Üle Suur-Kaukasuse peaaheliku ehitatud kaks teed on praegu suletud, kuna 1990. aastate sõjategevuse perioodil need mineeriti. Nüüd kaalutakse nende teede taastamise või tunneli rajamise võimalusi, kasutades avaliku ja erasektori partnerlust.

Abhaasia taimestik on mitmekesine. Agab see rannikuäärsetest subtroopilistest laialehistest metsadest ja tsitruseliste kasvandustest ning lõppeb igilume ja liustikega mägises Abhaasia põhjaosas. Vaatamata sellele, et mägine pinnamood on kaitsnud inimese tegevuse eest enamust Abhaasia territooriumist, kasvatatakse Abhaasia kultuuristatud viljakatel aladel teed, tubakat, viinamarju, tsitruselisi ja mitut liiki puuvilju, mis on kohalike elanike põhitegevus.

Abhaasiat eraldab Gruusiast Enguri jõgi. Jõel asuv sild Zugdidi ja Gali vahel on ainus legaalne piiriületuspunkt Gruusia ja Abhaasia vahel. Seda saab ületada ainult jalgsi, mitte autoga.

Riik

President

Abhaasia pea tunnustamata riigi president on täitevvõimu pea. President valitakse üldrahvalikul referendumil viieks aastaks ning üks president ei tohi olla selles ametis rohkem kui kaks ametiaega järjest.

Abhaasia presidendiks valiti 1994 Vladislav Ardzinba. 1999 valiti ta tagasi teiseks ametiajaks.

3. oktoobril 2004 toimusid Abhaasia presidendivalimised. Valimiste võitjaks kuulutati Sergei Bagapš. Tema vastaskandidaat Raul Hadžimba vaidlustas Bagapši võidu, kuid Ülemkohus kinnitas 28. oktoobril võitjaks taas Sergei Bagapši, kuid muutis järgmiseks hommikuks oma otsust kaks korda. Seepeale kuulutas ametis olev president Vladislav Ardzinba välja uued valimised.

Kordusvalimised võitis Sergei Bagapš.

12. detsembril 2009 peetud presidendivalimistel valiti Sergei Bagapš ametisse tagasi. Ta suri 29. mail 2011.

26. augustil 2011 peetud ennetähtaegsed presidendivalimised võitis Aleksandr Ankvab, kes sai ligi 55% häältest.

25. septembrist 2014 vannutati Abhaasia presidendiks eelnevalt opositsioonis viibinud Raul Hadžimba.

Valitsus

Abhaasia valitsust juhib peaminister. Valitsuses on üks esimene asepeaminister ja kaks asepeaministrit.

Ministeeriume on kokku 12, riiklikke komiteesid 5.

Abhaasia peaministrid on olnud:

• 2005–2010 Aleksandr Ankvab,
• 2010–2011 Sergei Šamba,
• 2011–2015 Leonid Lakerbaia,
• 2015–2016 Artur Mikvabija,
• 2016–2018 Beslan Bartsits,
• 2018 Gennadi Gagulia,
• 2018– Valeri Bganba.

Parlament

Abhaasia parlamendiks on Rahvakogu, kuhu kuulub 35 saadikut.

Peamised parteid

• Abhaasia Vabariiklik Partei
• Amtsakhara (Signaaltuli)
• Aytayra (Taastamine)
• Kommunistid

Haldusjaotus

Thbilisi alluvuses jagunes Abhaasia halduslikult viieks rajooniks ja kolmeks rajooni staatuses linnaks.

Rajoonid:

1. Gali rajoon
2. Gudauta rajoon
3. Gulripši rajoon
4. Otšamtšire rajoon
5. Suhhumi rajoon

Linnad:

1. Gagra
2. Suhhumi
3. Tkvartšeli

Gruusia keskvõimust sõltumatu Abhaasia tegelik haldusjaotus on järgmine:

1. Gagra rajoon
2. Gali rajoon
3. Gudauta rajoon
4. Gulripši rajoon
5. Otšamtšire rajoon
6. Suhhumi rajoon
7. Tkvartšeli rajoon

Rahvastik

Rahvastik on koondunud rannikutasandikule. Põhilised rahvused on abhaasid, armeenlased, grusiinid ja venelased.

Rahvastiku koosseisu kujunemist 20. sajandil kirjeldab järgnev tabel.

Aasta	Rahvaarv	Grusiine	Abhaase	Venelasi	Armeenlasi	Kreeklasi	Eestlasi
1926	211 972	67 494	55 918	13 259	32 400	15 106	1633
1939	311 885	91 967	56 197	60 201	49 705	34 621	2282
1959	404 738	158 221	61 193	86 715	64 425	9101	1882
1970	486 959	199 596	77 276	92 889	74 850	13 114	1834
1979	486 082	213 322	83 087	79 730	73 350	13 642	1445
1989	525 061	239 872	93 267	74 913	76 541	14 664	1466
2003	215 972	45 953	94 606	23 420	44 870	1486	446
2011	240 705	43 166	122 069	22 077	41 864	1380	?

2003. aasta rahvaloendust Gruusia võimud ei tunnusta. Abhaasia iseseisvumissoovi kriitikud osutavad abhaaside tühisele osale Abhaasia rahvastikus 1989. aasta rahvaloendusel. Abhaaside väitel jäid nad vähemusse võõrvõimude koloniseerimispoliitika tagajärjel.

Seni viimane rahvaloendus toimus veebruaris 2011, selle tulemused avalikustati detsembris 2011.

Abhaasias on viis eesti (eestlastega asutatud) küla: Sulevi, Salme, Linda (Ülem-Linda), Alam-Linda ja Estonia.

Keeled

Riigikeel on abhaasi.

Riiklikes ja teistes asutustes asjaajamiskeelena on vene keelt samuti õigus kasutada neil isikutel, kes ei räägi abhaasi keelt. Vene keel ei ole tunnistatud Abhaasias riigikeeleks.

Religioon

75% elanikest on nimetavad end õigeusklikeks, ligi 10% elanikest sunniitideks. Enamik neist pole siiski usuliselt aktiivsed. Kohalikud armeenlased on enamasti Armeenia Apostliku Kiriku liikmed.

Majandus

Tähtsad põllumajandussaadused on tubakas, teepõõsa lehed, mais, tsitruselised, siid ja puuvili.

Toodetakse puitu ja kaevandatakse sütt.

Musta mere äärsed kuurordid ja Ritsa järv on toonud Abhaasiasse rohkesti puhkajaid.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Abhaasia ajalugu

Lühikokkuvõte

Abhaasia kuulus 9.–6. sajandil eKr Kolchise riigi alla, mis 63 aastal eKr liideti Egrisi riigi alla. 107 eKr läks ta Pontose ja 63 eKr Rooma riigi koosseisu. 780. aastatel moodustati Abhaasia kuningriik dünastiate liitmisega saadud Egrise riigist, mis oma tippajal hõivas Ida-Gruusia, sealhulgas Tbilisi. 11. sajandiks läks Abhaasia Gruusia ühendatud kuningriigi koosseisu. 1570. aastatel sai Abhaasiast Osmanite riigiga lõdvalt seotud piirkond. 1810. aastal protektoraadina, alates 1864. aastast inkorporeeritult sai maast Venemaa keisririigi osa. Nõukogude võimu ajal kuulutati Abhaasia autonoomseks 1919, 1921. aastal sai sellest nõukogude vabariik, 1931. aastal sai sellest Gruusia NSV koosseisus olev autonoomne vabariik. 1989–1991 leidsid aset kokkupõrked abhaaside ja grusiinide vahel. Aastal 1992 kuulutas Abhaasia välja iseseisvuse. Puhkes sõda Gruusia keskvalitsusega, mille tagajärjel enamik grusiine põgenes Abhaasiast. 1994. aasta relvarahuga jäi Abhaasiale faktiline kontroll suurema osa üle oma territooriumist, augustis 2008 hõivati ka ülejäänud osa (Kodori oru piirkond). Venemaa ja mõned teised riigid tunnustasid seejärel Abhaasia Vabariigi iseseisvust.

Esiaeg

Esimesed teadaolevad asulad Abhaasia territooriumil on vanema paleoliitikumi küttide-korilaste laagrid. Kõige vanemad leiud pärinevad Iašhthvast (Iaštuhhist), Gumistast, Kelasurist ja Otšamtširest.

Nooremas paleoliitikumis elati põhiliselt mere ääres.

Mesoliitikumis ja neoliitikumis ilmusid suuremad püsiasulad ning said alguse maaharimine, loomakasvatus ja keraamika. 4. aastatuhandel eKr olid arenenud maaharimine ja karjakasvatus, kangakudumine, keraamika, kivi, vase ja pronksi töötlemine. Arenes vahetus.

Üks Ešera dolmenitest. Suhhumi Muuseum

Varaseimad megaliitide leiud pärinevad 3. aastatuhande algusest eKr ning jätkuvad pronksiajal (2. aastatuhandel eKr) nn Abhaasia dolmenitena, mis tavaliselt koosnevad neljast püstkivist ja ühest kattekivist, millest mõned kaaluvad 50 tonni. Kõige uuritum seda tüüpi dolmen pärineb Ešera leiukohast. Arvatakse, et umbes sel ajal asendas patriarhaat matriarhaadi ja majandus hakkas põhinema maaharimisel.

Nooremal pronksiajal ilmusid arenenumad pronksist tööriistad.

Rauaajast pärinevad Kolchise kultuuri leiud.

1. aastatuhandel eKr hakkasid tekkima klassiühiskonna alged. Musta mere idarannikul tekkisid esimesed linnalised asulad.

Antiikaeg

9–6. sajandil eKr kuulus Abhaasia ala Kolchise riigi koosseisu. Kolchisele kuulus suur osa svanide ja sanide alasid.

Piirkonna kirjapandud ajalugu algab Mileetose kreeklaste saabumisega Kolchise rannikule 6.–5. sajandil eKr. Nad rajasid sadamakolooniaid Musta mere idarannikule, mille seast Dioskurias kohal sai ümberkaudsete hõimudega kauplemise, sealhulgas orjakaubanduse tähtsaks keskuseks. Seda dioskuuride järgi nimetatud linna peetakse Suhhumi eellaseks. Teised tähtsad kolooniad olid Gyenos, Triglitis ja hiljem Pityus vastavalt praeguste rannikulinnade Otšamtšire, Gagra ja Pitsunda lähedal.

Strabon kirjutas oma "Geograafias": "Lakoonlased asusid elama Heniohhiasse; viimaste eestvedajad olid Krekassos ja Amphistratos, dioskuuride vankrijuhid; nähtavasti nende järgi saidki heniohhid nime." See nimetus on tuletatud kreeka sõnast, mis tähendab vankrijuhti.

Juba 6. sajandil eKr sattusid kreeklaste kontrolli alla ka mäekurud, mille kaudu veeti Ioonia importesemeid (Tsebelda, Tkuartšal). 5.–4. sajandil jõudsid neid teid mööda Põhja-Kaukaasiasse pronkskiivrid ning muud esemed ja materjalid. Samal ajal tulid Abhaasia alal tarvitusele ka esimesed hõbemündid; neid vermiti mereäärsetes kreeka linnades.

Samast ajast leidub kreeka linnade territooriumilt ja ümbrusest arvukaid ratsamatuseid ratsmekomplektidega, mis on iseloomulikud Kubanimaa sküüdi kultuurile. Otšamtšira ja Ešera asulate väljakaevamised on näidanud, et kreeklased elasid seal algselt palkmajades, mille kuju oli laenatud kohalikelt elanikelt. Peale sisseveetud nõude kasutasid hellenid olmes laialdaselt ka kohalikke voolitud ja pottsepanõusid, mille tõid endaga kaasa naised, keda kreeklased meeleldi võtsid kohalike rahvaste seast.

Abhaasia kreeka kolooniate õitseaeg oli 3.–1. sajandil eKr. Dioskuriases töötas laevatehas, vermiti münte.

Alates 653. aastast eKr pidid Kolchis ja Ibeeria tagasi lööma Pärsia vallutuskatseid. Aleksander Suur Abhaasia ala ei vallutanud. Hellenismi mõjul sai ametlikuks keeleks kreeka keel.

Piirkonna rahvaid nimetatakse klassikalistes allikates märkimisväärselt paljudeks ja erinevateks. Herodotos, Strabon ja Plinius Vanem ütlevad, et Dioskuriases ja teistes linnades kõneldi paljusid keeli. Mäed lahutasid ja eraldasid rahvaid ning soodustasid keelte ja murrete mitmekesisust ning etnilist kirevust. Kõige informeeritumadki kaasaegsed allikad annavad piirkonna rahvaste nimedest ja elupaikadest segase pildi ning räägivad vähe sisemaa geograafiast ja rahvastikust. Mõned antiikaegsed rahvanimed olid koondnimed. Arvatakse, et tol ajal leidsid Abhaasia alal ja selle ümbruses aset ulatuslikud rahvaste rändamised. On tehtud mitu katset ära tunda mõnd rahvast, keda antiikallikad kirjeldavad. Plinius Vanema Apsilae 1. sajandil pKr ja Arrianose Abasgoi 2. sajandil eKr on samastatud vastavalt abhaaside ja abasiinide esivanematega, teiste uurijate arvates aga on tegu kartvelite hõimude nimedega. Sama vaidlusalused on teiste antiikallikates mainitud rahvaste (sealhulgas Heniochi ja Sanigae) identiteet ja päritolu. Arheoloogial on harva õnnestunud leida materiaalsete kultuuride ning ebaselgete rahvanimede vahelist seost.

"Kharthlis Tshovreba" järgi olid Abhaasia ala ja kogu Lääne-Gruusia algasukad Arian-Kharthlist tulnud Toogarma (Jaafeti, Noa poja pojapoja) poja Egrose järglased.

2. ja 1. sajandi vahetusel rajas Pontose kuningas Mithridates VI Eupator, kes oli Rooma-vastases liidus Suur-Armeeniaga, Dioskuriasesse oma tugipunkti. Ta vallutas 107 eKr (või umbes 110 eKr) koos ülejäänud Kolchisega Abhaasia ala. Aastal 65 eKr võitis Pontose Rooma riik. See kaotus tõi kaasa linnaelu languse Abhaasia alal ja ümbritseva ala tühjenemise.

Pompeius võitis Kolchises 63 eKr pärast ägedaid lahinguid Abhaasias kohalikku pealikku (sceptuchus) Olthacest ning seadis valitsema dünast Aristarchuse, kes jäi võimule 47. aastani eKr. Pärast Pompeiuse langemist kasutas Mithridatese poeg, Bosporuse riigi ja Pontose kuningas, ära, et Caesar oli läinud Egiptusse, ning vallutas Kolchise, Armeenia ja osa Kapadookiast ning võitis Rooma väejuhti Domitius Calvinust.

Pharnakese pojapoja Polemon II sundis Nero võimust loobuma ning Pontos ja Kolchis inkorporeeriti 63 pKr Rooma provintsi Galatiasse ja 81 pKr Cappadociasse.

Ajaarvamise vahetusest saadik kindlustusid roomlased Abhaasia rannikualadel. Dioskuriasesse rajasid nad kindluse. Aastal 65 sai Dioskurias nimeks Sebastopolis.

Kuigi kõik suuremad mereäärsed kindlused olid roomlaste käes, oli Rooma võim piirkonna üle nõrk. Aastal 69 toimus Kolchises ja Pontoses Anicetuse juhtimisel ülestõus, mis suruti maha. Tasandikku ja rannikut laastasid sageli mägirahvad, kelle seas kõige vägevamad olid soanes (svanid) ja heniochi. Nad allusid nominaalselt Roomale, kuid rajasid oma riigid ning neil oli suur iseseisvus.

2. sajandil asus Rooma garnison Pityusesse (praegu Pitsunda).

Lazicas jätkus helleniseerumine. Hoolimata Rooma riigi võitlusest Partiasse säilis Lazicas suhteline rahu, kuigi partlased korduvalt ida poolt ründasid.

Kristlus hakkas piirkonnas levima 1. sajandil. Pärimuse järgi tegutsesid Kolchises apostlid Andreas ja Siimon Kananaios, kes suri Suaniri lähedal mägedes märtrisurma. Hellenistlik usund, mitraism ja kohalikud usundid olid siiski levinud vähemalt 4. sajandini.

Rooma riigi nõrgenedes said kohalikud hõimud rohkem omavalitsusõigust: nad said ise nimetada oma valitsejaid, kuid Rooma pidi nad heaks kiitma. 130. aastatel koosnes Kolchis lõunast põhja järgmistest riikidest: Machelons, Heniochi, Lazica, Apsilia, Abazgia ja Sanigia. Abhaasia rahvaste (apsiilide, abasgide, misimiaanide ja saniigide) vürstiriigid (need hõimuliidud hakkasid kujunema ajaarvamise vahetuse paiku) olid läänest itta Saniigia (Väike-Abhaasia piirkonnas, pealinn Tsandrõpš, Tsanba dünastia), Abazgia (pealinn Anakopia (Ahhali Athoni), Anosiidide dünastia), Apsiilia (pealinn Sebastopolis (Suhhumi), Julianiidide dünastia), Misiminia (pealinn Tsahhare).

Apsiile mainib esimesena Plinius Vanem 1. sajandil pKr. Põhjalikud andmed on Arrianosel, kes külastas Sebastopolist 137. Siis valitses apsiile Julianus, kes oli saanud valitsemisõiguse kinnituse 98 Trajanuselt. 1.–2. sajandil asusid apsiilid suures osas Lääne-Kolchisest Rioni jõest põhja poole Sebastopoliseni. Kõige selgemad andmed selle kohta on Prokopiosel, kelle järgi apsiilid 6. sajandil elasid Musta mere ääres sellest kohast, kus rannik teeb järsu pöörde läände (tänapäeva Otšamtširest kagus), kuni abasgide kindluse Tracheiani (tänapäeva Ahhali Athoni), ja mägedes olid nende naabriks alaanid alates Suur-Kaukasuse kurudest.

Apsiilidel kujunes võrdlemisi varakult poliitiline ja kultuuriline Rooma-orientatsioon, mis teostus eeskätt mereäärse Sebastopolise kaudu. Pole juhuslik, et Apsiilide peamised keskused koondusid Tsebelda orgu, teel Kluhhori kuruteeni, mis huvitas roomlasi sest ajast saadik, kui nad rannikule saabusid.

3. sajandil hakkas Lazica (Egrisi), mida valitses läänegruusia hõim lazoi (lazid), domineerima suuremas osas Kolchisest. Prokopiose järgi olid isegi abasgoi pealikud allutatud lazoi kuningatele.

Krimmis elanud goodid (Krimmi goodid) tegid 253 röövretke Kolchisesse, kuid Pityuse Rooma garnison lõi nad tagasi. Rooma okupatsioon kestis 4. sajandini.

Bütsantsi periood

Pärast Rooma riigi jagamist oli Abhaasia Bütsantsi huvisfääris. Seal toimus võimuvõitlus Bütsantsi ning Sassaniidide Pärsia vahel, mis kulmineerus Lazi sõjaga 542–562. Sõda tõi kaasa Lazica allakäigu. Sügaval metsades elavad abasgoi saavutasid teatud autonoomia Bütsantsi võimu all. Nende maa, mida Bütsantsis tunti Abazgia nime all, oli tähtis eunuhhide allikas. Kuigi Nikaia kirikukogul 325 viibis kohal ka Pityuse metropoliit, kristianiseeriti Abhaasia rahvas osaliselt alles 6. sajandiks, mil keiser Justinianus I saatis sinna misjonärid.

Anakophia kindluse varemed

Bütsants rajas kaitsekindlustused, mille jäänus võib-olla tänini säilinud Kelasuri müür.

Sedamööda, kuidas abasgoi tugevnesid, hakati Abazgia all mõistma suuremat piirkonda, kus elasid ka megrelid ja svanid.

7. sajandil sai Abhaasiast autonoomne vürstiriik, mille vürstid (kreeka keeles archōn, gruusia keeles eristavi) määras Bütsants. Vürstide residents oli Anakopia (Ahhali Athoni). Arvatakse, et need vürstid vahendasid Bütsantsi poliitilist ja kultuurilist mõju Lääne-Kaukaasias.

Araablased jõudsid piirkonda 730. aastatel, kuid neil ei õnnestunud seda vallutada. Sel ajal jõudis Gruusia annaalidesse esimest korda nimi Abhazethi ('abhaaside maa'), millest pärineb Abhaasia nimi enamikus keeltes.

Abhaasia kuningriik

Dünastiliste abieludega ning liitudega teiste Gruusia vürstidega omandas Abazgia valitsev dünastia suurema osa Lazicast. 780. aastatel kuulutas Leon II end abhaaside kuningaks. Kasaaride abiga õnnestus kuningas Leonil Bütsantsi ülemvõimust vabaneda. Nii rajas kuningas Leon II iseseisva Abhaasia kuningriigi.

Kasaaride abiga laiendas kuningas Leon riiki tunduvalt, hõivates muu hulgas Imerethi, misjärel pealinn viidi üle Khuthaisisse.

Abhaasia kuningriik 900. a m.a.j

Enamik ajaloolasi on nõus, võttes aluseks Gruusia ajaloolaste arvamuse, et Abhaasia kuningad olid kuningriigi hilisemal perioodil juba gruusiakeelsed ja kuningriigis domineeris kartvelirahvuste kultuur. Et teha lõpp Bütsantsi kiriklikule mõjule, allutati kohalik piiskopkond Gruusia kiriku Mtsheta katolikaadile.

Seda riiki nimetatakse uuemas ajalookirjutuses sageli Egrisi-Abhaasia riigiks, sest keskaegsed allikad pidasid uut kuningriiki Egrisi (Lazica) järeltulijaks ning kasutasid vaheldumisi mõlemat nime.

Abhaasia kuningriigi hiilgeaeg oli ajavahemikus 850–950, kui ta valitses kogu Lääne-Gruusiat ning pretendeeris ka Ida-Gruusiale.

Nimesid "Abhaasia" ja "abhaasid" kasutati tol ajal kogu kuningriigi ja selle elanike kohta hoolimata etnilisest kuuluvusest.

Ühendatud Gruusia koosseisus

Bagrat III. Seinamaal Gelathi kloostris

Aastal 989 tuli Abhaasias võimule Bagrat III Bagratiidide dünastiast, kes oli Abhaasia pärinud oma emalt. Aastal 1008 päris ta oma isalt ka Gruusia (Kharthli) ning ühendas Abhaasia kuningriigi ja Gruusia kuningriigi ühtseks Gruusia feodaalriigiks, mille hiilgeaeg oli kuninganna Thamari ajal [1184–1213]. Seega toimus Gruusia ja Abhaasia ühinemine ühtseks Gruusia kuningriigiks dünastilise abielu teel.

Abhaasia suhteline sõltumatus Gruusia kuningriigi koosseisus keskvalitsusest on fikseeritud 1025. aasta kaardil

Kaasaegsed Gruusia kuningad mainivad sageli rahvast nimega apsar, kelle keelest olevat võetud Thamari poja prints Georgi lisanimi Laša, mis tähendab 'valgustus'. Seda nime on mõned keeleteadlased võrrelnud abhaasi sõnadega a-laša 'selge' ja a-lašara 'valgus' ning oletanud, et tegu oli abhaaside esivanematega.

Gruusia kroonikate järgi andis Thamar osa Abhaasiast valitseda Šervašidze (abhaasipäraselt Tšatšba, hiljem Tšatšibaia) vürstisuguvõsale. Pärimuse järgi oli tegu Shīrwān Shāh'ide järeltulijatega, mis seletab ka gruusiakeelset nime. Šervašidze dünastia valitses Abhaasiat kuni Venemaa võimu alla minekuni 1860. aastatel.

Abhaasia säilitas ühendatud Gruusia riigis laialdase autonoomia.

Genova riik rajas 14. sajandil Abhaasia rannikule kaubandusfaktooriaid, kuid need jäid püsima üksnes lühikeseks ajaks.

Mongolite riigi ja Timuri vallutuste ajal piirkond palju kannatada ei saanud, kuid need tegid Gruusia kuldajale lõpu. Kuningriik lagunes 15. sajandi lõpuks mitmeks iseseisvaks või suure autonoomiaga vürstiriigiks.

Imerethi ülemvõimu all ja iseseisva vürstiriigina

Aastal 1463 sai Abhaasia vürstiriik Gruusia kuningriigist sõltumatuks, kuigi ta jäi Imerethi ülemvõimu alla, olles viimase vasall. Aastal 1491 kadus Abhaasia vürstiriigil, Gurial, Samegrelol ja Svanethil formaalne sõltuvus Imerethist, mis oli nõrgenenud.

Abhaasia vürstid pidasid mõnda aega lakkamatut sõda oma nominaalsete süseräänide megreli vürstidega, mistõttu riigi piirid pidevalt muutusid. Aastast 1491 kuni 16. sajandi keskpaigani oli Abhaasia vürstiriik periooditi, sõltuvalt vastastikuste sõjaretkede tulemustest, teatud määral sõltuvuses megreli Dadiani vürstidest. XVII sajandi lõpul õnnestus Abhaasia vürstiriigil paika panna kagupiir Inguri jõel, mis on tänini Abhaasia lõunapiir.

Mõned vanema aja ajaloolased, sealhulgas Vahhušti, ning mõned uuema aja ajaloolased väidavad, et Kelasuri müüri rajas Samegrelo vürst Levan II Dadiani kaitseks abhaaside vastu.

Osmanite riigi ülemvõimu all

Osmanite riigi sõjalaevastik okupeeris 1451 ajutiselt Tshumi (praegune Suhhumi) fordi. 1570. aastatel vallutati linn püsivamalt ning muudeti Türgi tugipunktiks nimega Suhum-Kale (sellest Suhhumi nimi).

Aastal 1555 jagati Gruusia ning ülejäänud Lõuna-Kaukaasia Osmanite riigi ja Safaviidide Pärsia riigi vahel. Abhaasia koos ülejäänud Lääne-Gruusiaga läks Osmanite riigi võimkonda. Abhaasia vürstiriik oli Osmanite riigist vasallsõltuvuses ja pidi türklastele tribuuti maksma. Et paikneti impeeriumi äärealadel ja tegemist oli äsja liidetud piirkonnaga, oli sõltuvus Türgi sultanist esialgu suhteliselt väike.

Abhaasia vürstiriik Ottomani türklaste suurriigi vasallina 1683. aastal

Nii sattus Abhaasia islami ning türgi kultuuri mõju alla, mistõttu aja jooksul nõrgenesid tema kultuurilised ja kiriklikud sidemeid Gruusiaga. Alates 17. sajandist läksid paljud abhaasid islami usku. Nõukogude ajaloolaste väitel püüdis Türgi pärast vallutust hävitada abhaasi rahva materiaalset ja vaimset kultuuri ning pöörata elanikkonda vägivaldselt islami usku, mis viis relvastatud ülestõusudeni (sealhulgas 1725, 1728, 1733, 1771, 1806).

17. sajandi lõpupoole killunes Abhaasia mitmeks läänivalduseks nii, et suur ala jäi ilma keskvõimuta. Piirkonnas õitses orjakaubandus ja piraatlus.

Mitme Gruusia ajaloolase sõnul muutus piirkonna rahvastik sel ajal tunduvalt, sest põhjakaukaasia hõimud, sealhulgas adõgeed ja tšerkessid rändasid teiselt poolt Suur-Kaukasust sisse ning segunesid peamiselt grusiinidest koosneva kohaliku rahvaga; nii olevatki tekkinud abhaasi rahvas. Selline teooria abhaaside väljakujunemisest on teravas vastuolus Abhaasia ajaloolaste teaduslike uuringute ja arvamusega.

18. sajandi keskel tõstsid abhaasid Osmanite riigi vastu mässu ning vallutasid Suhhumi. Türklased võtsid siiski varsti linna tagasi ning panid seda valitsema ühe lojaalse vürsti Šervašidze (Tšatšba) suguvõsast.

Abhaasias ei ole kunagi tuntud pärisorjust selle traditsioonilises mõistes. Feodaalkord sellisel kujul, nagu seda tunti Euroopas, sealhulgas Venemaal ja Gruusias, Abhaasiasse ei levinud. Kaasaegsete kirjelduste kohaselt puudus Abhaasias sunnismaisus ning maaomandus ja elanikkonna enamiku moodustasid eri taipidesse (klannidesse) koondunud isiklikult vabad kogukondlased (anhaju). Taibijuhi, ülikkonna ja ülejäänud taibiliikmete suhted põhinesid vastastikusel austusel ja aktsepteerimisel. Oma ühiskonnakorralduselt olid abhaasid tunduvalt lähemal Loode-Kaukaasia isiklikult vabadest kogukondlastest koosnevale ubõhhi-tšerkessi maailmale kui Gruusias 13.–14. sajandil kehtestatud feodaalkorrale. Abhaasia ühiskonna alus oli maapiirkonna kogukond (akõt). Selline ühiskonnakorraldus ühendas kõik elanikkonnakihid. Peale selle oli tegemist "sugulusega" ülikute ja lihtrahva vahel, mis oli "immutatud emapiimaga" (atalõga). Vürstid ja ülikud andsid oma lapsi kasvatamiseks vabade kogukondlaste peredesse; laste üleskasvatajaid loeti lähedasteks sugulasteks. Niinimetatud "mägifeodalismis" olid tugevalt juurdunud sugulus- ja hõimusuhted. Vürsti ja ülikute võim toetus vabadest kogukondlastest sõjameestele (džigittidele) ja kirikule. Algselt oli põllumaa ühiskasutuses. Kuid põllumajanduse arenedes ja intensiivistudes, ei olnud põllumaa enam ühiskasutuses, vaid kuulus kindlale perele või talule. Kõigile ühiseks kasutamiseks jäid endiselt karja- ja metsamaad ning veekogud.,

Abhaaside ühiskond koosnes seega nn "demokraatlikest" vabadest (mägilaste) kogukondadest. Kuivõrd ka abhaaside madalamad elanikkonnakihid olid maaomanikud, ei olnud nad otseses sõltuvuses ülikkonnast ja rikkamast elanikkonnakihist. Vastastikune majanduslik abi ja toetus soodustas heaolu atmosfääri ning välistas võimaliku puuduse tekke. Abhaaside hulgas sisuliselt puudusid vaesed, mis kõneleb sellest, et nende ühiskond oli üles ehitatud suhtelisele õiglusele. Mis puudutab aga abhaaside majandust, siis omas see naturaalmajanduslikku iseloomu. Abhaasid tegelesid metallide, naha ja puidu töötlemisega, keraamika – ja sadulsepatoodete valmistamisega, kudumisega ning püssirohu valmistamisega. Kuid tegemist oli kodutöönduslike toodetega ja seda käsitööd ei müüdud vaid vahetati. Abhaasidele olid vastumeelsed igasugused kaup – raha suhete ilmingud. Kaubandusega linnades tegelesid välismaalastest türklased, armeenlased, kreeklased ja megrelid, kes maksid selle eest Abhaasia valitsejale ja teistele feodaalidele makse. Kuni aastani 1866 püsis kirjeldatud ühiskonnakorraldus vaid väheste muutustega.

Abhaasia vürstiriik Venemaa keisririigi protektoraadina

Abhaasia vürstiriik Venemaa protektoraadina 1843. aastal

Kui Venemaa oli 18. sajandil Türgit sõjaliselt võitnud ning liidendanud Krimmi khaaniriigi, kasvas tema mõju piirkonnas. Kaukaasia rahvaste ja venelaste vahel puhkesid väikesed, kuid pidevad konfliktid. See viis lõpuks Kaukaasia sõjani, milles Venemaa vallutas Põhja- ja Lääne-Kaukaasia. Kaks suuremat Gruusia kuningriiki liidendati 1801–1810, mis kergendas Venemaa tungimist sügavamale Kaukaasiasse. Enamik teisi vürstiriike inkorporeeriti järk-järgult aastaks 1864.

18. sajandi lõpul püüdis Türgi Abhaasia üle täielikku kontrolli kehtestada ning osa abhaaside ülikuid palus Abhaasia sisemise verise võimuvõitluse käigus abi Venemaa keisrilt. Vene-Türgi sõja (1806–1812) ajal vallutasid venelased 1810 Suhhumi. Pärast seda asus Türki ümber esimene abhaasidest põgenike laine 19. sajandil (5000 inimest). Valitsema seati Venemaa kaitsealune Sefer Ali-Bei Šervašidze (Tšatšba), kes nõustus Abhaasia saamisega Venemaa vasallriigiks. 1810. aastal kuulutas Aleksander I Abhaasia Venemaa protektoraadiks. Pärast seda pöördus Sefer Ali-Bei Šervašidze (Tšatšba) islamist kristlusse ning võttis endale nimeks Giorgi.

Venemaa ülemvõim ei ulatunud esialgu palju kaugemale Suhhumi ja Bzõbi ümbrusest ning ülejäänud osa jäi türgisõbralike islamiusuliste aadlike kätte, mistõttu ei muudetud kohalikku elukorraldust ja kuulumine Venemaa koosseisu Abhaasia aadlit ega kogukondlasi ei häirinud. Nii jäi Abhaasiale ka sel perioodil küllalt suur autonoomia. Abhaasia vürst oli oma valduste seesmistes küsimuste otsustamisel sõltumatu ja allus eranditult Venemaa keisrile, mitte Venemaa võimude poolt määratud Kaukaasia asevalitsejale.

Kaukaasia 1856. aastal. Joonestanud ja koostanud von J. Grassl, 1856

Osmanite riigi ja põhjakaukaasia hõimude vaheliste konfliktide taustal õnnestus venelastel 1829–1842 järk-järgult saada oma kontrolli alla kogu Abhaasia.

Lüüasaamine Krimmi sõjas (1853–1856) sundis Venemaad Abhaasiast Türgi kasuks loobuma. Ent nüüdki jäi valitsev Šervašidze (Tšatšba) dünastia vähemalt nominaalselt Abhaasias võimule. Olukord muutus uuesti, kui Venemaa Aleksander II valitsemise ajal pärast pikki ja veriseid võitlusi 1864. aastal alistas kogu Põhja-Kaukaasia. Viimast vastupanu Venemaa vägedele Kaukaasias osutasid abhaasi-adõgee keeli kõnelevad sadzide mägikogukonnad, Mzõmta jõe ülemjooksul (Medoveide hõimuliitu kuulunud ahtšipsoud või ahtšipsid Kbaadas) ning Pshu (Bzõbi ülemjooksul) ja Aibga (Psou ja Bzõbi jõe vahelisel alal, Hašupse jõe ülemjooksul) piirkondades. Viimaste Abhaasia mägilaste vastupanukollete mahasurumisel mängisid olulist rolli grusiinide, suurriigi ustavate teenrite, väed. Koos Venemaa vägedega võtsid nad osa pidulikust võiduparaadist Kbaadas, (Krasnaja Poljanas, Punase Lagedal) 21. mail 1864.

Abhaasiat, kui senist puhverriiki, Venemaa ja Türgi vahel, polnud enam vaja ning Šervašidze (Tšatšba) dünastia pidi oma võimu täielikult Venemaa keisrile üle andma. Viimane Abhaasia vürst Mihhail Šervašidze (Tšatšba) 1864 esialgselt vangistati. Seejärel viidi ta juba raskelt haigena Venemaale, kuhu sunniti jääma pagendusse (Stavropol, Rostov, Voronež). M. Šervašidze (Tšatšba) suri Voronežis 1866. aastal. Nii püsistus Venemaa võim alles 1866.

Venemaa keisririigi võimu all

1864. aastal tühistas keiser Abhaasiale antud laialdase autonoomia ja eristaatuse Venemaa keisririigis. Abhaaside ülestõus 1866. aastal elanikkonna maksustamise ja solvamise tõttu (Abhaasia vabadele kogukondlastele esitati uute Venemaa võimurite poolt üleskutse vabaneda makstava maksu eest oma senistest juhtidest. Nii vabad kogukondlased kui ka Abhaasia ülikkond käsitlesid sellist ettepanekut räige solvanguna kuna oli tegemist vabade üksteisest lugupidavate kogukondlastega, mitte orjapidajate ja orjadega. Ühtlasi solvas abhaase hingepõhjani Venemaa võimurite kõrk, üleolev ja neile ülalt alla suunatud suhtlushoiak ning robustne esinemisstiil, kuivõrd omavahel, ka eri seisusest abhaaside vahel, toimis ilma eranditeta vastastikune lugupidamine.) suruti veriselt maha ja arvukalt abhaase põgenes Türki. Maha suruti ka teine ülestõus 1877, mis oli seotud Türgi vägede maabumisega ja abhaaside asumisega järjekordses Vene-Türgi sõjas türklaste poolele.

Ülestõusude mahasurumine tõi kaasa suure muutuse rahvastikus. Venelaste karmide repressioonide tõttu emigreerus või sunniti emigreeruma aastatel 1864–1878 Türki suur osa islamiusulisi abhaase, kes moodustasid abhaasi rahvastikust väidetavalt 60% ehk umbes 200 000 inimest (kaasaegsed rahvaloendusandmed ei ole päris usaldatavad) koos teiste Kaukaasia muslimitega (neid väljasaadetuid nimetatakse muhaadžiriteks).

Kujunenud situatsioonis arutas Gruusia intelligents entusiasmiga tühjaks jäänud maade koloniseerimist. Thbilisi intelligents veenis Venemaa juhtkonda Abhaasia ainult megrelitega koloniseerimise kasulikkuses ja edukuses. Selle eesmärgi saavutamiseks väljendas Gruusia intelligents Venemaa Keisririigi ametnikele igal sammul oma lojaalsust, üritades nii saada erandlikku õigust Abhaasiale. Näiteks kirjutas kuulus Gruusia publitsist Jakob Kogebašvili oma programmilises artiklis 1877. aastal: "Ümberasumine on, ilma igasuguse kahtluseta, mitte ajutine vaid alatiseks. Abhaasia ei näe enam kunagi oma poegi", märkides veel,"...kitsikus ja maa puudujääk Megreelias...teevad paljude megrelite asumise Abhaasiasse eriti nende poolt soovitavaks". Muuhulgas toodi artiklis ära, et "...megrelid peavad esimesena asuma väljasaadetud abhaaside asemele...". Ka teised allikad märgivad, et Abhaasia asustamine Megreelia elanikega oli edukas. Megrelid mängisid Abhaasias sama rolli, mis kasakad Venemaa keisririigi Põhja-Kaukaasia piirkonnas, olles saavutanud privilegeeritud positsiooni, tänu osalusele Venemaa keisririigi poolel sõjas Kaukaasia rahvaste, sealhulgas abhaaside, vastu (1817–1864). Tahtmine hallata "verest tühjaks jooksvat" Abhaasiat oli sedavõrd suur, et J. Kogebašvili sõnade kohaselt oli Abhaasia tühjaks jäänud regioonide asustamine megrelitega lausa riikliku tähtsusega ülesanne. Tulemuseks oli megrelite massiline asumine Abhaasiasse. 1879. aastal asutati Abhaasia keskosas Merkheuli küla, 1881. aastal Besletka, 1882. aastal Akapa, 1883. aastal Kelasur ja Pshap külad, jne. Kartveli kolonisatsioon Abhaasias oli sedavõrd tormiline, et tekitas ärevust Venemaa Tsaaririigi võimudes. Venemaa huvid põrkusid otseselt grusiinide huvidega. Aastal 1881 hinnati abhaaside arvuks Venemaa keisririigis 20 000. Need abhaasid, kes jäid paigale ega pöördunud kristlusse, kuulutati jooksikuteks ning neilt võeti õigus elada rannikupiirkonnas ja linnades. Kolmkümmend aastat ehk 1877–1907 loeti Venemaa Keisririigis abhaase "süüdiolevaks rahvuseks". "Süüdioleva rahvuse" staatus võeti maha Venemaa Keisririigi valitsusjuhi Pjotr Stolõpini ettepanekul 1907. aastal seoses sellega, et abhaasid ei osalenud 1905. aastal revolutsioonilises tegevuses, mida ei saa öelda grusiinide kohta.

Pärast 1877. aasta abhaaside ülestõusu "verre uputamist" Venemaa ja Megreelia ühendväe poolt (megrelid ärgitasid abhaase megrelite poolt alustatud ülestõusuga liituma kuid jõudude vahekorra muutudes, ülestõusu keskfaasis, vahetasid poolt ja asusid tegutsema koos Venemaa vägedega abhaaside vastu), suunasid Venemaa Keisririigi võimud piirkonda immigrantide tulva, mille käigus rajati muuhulgas Kaukaasia Musta mere ranniku lähedusse või eelmäestikku, sh Abhaasiasse Suhhumi ümbrusse ja Psou jõe lähedale, viis eestlaste küla. 20. sajandi alul parandasid tervist ning puhkasid Kaukaasia mägedes ja Musta mere ääres sealhulgas Abhaasias kohalike eestlaste külalisena Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare,.

1897. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid abhaasid 60–65% Suhhumi maakonna rahvastikust ning ülejäänud olid peamiselt grusiinid. Suhhumi maakonnas oli umbes 100 000 elanikku ning selle territoorium kattus enam-vähem praeguse Abhaasia omaga. 1904. aasta hinnangul oli aga abhaase Venemaa territooriumil veel ainult 25 000 – 30 000 ning 1911. aasta hinnangul elas Suhhumi maakonnas (see oli siis praegusest Abhaasiast väiksem, sest osa territooriumist oli Khuthaisi kubermangust üle viidud Kubani kubermangu) 43 000 inimest, kellest kaks kolmandikku olid megrelid ja üks kolmandik abhaasid.

Tänapäeva Abhaasia ajaloolased väidavad, et suured alad jäid inimtühjaks ning, et kristlastest grusiinid, armeenlased ja venelased asusid sinna elama alles hiljem. Gali piirkonnas (Samurzakan) on megrelitel õnnestunud varem seal enamuses elanud abhaasid "gruusiastada". Veel 20. sajandi alul seal elanud abhaasid on pidevalt Inguri jõe teiselt kaldalt Samegrelost sisse rännanud megrelite poolt assimileeritud.,

Kodori orgu (Tsebelda ja/või Dali-Tsabali piirkond) asustas 19. sajandi keskel abhaasihõim tsabaldid. Pärast peaaegu 100%-list muslimitest tsabaldide, kes olid Venemaa võimudele meeleheitlikku vastupanu osutanud, Türki küüditamist aastatel 1865–1878 sai võimalikuks Svanethist svanide asumine Kodori orgu.

Eeltoodu vaidlustavad gruusia ajaloolased, kes väidavad, et kohalikud gruusia hõimud megrelid ja svanid olid piirkonnas pidevalt elanud Kolchise riigi eksisteerimisest alates.

Nõukogude võimu all

Taga-Kaukaasia SFNV 1922. a

Aastal 1919 kuulutati Abhaasia autonoomseks piirkonnaks, 4. märtsil 1921 Abhaasi Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (Abhaasi NSV-ks). Detsembris 1922 kirjutasid Abhaasi NSV ja Gruusia NSV kui rahvusvahelise õiguse subjektid alla erilisele Liidulepingule, mille järgi toimus ühinemine Gruusia NSV-ga föderatiivsetel lepingulistel alustel. Gruusia NSV kaudu kuulus Abhaasi NSV Taga-Kaukaasia Sotsialistlikku Föderatiivsesse Nõukogude Vabariiki (Taga-Kaukaasia SFNV), milles vastavalt lepingule omas Abhaasi NSV 1/3 Gruusia NSV kohtadest. Vastavalt sõlmitud Liidulepingule astuti vastastikku sõjalisse, poliitilisse ja finants-majanduslikku liitu. Abhaasi NSV ja Gruusia NSV riiklik-õiguslikud suhted olid seega lepingulisel alusel, mille kohaselt säilis lepingupoolte võrdõiguslik staatus. Vaatamata sellele, et rea volitusi andis Abhaasi NSV üle Gruusia NSV-le, säilis Abhaasi NSV suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus. Abhaasi NSV põhiseaduses oli rõhutatud Abhaasi NSV unikaalset staatust NSV Liidus.

1931. aastal taandas NSV Liidu grusiinist diktaator Jossif Stalin Abhaasia unikaalse staatuse ja tühistas Gruusia NSV-ga sõlmitud erilise liidulepingu ning kuni 1991. aastani oli piirkond Abhaasi ANSV-na Gruusia NSV koosseisus. Kuni aastani 1931 õnnestus abhaasidel suures osas Abhaasias ise püsida vabariigi juhtorganites ja kohalikku elu juhtida, kuid siis muutus olukord selles osas drastiliselt. Tegemist oli Josif Stalini meelevaldse otsusega, mille juures abhaaside arvamust ei küsitud.

ANSV staatusse taandatud Abhaasias asusid Gruusia võimud abhaase taga kiusama eesmärgiga abhaasid assimileerida ja liita Abhaasia lõplikult ning ilma autonoomiata Gruusia põhiterritooriumiga. Pärast Abhaasia selle ajajärgu poliitilise liidri Nestor Lakoba mürgitamist Thbilisis Gruusia Kommunistliku Partei Keskkomitee 1 sekretäri Lavrenti Beria poolt 1936. aastal algas grusiinide senisest veelgi massilisem asumine Abhaasia aladele. Rahvusliku lõhestamise ning jaga-ja-valitse-mängu eriliseks meistriks Kaukaasias oligi Abhaasia päritolu megrel Lavrenti Beria, kes igati soodustas grusiinide ümberasumist Abhaasiasse.

Mõningate eranditega tõrjuti abhaasid peaaegu täielikult Abhaasia autonoomse piirkonna ja kohaliku elu juhtimisest kõrvale ning abhaasid muudeti järjest kahanevaks vähemuseks oma ajaloolisel asualal. Olulist rolli hakkasid etendama Abhaasia juhtimisel, poliitilises nomenklatuuris ja teistel võimupositsioonidel eelkõige massiliselt sisserännanud megrelid.

Abhaasia tähestik viidi üle ladina tähestikult gruusia tähestikule, jättes arvestamata, et gruusia tähestiku alusel ei olnud võimalik paljusid abhaasikeelseid sõnu grammatiliselt õigesti kirjutada. Koolides hakkas õpetus toimuma gruusia keeles, abhaasi keelt kuni 1950. aastani eraldi õppeainena ei õpetatud, sihikindlalt teostati assimilatsiooni, abhaaside gruusiastamise ja "uusümberasunike poliitikat". Massiliselt nimetati ümber koha- ja tänavanimesid, asendades abhaasiapärased nimed gruusiapärastega, jne. Aastatel 1937–1953 asustati Gruusia siserajoonidest Abhaasiasse ümber kümneid tuhandeid grusiine, mis suurendas oluliselt grusiinide osakaalu Abhaasia elanikkonnas. Nn demograafiline ekspansioon kestis edasi ka Stalini-järgsel perioodil. Lõpptulemus oli, et kui 1886. a grusiinid moodustasid Abhaasia elanikkonnast vaid 6%, siis 1989 oli neid juba 45,7%. Grusiinidest asustuskolonistide ümberasumist korraldati juba alates 1937. aastast, vaatamata sellele, et vaba maad Abhaasias praktiliselt enam ei olnud. Ümberasumise korraldajad olid jätnud tähelepanuta asjaolu, et 2/3 Abhaasiast hõlmasid mäed. Abhaaside gruusiastamisvastased meeleavaldused aastatel 1957, 1967 ja 1978 reaalseid soovitavaid tulemusi abhaasidele ei toonud.

1949–1951 esitas Gruusia ajaloolane ja filoloog Pavel Ingorokva ekslikud ja sel ajal provokatsioonilised teesid:

• abasgid, apsiilid ja misimiaanid ei ole abhaaside eellased vaid on olnud hoopis grusiinide esivanemad,
• tänapäeva abhaasid on "apsui" hõimu järeltulijad, kes on saabunud Põhja-Kaukaasiast kõigest 2–3 sajandi eest (17. sajandi teisel poolel).

Nende teesidega loodi ideoloogiline baas tõenäoliseks abhaaside väljasaatmiseks ja selliselt esitati abhaase kui "tänamatuid külalisi" ning ajutisi elanikke grusiinide maal. Hiljem, pärast P. Ingorokva teose "Georgi Mertšule – Gruusia kirjanik X sajandist" (Thbilisi, 1954) väljaandmist, ilmus pressis seeria tuntud Gruusia ja Abhaasia ajaloolaste ning lingvistide (Z. Antšabadze, N. Berdzenišvili, H. Bgažba, K. Lomtatidze, jt) artikleid, kes lükkasid ümber P. Ingorokva esitatud müüdi ja tõendasid tema poolt faktide jõhkra moonutamise.,, Sellise teooria alusel üritasid grusiinid, abhaaside kõige intensiivsema survestamise ja gruusiastamise perioodil, võtta neilt nende minevik, ajalugu ja õigus Abhaasiale. Üritati leida põhjendus väitele, et neil kui grusiinidel ja Abhaasia piirkonnas abhaasidest justkui varem kohalolnuile, on Abhaasiale abhaasidest rohkem õigust. Abhaasia ajaloolaste arvamuse kohaselt päästis neid vägagi tõenäolise Abhaasiast väljasaatmise eest Beria võimult taandamine 1953. aastal.

Pärast diktaator Jossif Stalini surma 1953. aastal olukord abhaaside jaoks mõnevõrra leevendus. Järgnevatel aastatel muutis Moskva oma suhtumist. Seati koguni sisse rahvuslikud kvoodid, mille kohaselt abhaasid, kes 1959. aastal moodustasid vaid 15,9% Abhaasia rahvastikust, said endale ebaproportsionaalselt suure mõju vabariigi juhtorganites. Täiesti mõistetavalt ei parandanud see rahvustevahelisi suhteid, kuna selleks ajaks juba enam kui 40% Abhaasia elanikest moodustavad grusiinid tundsid end selgelt diskrimineerituna. Mihhail Gorbatšovi algatatud ja 17. märtsi 1991 referendumil Nõukogude Liidu säilitamise küsimuses anti Abhaasias 98,6% hääli Nõukogude Liidu säilitamise poolt, samal ajal kui grusiinid ja armeenlased referendumit boikoteerisid. Abhaasid hääletasid Nõukogude Liidu säilitamise poolt, kuna neil oli tekkinud põhjendatud kartus, et iseseisev Gruusia võib apsuad oma vabariigi juhtimisest täielikult kõrvale tõrjuda.

Alates 1988. aasta lõpust toimus Gruusias P. Ingorokva ideede reanimeerimine, mis oma ühemõttelisuse ja kergesti kättesaadavuse tõttu on ka praegu laialt Gruusia elanikkonna, intelligentsi aga eriti mittespetsialistide hulgas levinud. 14. novembril 1990 tuli Gruusias populistliku loosungi "Gruusia grusiinide jaoks" harjal võimule uus megrelist liider Zviad Gamsahhurdia. Paljud Gruusia poliitikud käsitlesid eeltoodud loosungit kui üleskutset rahvusringkondade likvideerimiseks. "Aitab minevikust rääkimisest, et oleme vennad, jne. Vaja on kõnelda tulevikust, sellest, et need on meie vaenlased – abhaasid, osseedid, ja meil on vaja palju mõistust ja tarkust, et mitte kaotada lahingut", – kirjutas 1989 akadeemik A. Bakradze, üks tuntud Gruusia intelligentsi esindajatest. Võttes aluseks P. Ingorokva räigeid võltsinguid hakkasid Gruusia liidrid Z. Gamsahhurdia, M. Kostava, A. Bakradze, jt, miitingutel Thbilisis, Suhhumis, Gagras ning perioodiliselt ajakirjanduses avalikult esinema ja sisendama kartvelitest elanikkonnale, et Abhaasia – see on grusiinide maa, aga abhaasid, need on grusiinid. Eriti püüdsid eristuda paljud Gruusia kirjanikud. Igapäevaselt Gruusia ajakirjandus, raadio ja televisioon provotseeris abhaase, öeldes, et nad on nn "tänamatud külalised" grusiinide maal, et nad on "apsuid" ning nende autonoomia tuleb tühistada.,, Need "haritud grusiinid" ei häbenenud 1989. aastal trükkida Gruusia Kirjanike Liidu ajakirja kaanele provokatsioonilise üleskutse: "Ärge sundige meid, et peaksime ühel ilusal päeval kätte võtma relva ja, kuivõrd teil ei ole olemas õiglustunnet, siis näitama teile, kui külalistele, teed sinna, kust te paar sajandit tagasi saabusite". Tundes arvulist ülekaalu, teatasid grusiinid, et see on nende maa, aga abhaasid need on "tulnukad mägedest", ja üldse, see ei ole rahvus, kuna neid on nii "vähe".

Perestroika-aegadel tundsid abhaasid, et Gruusia püüab abhaaside positsioone veelgi murendada. Märtsis 1989 toimus Lõhnõs Abhaasia rahvuslaste konverents, millel esitati nõudmised taastada aastatel 1921–1931 kehtinud Abhaasia põhiseadus. Nõuti, et taastataks Abhaasia NSV ja selle unikaalne lepinguline staatus võrdõiguslikus liidus Gruusia NSV-ga. Nõudmised esitas Suhhumi Ülikooli abhaasi rahvusest rektor ajalooteaduste professor Stanislav Lakoba. Abhaaside nõudmised jäeti tähelepanuta. 1989. aastal pärast Lõhnõ konverentsi toimunud rahutustes hukkus paarkümmend inimest. Zviad Gamsahhurdia võimupäevil kuulutati kogu Gruusia ainsaks riigikeeleks gruusia keel. Abhaasi keel ei saanud Abhaasias mingit staatust. Ühtlasi lõpetati Thbilisist saadud korralduse alusel abhaasi keeles kõrghariduse andmine ainsas abhaasia keeles toimivas kõrgkoolis – Suhhumi Ülikoolis, mis muudeti Thbilisi Ülikooli filiaaliks.

1988. aastast alustati Gruusias grusiine senisest veelgi enam soosiva rahvusliku poliitika ellurakendamist, mis osaliselt saigi edasiste relvastatud konfliktide peapõhjuseks. 1990. aastal oli parlamendis minoriteetide esindatus pea olematu ning riigis valitses arusaam, et etnilised vähemused ei tohi omada grusiinidega sama staatust, samuti oli 1990. aastal vastu võetud kodakondsusseadus rahvusvähemuste suhtes selgelt diskrimineeriv.

1989 juulis toimunud abhaaside ja grusiinide vahel toimunud verine konflikt ei olnud tingitud etnilistest erinevustest eri rahvuste vahel. Konflikti põhjused olid "ideoloogiline vastasseis" ja poliitiline võitlus. Akadeemik Andrei Sahharov nimetas Gruusiat "väikeseks impeeriumiks". Ta toetas abhaase, nimetades ära, et "erilise tähelepanuga tuleb suhtuda väikerahvuste probleemidesse ning , et suurrahvuste vabadusi ja õigusi tuleb rakendada väikerahvuste huve kahjustamata".,,, Abhaaside iseseisvuspüüdlusi toetas alati ka Eesti ajaloolane, orientalist ja poliitik Linnart Mäll.

Abhaasia sõda aastail 1992–1993

1992. aasta veebruaris tühistati Gruusia Nõukogude-aegne konstitutsioon ning kehtivaks kuulutati 1921. aasta põhiseadus. Abhaasid tõlgendasid seda sammu nende autonoomia täieliku tühistamisena, millest sõltuvalt kuulutas Abhaasia valitsus 1992. aasta 23. juulil kehtivaks 1925. aastal kehtinud "erilise" võrdõigusliku liidulepingu Gruusiaga. 1925. a kehtinud Abhaasia põhiseadusliku õigusakti toimimise taastamisega Abhaasias lootsid apsuad säilitada autonoomia Gruusia koosseisus ning saavutada isegi senisest märksa enamat kuid välja ei kuulutatud siiski iseseisvust või eraldumist Gruusiast. Seejärel alustasid apsuate paramilitaarsed üksused grusiinidest ametnike vägivaldset eemaldamist nende büroodest ja asendamist apsuate või venelastega. Väljakujunenud olukorras viis Gruusia, ettekäändel nagu hoiaks kukutatud presidendi Zviad Gamsahhurdia poolehoidjad Abhaasias pantvangis Gruusia siseministrit ning välistamaks väidetavalt Abhaasias sagedaseks muutunud rongirööve, Abhaasiasse korra loomiseks 3000 sõjaväelast tankide, suurtükkide ja sõjalennukitega, hõivates Tengiz Kitovani juhtimisel Suhhumi. Sõjalise kallaletungi alustamist, autonoomia säilitamisele püüdleva Abhaasia vastu, on Gruusia ametlikult hiljem tunnistanud. Samaaegselt Gruusia vägede tungimisega Suhhumi toimus Abhaasia valitsuses, juhtkonnas ja parlamendis arutelu Gruusia–Abhaasia võimaliku konföderatiivsetel alustel toimiva võrdväärsete riikide liidu probleemide ja küsimuste osas, kuid arutelu katkestati seoses Gruusia vägede Suhhumi tungimisega. Küllalt suure osa grusiinide paramilitaarsest üksusest moodustasid Abhaasia päritolu etnilised grusiinid ning kohalikud megrelid ja svanid, kes ühtlasi paljudel juhtudel abistasid Abhaasiasse tunginud Gruusia vägesid kõigiti. Suhhumi hõivamisel toimus esimene kokkupõrge (enne Otšamtšire rajoonis) Abhaasia sõjaväeüksuse ja paadunud kurjategija Džaba Ioseliani juhitud Gruusia paramilitaarse üksuse "Mhedrioni" vahel. Langenuid oli mõlemal vaenupoolel. Halvasti varustatud ja väikesearvulised Vladislav Ardzinba juhitud Abhaasia üksused olid sunnitud taanduma Gudautasse ning Tkvartšelisse. Suhhumi sisenenud Gruusia väeüksused, sh "Mhedrioni", alustasid rahvuslik-etnilisel pinnal põhiliselt abhaaside suhtes marodöörluse, varguste, röövimiste, vägivallatsemise, sh vägistamiste ja tapmiste, jm ebaseadusliku tegevusega tegelemist. Ühtlasi hävitati abhaaside sadu aastaid vana kultuuripärandit ning põletati virnadena ajaloolist väärtust omavaid dokumente, muuseumide kollektsioonid peksti segi, jne.

Abhaasist põgeniku pere jutustab kuidas

„purjus mehed tungisid meile korterisse, tulistasid automaadist ja ütlesid meile, "lahkuge Suhhumist igaveseks, kuna Suhhumi on Gruusia". Perekonnaliikmed kinnitasid, et sõdurid varastasid juveele, ründasid meest, peale mida viskasid perekonna tänavale. Tunnistajad teatasid, et nägid tänaval surnud rahulikke elanikke, kaasaarvatud naisi ja vanureid, vaatamata sellele, et võitlus toimus mõne päeva eest.“

1993. aasta sõja sündmused

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon vaikis, vaatamata sellele, et Abhaasia parlament oli korduvalt selle organisatsiooni poole pöördunud. Ainult Türgi esitas ametliku protesti Gruusia poolt Abhaasias põhjustatud verevalamise suhtes.

Pärast Suhhumi hõivamist selgitas Gruusia kindral Tengiz Kitovani, et sõjalise operatsiooni tegelikuks põhjuseks oli hoopis Abhaasia parlamendis lõpu tegemine arutelule võimaliku lahkulöömise suhtes Gruusiast.

Gagras Gruusia sõjaväe kontingendi komandant, Eduard Ševardnadze suursoosik, noor kindral Georgi Karkarašvili, pidas Suhhumi televisioonis esinedes vajalikuks abhaase avalikult ähvardada, öeldes, et abhaaside edasise vastupanu jätkumisel peab ta võimalikuks hävitada kõik Abhaasias elavad abhaasid.

Abhaaside väitel ei olnud nad mõistetavalt nõus ilma igasuguse vastupanuta laskma ennast ja oma kultuuripärandit grusiinidel hävitada ning Abhaasiat ilma autonoomiata Gruusiaga liita. Abhaasia iseseisvuse taotlejatele tõttas abhaaside kutsel appi Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsioon, mis koondas vabatahtlikke erineva etnilise taustaga võitlejaid Põhja-Kaukaasiast {adõgeed (adõõgid), abaasid (abasiinid), tšerkessid, kabardid (kabardiinid), osseedid, tšetšeenid, ingušid, jt} ning Transnistriast ja Venemaalt (Dnestri, Kubani ja Doni jõeäärsed kasakad). Vabatahtlikena lisandus Abhaasia sõjajõududesse märkimist vääriv osa Türgis alates 19. sajandi lõpust pagenduses viibinud abhaase (muhaadžire). Põhja-Kaukaasia rahvaid peavad abhaasid endale lähedasteks ja osaliselt ka sugulasrahvasteks (erinevalt grusiinidest) ning nende kaasamist sõjategevusse peeti ainuõigeks. Võitluseks grusiinide vastu moodustati ühtlasi Abhaasia armeenlaste Bagramjani-nimeline pataljon. Abhaaside poolel sõdis ka poolakaid ja Abhaasia etnilisi eestlasi, kes tegutsesid enamuses Bagramjani pataljoni liikmetena. Abhaasidel polnud võimalik pöörduda teiste instantside poole abi saamiseks. Relvarühmituste loomine, ettevalmistus, relvastamine ja saatmine Abhaasiasse ei saanud jääda märkamatuks Venemaa võimudele, kuid Venemaa juhtkond pidas paremaks mitte sekkuda. Gruusia võimud süüdistasid mässuliste toetamises ka Venemaa regulaarvägesid (sõjalaevu ja lennukeid). Abhaasid hankisid sõjategevuseks eranditult Venemaa päritolu sõjatehnikat ja relvastust. Osalt saadi sõjatehnikat põgenevate Gruusia väeüksuste mahajäetud trofeedena, osalt soetati relvastus endistest Nõukogude Liidu sõjaväeosadest.

Abhaasia iseseisvusvõitlejate ja nende liitlaste esimene suurem võit saadi Gagra vallutamisel, kui purustati Džaba Ioseliani juhitud "Mhedrioni" üksused ja Georgi Karkarašvili juhitud Gruusia sõjaväeüksus "Tetri Artsivi (eesti keeles – valge kotkas)".,,

Aasta lõpuks olid iseseisvusvõitlejad oma kontrolli alla saanud suurema osa Loode-Abhaasiast. 1993. aasta juulis piirasid abhaasid ägedalt Suhhumit, kuhu oli lõksu jäänud Gruusia president Eduard Ševardnadze. Enne otsustavat pealetungi Suhhumile anti Gruusia võitlejatele ja grusiinidest elanikkonnale võimalus takistamatult lahkuda nn "rohelise koridori" kaudu, kuid seda võimalust kasutati vähe. Septembris Suhhumi langes, Ševardnadze pääses napilt eluga. Linna jäänud grusiinide kallal toime pandud vägivallas hukkus tuhandeid. Sealhulgas hukati 17 Gruusia Vabariigi valitsuse poolt vahepeal määratud etnilisest grusiinist Abhaasia valitsuse ministrit eesotsas Žiuli Šartavaga.

Abhaaside poolel osales sõjategevuses aktiivselt tšetšeenide väekontingendi komandörina (Suhhumi vallutamisel juba Abhaasia asekaitseministrina ja Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni ühendatud vägede ülemana) hiljem Tšetšeenias kuulsust kogunud välikomandör Šamil Bassajev., Oluline roll oli Abhaasia-Gruusia sõjalises konfliktis adõgeede vabatahtlikel eesotsas kabardist Sultan Sosnalieviga. S. Sosnaliev nimetati Abhaasia esimeseks kaitseministriks.

Järgnevalt tõrjusid ajal, mil Gruusia valitsust lisaks tõsistele probleemidele Abhaasias ähvardas Gamsahhurdia toetajate mäss, Abhaasia väed Gruusia väeosad välja ka ülejäänud Abhaasiast (peale suures osas svanidega asustatud Kodori oru). Märkimisväärset etnilist puhastust, millega kaasnesid metsikused, esines Abhaasia sõja perioodil 1992–1993 mõlema vaenupoole kontrolli all oleval territooriumeil- abhaaside osas, kes viibisid Gruusia kontrolli all oleval territooriumil ja vastupidi. Umbes 250 000 inimest, nende seas pea kogu grusiinidest elanikkond, pages sõja lõpufaasis Abhaasiast. Abhaasiast põgenenud grusiinidest oli suur osa n-ö asustuskoloniste või teisiti nimetades hilismigrante (või nende järeltulijaid) ehk siis neid grusiini rahvusest isikuid, kes olid asunud Abhaasiasse pärast 1931. aastat diktaator J. Stalini ja L. Beria "abhaaside gruusiastamispoliitika" tulemusena. Hukkunute arvuks hinnati konfliktis hiljem 10 000 – 30 000 grusiini ja 3000 abhaasi. Usaldusväärsed andmed konfliktis langenud kasakate ja Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni vabatahtlike kohta puuduvad.

1992.–1993. aasta Abhaasia sõjalises konfliktis panid mõlemad vaenupooled üksteise suhtes toime hulgaliselt elajalikke metsikusi ja räigeid massitapmisi. Gruusia vägesid on süüdistatud sõja esimesel etapil röövimistes ja tapmistes eesmärgiga hirmutada abhaasidest elanikkond oma kodudest lahkuma (vastavalt Human Rights Watchi 1995. aasta märtsi Helsingi aruandele). Gruusia süüdistab Abhaasia vägesid ja nende liitlasi Abhaasia eri piirkondade grusiinidest etnilises puhastuses, mida on tunnistatud ka Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) Budapesti (1994), Lissaboni (1996) ja Istanbuli (1999) tippkohtumistel. Kumma osapoole talumatult jõhkrast ebaseaduslikust tegevusest kasvas kõik edasine üle sõjaks, selle üle diskuteerivad eri riikide eksperdid kuni tänapäevani. Abhaaside väitel sai Gruusia vägede Suhhumi sisenemisega 1992. aastal ja seal abhaaside suhtes toime pandud kuritegude, marodöörluse ning omavolitsemisega nende kannatlikkuse piir ja valulävi kuhjaga ületatud ning edaspidi vastati Gruusia alustatud sõjategevusele samaga, eesmärgiks vältida peatset sulandumist grusiinide hulka ning jääda arenguvõimelise rahvusena edasi kestma.

Gruusia vägede toime pandud sõjalised kuriteod 1992.–1993. aasta Abhaasia sõjas

Järgmised Gruusia vägede toime pandud sõjalised kuriteod on kirjeldatud kirjanduslikus allikas – A. Vorošen,"Tšuma v raju" .

1. S.B. Zantarija (Suhhumi, Frunze tn 36-27) tunnistusest: –

„Gruusia sõdurid murdsid maha ukse ja sisenesid korterisse, tuues põhjuseks seal olevate relvade konfiskeerimise. Seal oli mu õde Vasilisa ja tema endine abikaasa Ustian, V.A. Nõuti raha ja solvati. Pärast alkoholi tarbimist rööviti korterist mida sooviti. Võeti kinni mu õde ja Ustian, V.A. õe üle irvitati ja teda vägistati. Ustianit peksti, peale mida ta mõrvati. Rööviti kõiki ilma valimata, toimus tüdrukute ja naiste püüdmine ning vägistamine ... Mida nad tegid, on võimatu kirjeldada ...“

2. Š. Aiba tunnistusest (Suhhumi, Džikia tn 32): –

„Öösel mu grusiinist naaber Džemal Rehviašvili kutsus mind tänavale, öeldes: "Ära karda, ma olen sinu naaber, tule välja". Niipea kui ma väljusin, löödi mind pähe, tiriti majja ja otsiti läbi. Majas pöörati kõik segi ja kõik väärtasjad võeti ära. Siis viidi mind depoosse, kus vagunite vahel mind peksti ja nõuti automaadi ja kolme miljoni raha loovutamist ... Siis viidi mind miilitsasse ja öeldi, et nad leidsid minu juurest granaadi ning näitasid ühte enda oma granaatidest. Siis pandi mind kambrisse. Aeg-ajalt mind piinati kasutades elektrit ja peksti. Kord päevas anti kauss toiduga kuhu sageli sülitas grusiinist toidujagaja. Kui grusiinidel oli tagasilööke rindel siis nad trügisid kambrisse ja peksid kõiki seal olijaid ...“

3. Z. H. Natškebia tunnistusest (Suhhumi linnas): –

„Tulid viis Gruusia kaardiväelast, üks neist pani minu lapselapse Ruslani seina äärde ja ütles, et ta tuli tapma. Teine kaardiväelane tuli mu kaheaastase tütretütre Ljade Džopua lähedale, kes lamas voodis, ja pani noa tema kõrile. Tüdruk ütles iseendale: "Ljada ei nuta, onu on hea, ta ei tapa sind". Ruslani ema Svetlana hakkas paluma, et nad ei tapaks tema poega, öeldes: "Ma ei ela tema surma üle". Teine kaardiväelane ütles: "Poo ennast ise üles, siis me poega ei tapa". Tulid naabrid, peale mida Ruslani ema jooksis toast välja. Varsti läksime teda otsima ja leidsime ta keldrist. Ta rippus nööriotsas ja oli juba surnud. Kui kaardiväelased seda nägid, ütlesid nad, "matke ta täna maha, homme tuleme teid tapma.“

4. B. A. Inapha tunnistusest: –

„Kaardiväelased lõid mind, sidusid kinni, viisid jõe äärde ja hakkasid minu vahetus läheduses tulistama, esitades küsimusi abhaaside relvastuse kohta. Siis nad hakkasid nõudma 3 miljonit. Pärast peksmist, ma kaotasin teadvuse. Ärkasin toas. Leides triikraua, riietasid nad mu lahti ja hakkasid mind kuuma triikrauaga piinama. Hommikuni nad irvitasid minu üle. Siis tuli uus vahetus, kes uuesti hakkas mind peksma ja nõudma miljonit. Seejärel viidi mind õue, paigaldati käerauad, hakati tapma kanu ja süstima endale morfiumi. Sama päeva õhtul õnnestus mul põgeneda. Sattusin armeenlaste juurde, kes ravisid mu haavad, lõikasid läbi käerauad, andsid süüa, andsid võimaluse ööbimiseks ja näitasid teed linna poole.“

5. V. K. Dopua tunnistusest (Adzubža küla): –

„6 oktoobril kaardiväelased koos kohalike grusiinidega sisenesid külla. Kõik, keda leiti majadest, aeti välja. Täiskasvanud rivistati tanki ette, lapsed paigutati tankile ja viidi kõik Drandi poole. Dopua Džuletti seoti nööriga tanki külge ja lohistati mööda tänavat. Selliselt kasutati rahulikke elanikke kilbina partisanide võimaliku avatava "tule" vastu.“

6. V. E. Minosjani tunnistusest (etniliste armeenlastega asustatud Labra küla Otšamtšira rajoon): –

„See toimus päeval kell kolm. Koguti mõned pered, inimesi kakskümmend, keda sunniti kaevama sügava augu. Seejärel sunniti vanureid, lapsi ja naisi laskuma auku aga mehi sunniti loopima mulda neile peale. Kui mulda oli augus olijatel juba rohkem kui üle vöökoha, ütlesid kaardiväelased: "Tooge raha ja kulda, muidu matame teid elusalt". Kogu küla, lapsed, vanurid, naised, jne, laskusid põlvili paludes armu. See oli jube vaatepilt. Järjekordselt koguti väärtesemeid... peale mida lubati peaaegu hulluks läinud inimesi lahkuda.“

7. Mehhanisaator Eremjan Seisjani tunnistusest: –

„Labra küla hävitati täielikult. Kõik aeti kodudest välja, rööviti paljaks, piinati, palju oli tapetuid ja vägistatuid. Ühele mehele nimega Kesjan tehti ettepanek vägistada oma ema. Kolhoositar Sedi vägistasid mitu grusiini tema mehe juuresolekul, mille tulemusena ta läks hulluks. Ustjan Hingal riietati lahti ja sunniti tantsima, mille käigus tema pihta sooritati noalööke ja tulistati automaadist.“

8. Gruusia sõjaväelaste poolt rööviti tühjaks tuntud instituudid:

• Suhhumi Füüsika- ja Tehnikateaduste Instituut,
• Eksperimentaalse Patoloogia ja Teraapia Instituut koos tuntud ahvide kasvandusega.

Ahvid lasti puuridest lahti Gruusia sõdurite poolt sõnadega: "Las jooksevad tänavatel ja kisuvad abhaase lõhki".

9. Tühjaks rööviti ja põletati maha Abhaasia Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituut. 22 novembril 1992. a täielikult hävitati Abhaasia Riiklik Arhiiv, kus hävis 17 iidse perioodi hoiuseühikut. Arhiivi keldrid valati üle bensiiniga ja süüdati; linlasi, kes üritasid põlengut kustutada, hoiti eemale laskudega. Hulgaliselt lasti tulirelvadest puruks abhaasidele väga tähtsaid ajaloolisi mälestusmärke ja Abhaasia kultuuritegelaste monumente.

Abhaasia vägede toime pandud sõjakuriteod 1992.–1993. aasta Abhaasia sõjas

Abhaasia vägede poolt 1992.–1993. aasta Abhaasia sõjas toime pandud sõjaliste kuritegude allikana on kasutatud järgmist allikat – "Grusiinidest elanikkonna Gruusia Abhaasia osas etnilise puhastuse ja genotsiidi poliitika faktide kindlakstegemise Gruusia Riikliku komisjoni kokkuvõte ja Rahvusvahelisele tribunalile edastatud materjalid".

1. Vastavalt ametlikele Gruusia võimude andmeile hävitati kokku Abhaasias füüsiliselt umbes 10 000 grusiini rahvusest Abhaasia tsiviilisikut. Faktiliselt toimus etniline puhastus. Grusiini rahvusest tsiviilelanikkonna hävitamine viidi läbi mitte ainult asulates, kus toimus lahingutegevus, vaid ka rajoonides, kus lahingutegevust ei toimunud. Gali rajoonis, kus elas peaaegu 100 000 grusiini, ei esinenud mingit lahingutegevust. Vaatamata sellele tapeti seal rohkem kui 1000 inimest, ülejäänud aga aeti piirkonnast välja. 9 juulil 1993. a toimus Kamani massimõrv,.

2. Suhhumis pärast lahingute lõppemist 29. septembril 1993 piinati ja lasti maha Abhaasia Ministrite Nõukogu Esimees Žiuli Šartava ja teised valitsuse liikmed, Ministrite Nõukogu reatöötajad, Politseiülem Rapava, veidi varem Gagras Abhaasia Ülemnõukogu liige, Gagra administratsiooni ülema asetäitja Mihail Džintšaradze ja kümned teised ametlikud isikud.

3. Mõrvati rohkem kui 100 grusiinist kunstitöötajat, sealhulgas naisi. Nende seas Gumista Kultuurimaja näitejuht Nato Milorava, draamateatri näitlejad Vasili Tšheidze, Teimuraz Žvania, Guram Gelovani, Suhhumi kultuuri- ja puhkusepargi direktor Juri Davitaja.

4. Mõrvati rohkem kui 80 grusiinist meditsiinitöötajat, kellest enamus olid naised: Vera Kolbaja, Tina Tšotšaria, Nino Šonia, Ariadna Šelia, Olga Tkebutšava, Maija Veseliv, jt. Enda ametikohustuste täitmisel mõrvati arstid Zelimhan Danelia, Gia Sitšinava, Razmik Ispektšjan, Georgi Barkalaja, Šalva Gvazava, jt. Gulripši rajoonis tuberkuloosi haigla õuel sugulaste silme all lasti maha peaarst Šota Džgamadze. Sellisel moel õiendati arved samuti vabariikliku haigla arsti Petre Sitšinavaga.

5. Mõrvati rohkem kui 200 grusiinist õpetajat, nende seas rohkem kui 60 naist: Venera Sigua, Julia Gogohia-Tšitanava, Tšatša Dzahdzava, Eka Tšilpani, Lija Akubardia, Dzabuli Patšulia, Gulnara Tšaladše, jt.

6. Massilist hävitamist ja minema kihutamist teostati Suhhumi ja Gudauta rajoonides. Sõja esimesel etapil Ešerast, Lõhnõst, Aradust, Ahalsopelist aeti välja 5000 grusiini, ülejäänutega õiendati halastamatult arved. Ahalsopelis lasti maha 17 grusiini. 70 aastasel Indiko Grdzelidzel lõigati välja süda, Elgudž Maisuradze raiuti kirvega surnuks, 65-aastane Nikolai Kvabzianidze seoti traktori külge, piinati ja mõrvati.

7. Erilist julmust ilmutasid abhaasi võitlejad ja nende liitlased grusiinidest rahulike elanike suhtes pärast Gagra langemist. 5. oktoobril 1992 nad alul Leselidzes piinasid aga pärast Gagras poosid elektripostide otsa 50 grusiini üles. Selliselt õiendasid arved abhaasi võitlejad grusiinidest elanikkonnaga ka Salhinos, Gantiadis (Tsandripšis), Pitsundas, Ldzaas, Alahadzõs, Bzõbis.

8. Vastavalt N. Tšaladze tunnistusele,

„edastati Abhaasia televisioonis informatsioon, et Gagra langemisel abhaasi võitlejad ja nende liitlased saavad endale tapetute majad.“

9. T. Džintšaradze tunnistuse kohaselt,

„sundisid abhaasi võitlejad Gagras 7 oktoobril 1992. a teda ja teisi elanikke korjama kokku umbes 250 grusiini laipa, mis kohe laeti autodele ja veeti nelja veoautoga "Kamaz" ära suurde kaevatud auku matmisele.“

10. L. Zoidze tunnistuse kohaselt

„Suhhumis abhaasi võitlejad mõrvasid kõik O. Phakadze perekonnaliikmed, peale mida laibad tükeldati, pead istutati odade otsa ja süüdati.“

11. Roza Gabedava tunnistab, et

„27. septembril 1993.a, peale Suhhumi võtmist tungisid nende juurde abhaasi võitlejad ja nende liitlased. Tema mees Murman Todua ja poeg Zurab koos naabrite ja miilitsatöötajatega varjasid end elumajas. Abhaasid otsisid nad üles ja lasid 7 inimest maha. Naabrite abiga kaevas Gabedava haua ja mattis mehe pojaga koos teiste tapetutega.“

12. Suhhumi kaheteistkümnenda kooli lähedal "õlleka" ees abhaasi ja teised võitlejad jalaga tagusid mahalöödud päid ja irvitasid. Suhhumis abhaasi võitlejad lasid maha rahulikud elanikud R.Šubladze ja G. Kvašilava, seejärel lõikasid kätelt ja jalgadelt liha ning samas viskasid selle põrandale. Murest murtud abikaasa R. Šubladze küsimusele – miks te nii tegite, vastasid nemad, et kõigi grusiinidega õiendavad nad selliselt arved, kui nad ei lahku Abhaasiast.

13. Kultuuri ja puhkuse pargis Suhhumis separatistid lasid maha rohkem kui 400 grusiini. Samal ajal pidevalt pommitati linna lennuvälja, kus peaaegu ööpäevaringselt lennukite ootel olid tuhanded põgenikud – grusiinid, venelased ja teiste rahvuste esindajad. Alla lasti mõned reisilennukid, hukkunute hulgas oli 50 naist ja alaealist last.

14. Olemasolevatel andmetel tapeti pärast Suhhumi hõivamist rohkem kui 1000 rahulikku grusiini rahvusest elanikku.

15. L. Maharašvili tunnistas, et

„abhaasi võitlejad saatsid haiglasse pooleks saetud grusiinist tüdruku laiba kelle kehal oli kirje: "Nii nagu ei saa ühendada terviklikuks kehaks seda tüdrukut, ei saa ühendada ka Gruusiat ja Abhaasiat".“

16. G. Arzumanjani tunnistuse kohaselt

„Ahaldaba külas abhaasia võitlejad raiusid pead maha paljudel rahulikel elanikel aga mõningatel juhtudel võitlejad panid neile ümber autorehvid ja põletasid nad elusalt. Selliselt kaotas elu umbes 60 naist. Need, kes jäid ellu, aeti staadionile ja lasti maha. Ahaldaba külas tapeti umbes 400 inimest.“

Andmed Venemaa sõjaväelaste osalusest 1992.–1993. aasta Abhaasia sõjas

• 2009. a Jevgeni Primakov, kes oli 1991–1996 Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuse direktor, meenutas intervjuus 1993. aasta Gruusia positsioonide tulistamist lennukitelt, millel puudus märgistus. Tema sõnade kohaselt "toimusid õhust tulistamised mitte Moskva korraldusel vaid need olid korrumpeerunud sõjaväelaste pundi kätetöö".
• Mihail Zirohovi andmeil saadeti 1992. aasta sügisel seoses aktiivse sõjategevuse algusega konfliktipiirkonda mitu hävituslennukit Su-25, mis sobisid ideaalselt helikopterite katmiseks ja preventiivsete löökide andmiseks Gruusia positsioonide pihta. Samuti anti üle paar hävituslennukit Su-27. Üks Su-27 tulistati 19. märtsil 1993, eeldatavalt eesmärgiga tõendada Venemaa lennuväe osalust sõjas, Gruusia sõjaväelaste poolt kaasaskantavate õhutõrjerakettidega alla.
• Aleksandr Hramtsihin märgib, et pärast seda, kui Gruusia väed hakkasid Venemaa vägesid tulistama, anti Venemaa Kaitseministeeriumist korraldus alustada vastutuld. Kuni 1993. aasta suveni Venemaa ja Gruusia väed regulaarselt tulistasid suurtükkidest ja lennukitelt üksteise positsioone, kusjuures Venemaa "löögid" olid oluliselt efektiivsemad ja andsid märkimisväärse panuse Gruusia hilisemasse kaotusse sõjas.

Pärast Abhaasia 1992.–1993. aasta sõda

1994. aastal sõlmitud vaherahu järel paigutati Abhaasiasse SRÜ rahuvalvejõud, milles domineerisid Venemaa üksused.

Apsuad olid saavutanud selle, et Ida-Gruusiast lähtuv migratsioon kui kõige vahetum oht nende rahvuslikule olemasolule neid enam ei ähvarda.

Järgnenud aastatel pöördus umbes 60 000 grusiinist Abhaasia põgenikku tagasi, põhiliselt Gali rajooni.

Abhaasia sõda 1998. aastal

ÜRO ohutustsoon Gali piirkonnas 1998. a

Sõjaline konflikt Abhaasia valitsuse vägede ja Gali piirkonna etniliste grusiinide (põhiliselt megrelid) vahel perioodil (20.–26. mai 1998) on tuntud ka kui kuupäevane Abhaasia sõda.

Pärast sõjategevuse lõppemist 1992.–1993. aasta Abhaasia sõjas kontrollisid Abhaasia võimud märkimisväärset osa Gali rajoonist, eranditeks mõned grusiinide enklaavid. Grusiinidest elanikkond, kes olid lahkunud oma elukohtadest, pöördusid tagasi Gali rajooni. Kuivõrd viis aastat kestnud Abhaasia-Gruusia rahuläbirääkimine ei toonud soovitud tulemust, olid grusiinidest põgenikud sunnitud haarama relvad. Väiksed partisaniüksused ühinesid järk-järgult ja moodustasid 1996. aastal Valge Leegioni. Veidi hiljem võttis leegion vastutuse erinevate plahvatuste eest Abhaasias. Mõne aja möödudes loodi uus üksus – Metsavennad . Suhhumi kinnitas, et ligikaudu 300 grusiinist partisani ebaseaduslikult asus Gali rajoonis Abhaasias ja hakati ette valmistama suuremahulist lõhkamiste (plahvatuste) missiooni. Abhaasia allikatest lähtudes julgustasid partisanid grusiinidest rajooni elanikke (eriti lapsi ja naisi) ajutisele ärasõitmisele ja enese varjamisele kui algaks sõjaline tegevus.

1998. aasta kevadel situatsioon Abhaasias muutus äkki teravaks. Valge Leegion, Metsavennad ja teised grusiinide võitlejate grupid suurendasid Abhaasia armeele kallaletungide arvu, kes lõpuks kaotas kontrolli Gali rajooni üle. 18. mail grusiinidest partisanid sooritasid rünnaku Abhaasia miilitsajaoskonnale Repi külas Gali rajoonis tappes 17 miilitsat.

20. mail 1998 hästi relvastatud abhaaside sõjajõud, mis koosnesid ligikaudu 3500-st regulaararmee sõdurist ja 1100-st mitte regulaararmee sõdurist koos tankide T-55 ja T-72, soomusautode ja 122 millimeetrise kaliibriga suurtükkidega, sisenesid Gali rajooni. Grusiinidest partisanid, olles relvastatud granaadiheitjate ja automaatidega, läksid, et kaitsta grusiinide külasid, üle kaevikusõjale. Kõige tõsisem võitlus käis Khumuškuri, Kvemo Bardžebi, Saberio ja Sida küla eest. Abhaasia jõud jätkasid rünnakut ja võitlust vahet pidamata kogu kuue päeva vältel.

26. mail võtsid abhaaside jõud oma kontrolli alla peaaegu terve Gali rajooni. Grusiinide ja abhaaside delegatsioonid sõlmisid rahukokkuleppe. Vastavalt kokkuleppele pidid mõlemad osapooled viima oma relvajõud Gali rajoonist välja 26. mai kella 6.00-ks. Kujunenud situatsioonis kontrolli tagamiseks loodi spetsiaalne komisjon, mis koosnes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatest.

Gruusia prokuratuuri andmeil olid

• 6 isikut teadmata kadunud,
• 35 tsiviilisikut ja 17 sõjaväelast tapetud,
• 42 haavatud,
• 56 on vangistatud,
• mõned majad maha põlenud,
• abhaaside kaotusi hinnati – umbes 600 tapetut ja mitmed sajad haavatud.

Abhaaside andmetel – langes abhaasidest 8 isikut, 17 sai haavata, grusiinide kaotused olid umbes 160 tapetutena.

Abhaasia-Gruusia sõda 2008. aastal

Gruusia (Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on eraldi välja toodud) 2008. aasta sõja kaart

Kodori org (Ülem-Abhaasia)

Pärast Gruusia sõda

Gruusia de jure kaart, Abhaasia (roheline) ja Lõuna-Osseetia (violetne) rõhutatuna

25. augustil 2008 hääletas Vene Riigiduuma üksmeelselt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamise poolt. 26. augustil tunnustas Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Venemaa president Dmitri Medvedev.

2. septembril 2008 teatas teisena Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamisest Nicaragua president Daniel Ortega.

10. septembril 2009 teatas kolmandana Venezuela president Hugo Chávez Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest.

15. detsembril 2009 teatas neljandana Nauru president Marcus Stephen Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest.

23. mail 2011 tunnistas Abhaasia iseseisvust viiendana Vanuatu.

18. septembril 2011 tunnistas Abhaasia iseseisvust Tuvalu.

Jätkuvalt ei soovi abhaasid mitte mingitel tingimustel liituda uuesti Gruusiaga ja Gruusia laiendatud autonoomia pakkumised Abhaasiale Gruusia koosseisus on lükatud abhaaside poolt tagasi. Venemaa ja Abhaasia valitsuste vahel sõlmiti 2009. aasta märtsis Venemaa vägede (3800 sõdurit) paiknemise kohta Abhaasias leping 49 aastaks. Sotši 2014. aasta olümpiamängude valguses intensiivistas Venemaa oma tegevust Abhaasias ja Abhaasia majanduslikku abistamist. Remonditi hulgaliselt teid, taastati on raudteeliiklus ja Abhaasia ning Venemaa sadamate vahel liiguvad laevad. Abhaasia ja Venemaa juhtkonnal on plaanis taastada Suhhumi lennujaam ja lennuliiklus Abhaasias tervikuna.

Abhaasia üritab luua sidemeid Venemaa-väliselt, sõlmimaks võimalikult palju majanduslikke, kaubanduslikke ja ärilisi mõlemapoolselt kasulikke lepinguid eesmärgiga elavdada majandust. Poliitilise rahvusvahelise tunnustuse taotlemine on lükkunud esialgu teisele plaanile. Taotletakse "majanduslike suhete sõlmimist ilma tunnustuseta". Teatavad ärilised suhted on juba mõnda aega Abhaasial ja abhaasidel olnud Türgi ja Türgi kodanikega, kus tegutseb kompaktselt arvukas abhaaside ja adõgeede ning tšerkesside diasporaa.

Vaata ka

• Abhaasi ANSV
• Abhaasia valitsejad
• Taga-Kaukaasia
• 2011. aasta Abhaasia presidendivalimised

Välislingid

• Abhaasia presidendi ametlik koduleht (inglise, vene, abhaasia ja türgi keeles)
• Abhaasia välisministeeriumi ametlik koduleht (inglise, vene, abhaasia ja türgi keeles)
• Abhaasia veebisait
• "Whoever loses homeland loses all" Abkhaz world, Republic of Abkhazia (Apsny)
• "Abhaasia palus Venemaalt tunnustamist" Postimees, 19. oktoober 2006
• Aivar Jürgenson. "AJALUGU, SÕDA, AJALOOSÕDA. ABHAASIA-GRUUSIA VASTUOLUD JA NENDE TÕLGENDUSED" Acta Historica Tallinnensia, Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, 2013
• Aivar Jürgenson. "ABHAASIA – KAUKASUSE KEERULINE PÄRL" Keskus, 10. oktoober 2011
• Kaarel Kaas. "Abhaasia sünge pitser" Postimees, 24. mai 2008
• Kai Juvakka. "Kai Juvakka: Stalini vari Abhaasia kohal" Postimees, 19. märts 2011
• Kai Juvakka. "Soovimatu riik" (1) 2010
• Kai Juvakka. "Soovimatu riik" (2) 2010
• Metin Sönmez. "Tahte puudumine": Kommentaarid, koostanud Metin Sönmez Abkhaz world, 29.01.2010
• Georgi Antšabadze. "Анчабадзе: "Чем больше проходит времени, тем больше отчуждение абхазов" Наша Абхазия, 22. september 2011
• Viio Aitsam. "Abhaasia: Puud kasvavad läbi rüüstatud majade" Maaleht, 25. september 2008
• Jaanus Piirsalu. "Abhaasia muutub Vene baasiks" EPL, 30. juuni 2009
• Jaanus Piirsalu. "Eestlaste elu Abhaasias: Estonia küla nimetati ümber Dopuketiks" EPL, 19. mai 2008
• Jaanus Piirsalu. "Abhaaslaste dilemma: kas lubada venelastel maad osta" EPL, 27. mai 2010
• Jaanus Piirsalu. "Abhaasia Sulevi küla Lilli-tädi ootab laulupidu isegi magades" EPL, 29. juuni 2009
• Andrus Mölder. "Riigita rahvas - abhaasid" Vikerraadio, 7. veebruar 2008
• Tiit Pruuli. "Abhaasia kilde" Go maailm
• Sergei Stadnikov. "Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei saa enam iialgi Gruusia osadeks" Eesti Ekspress, 12. august 2008
• "США передумали возвращать Грузии Абхазию и Южную Осетию" GZT.RU 28.05.2010
• Patrik Shirak. "A counterproductive approach to Abkhazia" The Washington Post, 30. mai 2010
• Ivan Suhhov. "Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine: mis saab edasi?" Diplomaatia nr 61, september 2008
• George Hewitt. "Abkhazia: two years of independence, by George Hewitt" Abkhaz world, 13.08.2010
• Jonathan Cohen. "A question of sovereignty The Georgia-Abkhazia peace process" conciliation resources, september 1999
• Heinrich Böll Stiftung. "The EU and the Conflicts in the Eastern Neighborhood: The Case of Abkhazia, by Irakli Khintba" Abkhaz world, 23.09.2010
• Liana Kvarchelia. "Georgian policy on Abkhazia: strategy or tactic? By Liana Kvarchelia" Abkhaz world, 7.05.2011
• Sergei Markedonov. "American Interests in the Caucasus, by Sergey Markedonov" Abkhaz world, 03.06.2010
• Islam Tekushev, Sergey Markedonov, Kirill Shevchenko. "Abkhazia: Between the Past and the Future" Prague, «Medium-Orient», 2013
• Vahan Ishkhanyan. ABKHAZIA ARMENIANS: HOLDING A HOME IN AN UNSTABLE TERRITORY AGBU News, 11.01.2004
• "Wikileaks about Russian-Georgian war" Абхазия.NET: Россия vs Грузия, 30.10.2010