Narva ajalugu

See artikkel räägib Narva ajaloost; Teises maailmasõjas väeosast vaata Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva".

---

Narva ajalugu on Narva linna ja Narva piirkonna arengu ja ajalooliste sündmuste ülevaade.

Narva esiajalugu

Narva aladel ja selle ümbruses on elatud juba kiviajal.

 Pikemalt artiklis Eesti esiaeg#Noorem kiviaeg ehk neoliitikum, Kunda kultuur, Narva kultuur, Narva keraamika

 Pikemalt artiklis Olgina maa-alune kalmistu, Sope maa-alune kalmistu

Kiviaja asulakoht Narvas

Narva asula tekkis ilmselt muinaseestlaste linnuse kohale, mille lähedale ehitasid hiljem oma linnuse Taani kuninga vasallid.

Novgorodi kroonika teatas aastal 1172, et Novgorodis asus kaubaõu Nerveski või Nerovski konets (Nerevi õu). Vene ajaloolase Nikolai Karamzini sõnul on selle linnaosa ja kaubaõue nimi tuletatud kas Narva jõest või selle ääres olnud kauplemiskohast või kaupmeeste peatuskohast. Narva ajalugu põhjalikult uurinud Arnold Süvalep kinnitab, et selline nime ülekandumine võis tekkida ainult tihedate kontaktide tagajärjel.

Keskaegne Narva

 Pikemalt artiklis Eesti keskaeg

Narva Taani hertsogkonnas

 Pikemalt artiklites Eestimaa hertsogkond, Taani valdused Eestis ja Narva linnus

Läänemere-äärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 1225–1250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas

Alutaguse muinaskihelkond piirnes läänes Askälä ja võib-olla ka Lemmu kihelkonnaga, põhjas Soome lahega, idas Narva jõe ja Novgorodi vürstiriiki kuuluva Vadjamaaga ning lõunas Peipsi järvega.

Taani kuninga valdused ja Skandinaavia, 1219

Aastatel 1219–1220 allutas ja ristis Taani Põhja-Eesti, sealhulgas Virumaa koos Alutaguse kihelkonna aladega. 1219–1238 oli kihelkond koos ümbritsevate kihelkondadega võimuvõitluste tallermaa. 1238. aastal tagastati Stensby lepinguga Taanile kogu Põhja-Eesti, mis vahepeal oli Mõõgavendade ordu ja tema järglase Liivi ordu valduses. Aastatel 1219–1241 koostasid mungad Taani hindamisraamatu, mille järgi oli Alutagusel (Alentagh), 316 adramaad (talu). Narvia 8 adramaaga küla märgiti esmakordselt samuti Taani hindamisraamatus.

 Pikemalt artiklis Alutaguse kihelkond

Eestimaa hertsogkonna, Vana-Liivimaa, Leedu, Poola, Vene, Ukraina, Valgevene ja Kuldhordi alad 1250

Novgorodlaste ja karjalaste ühisvägi laastas 1253. aastal maa-alad lääne pool Narva jõge. 1254. aastal tegid Riia piiskopkonna vägede ja Taani kuninga Virumaa vasallide Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli (Tidemandus de Kiveloe, Tidemannus ehk Theodoricus de Toyvele) juhtimisel sõjaretk Narva taha, vadjalaste ja karjalaste maale. Taani hindamisraamatu järgi oli Dietrich von Kyvel 13. sajandi keskel üks Virumaa suuremaid maaomanikke kuninga kõrval, ta oli silmapaistev isiksus, keda on peetud Narva linna alusepanijaks, Taani asehalduriks Virumaal, Virumaa ja Alutaguse maaomanik, sealse vasallide korporatsiooni juhiks ja ristisõja ettevõtjaks.

1256. aastal, Kiievi suurvürsti Aleksandri viibimise ajal Vladimiris, tegid Liivimaa sakslaste, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse, Narva jõe idakalda piirkonda, kus alustasid ka Narva jõe idakaldale püsiva kantsi ehitamist, kuid novgorodlaste vastusõjakäigu oldi sunnitud taanduma vallutatud aladelt. Sõlmiti rahuleping 12 aastaks.

1256. aastast olid esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati Narvia küla lähistele, esialgu küll üle Narva jõe, tänapäevase linnuse vasta. Alutaguse kihelkonna maadele moodustati 13. sajandil Jõhvi, Lüganuse ja Narva kirikukihelkonnad. Aastast 1623 kandis Narva kihelkond Vaivara kihelkonna nime.

Jaanuaris 1268 tuli mitu vene vürsti oma vägedega (30 000 meest) üle Narva jõe, läksid Narvast mööda Rakvere alla ja sattusid oletatavasti Olgina koobastesse väe eest varjunud inimestele. Venelased juhtisid koopasse jõe veed. Koopaist välja tulnud tapeti, ülejäänud uppusid. 18. veebruaril toimus Kihola jõel verine lahing sama venelaste väe ja sakslaste-eestlaste vahel. Venelased said lüüa. Novgorodi vürst Daumantas rüüstas tagasiteel Virumaad.

1277. aastal kinnitasid ürikud, et Taani kuninga esindaja Eylard von Oberge nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks (capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam). Narva ajaloo asjatundjad on välja tulnud mõttega, et Narva võis olla Eesti alal ainuke linn, mis ei tekkinud linnuse ümber, vaid arenes välja külast.

1294. aastal tegi Taani kuninga vasall Virumaal, Otto von Kivel uue katse Vadjamaa vallutada ja ehitas Narva vastu sinna, kus nüüd asub Jaanilinn, teise linnuse, mis aga koos temale kuuluva suure külaga varsti hävitati venelaste Novgorodi vürsti väesalga poolt.

Linn kasvas ruttu, sai tõenäoliselt juba 1302. aastal Tallinna (Lübecki linnaõigused) Taani kuningalt, keda sestpeale peeti lossi omanikuks. 1329. aastal nimetatakse Narvat esimest korda kui castrum et civitas – linnus ja linn.

 Pikemalt artiklites Narva raad ja Narva rae liikmete loend

Aastatel 1341–1342 toimunud Liivimaa-Pihkva sõja ajal, 1. aprillil 1342 põletasid Pihkva vürstiriigi väed Narva teist korda, tungides missa ajal lossi ja tappes kõik linlased. Linn taastati kiiresti, sest juba 25. juulil 1345 andis Taani kuningas Valdemar IV Atterdag Narvale Lübecki linnaõigused, kuid oletatakse, et Narva sai linnaõigused juba kuningas Valdemar III ajal. Esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas pärinevad 1346. aastast.

Liivimaa orduriigis

Liivimaa ordu valdused aastatel 1346 (1347)–1558

1347. aastal müüs Taani kuningas Põhja-Eesti ja koos sellega ka Narva linna Liivimaa ordule. Liivimaa ordu võimuperioodil, mis algas 1347, moodustati Narva foogtkond, mida valitses Narva foogt.

Narva regiooni tähtsus keskajal seisnes Narva linna majanduskeskuse valdamises. Narva kindlusel ja linnal oli vahetu kokkupuude Narva jõega ning Narva jõgi oli kaubanduslik arter Euroopa ja Novgorodi alade vahel. Narva valdaja dikteeris kaubanduspoliitika Narva regioonis, Euroopa ja Venemaa piiril. Suur osa Hansa Liidu ja Novgorodi kaubavahetusest läbis Narvat transiidina. Liivimaa ordu oli huvitatud kaubanduse arenemisest Narvas kuid Ordul oli ka hansalinnadega erimeelsusi Venemaa kaubandusküsimustes ning Hansa Liit püüdis pidevalt ordut Vene kaubaturult välja tõrjuda. 1346. aastal kehtestati Hansa määrus, milles sätestati, et kaubaliiklus on lubatud ainult Tallinna, Riia, Pärnu ja Tartu kui laoplatside kaudu. Narva regioonis vastandusid ning mõningate eranditega ka ühtisid Liivi ordu, Hansa Liidu ja Vene vürstiriikide huvid. Narva jõe sulgemine venelastele oleks viimased isoleerinud Euroopast ja asetanud majandus-strateegiliselt halba olukorda. Liivi ordu oli huvitatud Narva linna kasvamisest kaubavahetuse käigus, sest Narva suurenemine aidanuks kaasa ka kindluse tugevnemisele ja Narva kui piirilinna tugevnemine oli Liivi ordu huvides.

Eduka ja merekaubandusega kaasnes ka keskajal piraatluse oht. 1388. aastal on esmamainimised mereröövlitest Narva all, Soome lahe piirkonnas tegutses 1397. aastal kuni 1500 mereröövlit. 1438. aasta suvel oli meresõit Narva ja Tallinna vahe eriti ohtlik, merel tegutsesid ka Tallinnast varustuse saanud röövlid, kes röövisid isegi Narva foogti väikese laeva ja laeval olnud ordumeeste raha. 1469. aasta suvel tabati 3 Hansa Liidu laeva ja Tallinnast Narva suundunud venelaste laeva röövinud, Saksa ordu Elbingist pärit mereröövlite laev. 1483. aastal peatusid Narvas ja lahkudes röövisid venelastelt lodja mitmesuguse nahkkauba, vahaga, Ojamaalt pärit Ivar Axel Totti mereröövlid.

Narva foogtkonna asend Põhja-Eestis

Seoses Narva rolliga piiriüleses kaubanduses Venemaaga oli ka konflikte kaupmeestega. 1414. aastal jooksis Tallinna bürgermeistri Gerd Witte soolalaadungiga laev Narva jõe suudmes madalikule ja Narva foogti meeskond võttis abi eest laadungi päästmisel kolmandiku soolalaadungist endale. Konflikti lahendamiseks sõlmis 1415. aastal bürgermeister Gerd Witte kõigi Narvat külastatavate Tallinna kaupmeeste nimel kokkuleppe Narva foogti Engelbrecht Kravetiga rahalise tasu määrast päästetud laevade laadungite eest. 1460. aastal toimus Narvas neljapäeval enne nelipühi suur tulekahju, milles hukkus ka vaekoda koos kaaludega. Narva linn pöördus Tallinna poole, kes tegi Narvale uued kaalud. Tallinn kulutas Narva heaks 45 marka, mis sel ajal oli suur raha. Tallina oli Narvale tema palvetes, kaebustes või tarvidustes kõrgemaks instantsiks, kuigi Narva Hansa liitu ei kuulunud. Alles hlljem tekkis Narva ja Tallinna vahel tüli kaubanduse pärast. 1483. aastal pandi Narva jõel toime mõrv, kui jõel vahti pidanud Tallinna vahilaeva juht Diderick Rovenkampfil ja tema meeskonnal tekkis kaklus venelastega ja mitu venelast sai surma. Sügisel aga jooksis Saksa kaubalaev Jaanilinna all randa ja venelased raiusid laeva puruks ning omastasid kaubad, viidates rannaõigusele. Konflikti sekkus hiljem ka Saksa ordu Liivimaa haru maameister Wolter von Plettenberg, kes oli alustanud teenistust Narvas sealse silmapaistvaima sugulase Goddert von Plettenbergi, Liivi ordu maamarssali (1450–1461) ja endise Narva foogti (1447–1449) hoole all.

Narva foogtkond

 Pikemalt artiklis Narva foogtkond, Narva foogt

Narva foogtkond loodi pärast Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) minekut ordu võimu alla 1347. aastal. Narva kui oluline piirilinnus võeti ordu kontrolli alla siiski juba 1343. aastal, vahetult pärast Jüriöö ülestõusu, kuid esimene foogt on nimeliselt teada alles 1370. aastast. Narva foogtkond võis algselt hõlmata ka hilisema Vasknarva foogtkonna ala, kuid selle kohta väga täpset teavet pole. Foogtkond paiknes Vana-Liivimaa äärmisel kirdepiiril ja pidi enda peale võtma Novgorodist lähtuva rünnaku peatamise. Tema idapiir läks mööda Narva jõge, mille taga olid esialgu Novgorodi vürstiriigi, alates 1478. aastast Moskva suurvürstiriigi valdused. Narva foogtkonnast lõunas asus Vasknarva foogtkond, läänes Rakvere foogtkond. Foogtkonda juhtis foogt, kelle käes oli kõrgeim sõjaline, haldus- ja kohtuvõim.

Narva linnus

 Pikemalt artiklis Narva linnus, Narva linnamüür

Narva Hermanni linnus

1347. aastal alustas Liivimaa ordu Narva linnuse tugevdamist ja ehitas ka linnuse oma vajadustest lähtuvalt ümber konvendihooneks. 1349. aastal kevadel ehitas Liivimaa ordu puust linnuse Vasknarva kohale, kuid see hävitati varsti venelaste poolt. Aastatel 1427–1442 ehitas Liivimaa ordu Vasknarva ordulinnuse endisele kohale uuesti üles. Linnus sai Vasknarva foogtkonna keskuseks. Ordu ajal ehitati välja ka Narva linnuse Hermanni torn, selle vajaduse tingis Jaanilinna linnuse rajamine venelaste poolt Narva jõe vastaskaldale 1492. aastal. Vasknarva vastas asus venelaste 1431. aastal rajatud Oudova linnus.

Jaanilinna linnus 1616. aastal

Linna ümber ehitas ordu umber kilomeetripikkuse Narva linnamüüri, mis pole säilinud. Narva linnamüüris oli neli väravat: Viru värav läänes, Karjavärav põhjas, jõesadamasse viiv Vana värav idas ja Vee- ehk Väikevärav lõunas. Väravad olid üle löödud raudplaatidega, nende ees olid tõstesillad. Linnamüüri kindlustasid vähemalt seitse torni, müüri ümbritses vallikraav. Aja jooksul täiustati linnamüüri eesväravaid. Kasutusele võetud suurtükkide tarbeks kohandati keskaegsed müüritornid suurtükitornideks ehk rondeelideks, neist kaks on linnuse läänehoovi nurkades ümberehitatud kujul säilinud.

Septembris 1367 korraldasid Tallinna komtuur ning Järva ja Põltsamaa foogtid ühes Harju ja Viru aadlimeestega sõjaretke Vadjamaale, venelased aga põletasid kättemaksuks 2. novembril uuesti kindlustamata linna kolmandat korda maha tungides Vasknarva juurest kuni Jõhvini. 1407. aastal sooritasid venelased rüüsteretke üle Vasknarva Jõhvini, jõudes ka Rakvereni. 1380. aastatel hakkas Narva linn kiiresti kasvama. Eeslinnuses asuva kihelkonnakiriku kui keskuse ümber ehitati hooned korrapäraste tänavaliinide äärde.

Narva ja Vasknarva linnused kontrollisid kahte peamist marsruuti Eesti territooriumile Kirde-Eesti aladel. Narva kindlust kasutati ka soodsa baasina rüüsteretkede korraldamisel Vene aladele, mis ulatusid kuni Neeva jõeni. 1448. aastal planeeriti suurem sõjakäik Narva alt venelaste vastu. Narvast sisemaale suunduvale, Tallinna viiva tee äärde rajati vaenlasele vastupanu avaldamiseks 15.–16. sajandil orduvasallide Kalvi, Purtse, Järve ja Edise vasallilinnused. Narva linnusest läänes asus järgmine tõsisemalt võetav sõjaline tugipunkt Rakvere linnus. Narva ja Rakvere vahele jäävad kohaliku tähtsusega linnused koos Toolse lossi ja Jõhvi kindluskirikuga ei omanud otsustavat sõna.

Vene–Rootsi sõda 1495–1497

 Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1495–1497)

Moskva suurvürsti Ivan III poolt ellu viidud "Venemaa taasühendamise" käigus allutas Moskva suurvürstiriik 1478. aastal Novgorodi vabariigi ning liitis suurvürstiriigiga Novgorodi valdused. Sõjaliste ettevalmistustena alustas Ivan III 1492. aastal Narva jõe keskjooksul Jaani linnuse ehitamist ning 1493. aastal liitus Rootsi vaenlase Norra ja Taani kuningriigi kuninga (1481–1513) ja Kalmari uniooni monarhi Hansuga. 1495. aastal ründas Moskva tsaaririik taanlaste poolt mahitatuna rootslaste võimu all olevat Soomet. 1495 saavutasid Viiburi kindluse kaitsjad venelaste üle võidu. 1496. aastal uuesti rünnanud venelased jõudsid läbi Karjala ja Savo Hämeni. Rootsi abi venis sisetülide tõttu. Kui see aga ükskord kohale jõudis, asusid Rootsi väed sõjaretkele ning purustasid 1496. aasta suvel, Narva jõe äärde püstitatud venelaste piirikindluse Jaanilinna. Rootsi väepealikud Svante Nilsson Sture ja Knut Posse maabusid 70 laevaga Jaanilinna alla ning kindluse pommitamise järel vallutasid Jaanilinna linnuse. Linnust üritati müüa Liivimaa ordule, kuid tehing ebaõnnestus. Rootslased tõmbusid Soome lahe põhjakaldale tagasi. 1497. aastal sõlmiti Rootsi-Vene vaherahu.

Liivimaa sõda

Narva lahing 1558

1558. aasta algul alustas Moskva tsaaririik Liivi sõda. Sõja algetapis, Vene-Liivi sõjas rünnati Eestimaad kahe väega: üks tuli Vastseliina kaudu Tartu piiskopkonda ja teine tungis üle Narva jõe. Liivimaa ordu kaitstud Narvast mindi esialgu mööda ja 25. jaanuaril rünnati Jõhvi kihelkonda.

1. aprillil alustas Jaanilinna linnus Narva pommitamist. 11. mail puhkes Narvas suur tulekahju. Moskva tsaaririigi väed kasutasid tekkinud segaduse ära ja vallutasid linna, kuid linnust vallutada ei suudetud. Linnuse kaitsjatega saavutati kokkulepe ning neid lubati vabalt lahkuda.

 Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda, Narva piiramine (1558)

Vene valitsusaeg

Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

Seejärel oli Virumaa ja Narva aastatel 1558–1581 Moskva tsaaririigi võimu all ning järgmisel aastakümnel muutus Narva tähtsaks kaubalinnaks. Narva kujunes Moskva riigi ainukeseks väliskaubandussadamaks. Sõja tulemusel jäid Moskva tsaaririigi valdusse Narva, Tartu ja Alutaguse, mõningad Järvamaa ja Virumaa maakonnad ning Venemaaga piirnevad alad. 1559. aasta suvel andis Vene tsaar oma kaupmeestele korralduse tuua kaubakontor Viiburist üle Narva. Samal aastal alustasid kaubavahetust Narva kaudu Lübecki kaupmehed. Inglise kaupmehed jõudsid Narva 1560 ning transiitkaubandus Venemaaga kandus Tallinnast üle Narva.

„Nukra meelega ja südamevalus vaatasid Tallinna elanikud Roosiaialt (Rannavärava juures olnud künkalt) ja vallidelt, kuidas väljamaa laevad Tallinnast mööda Narva poole purjetasid. Nad hüüdsid appi Rootsi valitsust ning see keelaski Lübeckile ja kõigile teistele Läänemere-äärsetele linnadele kaubanduse "ristiusuliste vaenulise" Vene riigi all oleva Narvaga valjult ära. Kuid keeld jäi mõjutuks, sest äriasjus ei küsita tunnetest.“

– Balthasar Russowi Liivimaa kroonika, Balthasar Russow

Rootsi kuningas, kes oli 1561. aastal Tallinna linna oma kaitse alla võtnud ja oli ka kohustunud kaitsma Tallinna laokohaõigusi, lasi 1562. aastal, pärast nelipühi Soome lahel Narvast saabunud Lübecki kaupmeeste laevad kinni pidada ning konfiskeeris varad Rootsi riigi kasuks. Laevade konfiskeerimine oli ka hiljem Põhjamaade seitsmeaastase sõja üheks põhjuseks. 1566. aastal pidas Rootsi admiral Klas Horn üle 200 laeva Narva kaubateelt kinni, mis olid laaditud Inglise ja muude maade kalli kaubaga (kaleviga), mis muutis kaubatee Narva ohtlikuks. Narva blokeerimise lõpetasid Rootsi võimud alles 1570. aastal sõlmitud Stralsundi rahulepingu järel.

1570. aastal toimus Moskva tsaari opritšnina rüüsteretk Vene-Liivi sõja tulemusel Moskva tsaaririigiga liidetud Narva, Novgorodi veresauna jätkuna, tapeti Novgorodiga seotud Narva venelasi, hävitati, põletati. Linna vene rahvusest elanikud hävitati, kuid saksa kaupmehi ja Liivimaa talupoegi ei puututud.

Kahekümneviieaastane sõda

 Pikemalt artiklis Kahekümneviieaastane sõda

1573. aastal korraldasid venelased suure sõjakäigu Narva kaudu Eestisse ja vallutasid Paide linnuse. Pärast seda läks 16 000-meheline sõjavägi vallutama Läänemaad, sai aga Koluvere lahingus rootslastelt lüüa.

27. augustil 1577 tegid Rootsi väed sõjakäigu Narva jõe suudmesse, kus mitmed majad maha põletasid, paarsada venelast tapsid ja paar laeva sõjasaagiks said. 1579. aastal suvel tegid Rootsi väed uue sõjakäigu Narva, milles põletasid maha Narva alevid. Sama aasta sügisel toimunud sõjakäigu ajal piirasid nad ka Narva linna, kuid edutult.

Rootsi valitsusaeg

Narva kindlus

6. septembril 1581 vallutasid Rootsi Kuningriigi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Narva ja seejärel ka Ingerimaa. Narva määrati Rootsi asehaldur Narvas ja Narva linnusepealik, endiste Narva ja Vasknarva foogtkondade aladest moodustati Narva linnuselään, mis likvideeriti 1617. aastal. Rootsi kuninga (1568–1592) Johan III käsul teostati Narva kindluse uuendustöid. 1582. aastal alustati väravate kohale bastionide ehitamist. Aastatel 1582–1585 ehitati vana Narva linnamüüri nurkadesse seniste keskaegsete tornide asemel mullaga täidetud neli torni ehk basteid. Narva linnamüüri kindlustati mullavallidega: Liivavall, Vanavall, Kuningavall, Kristervall.

Narva linna ja kindlustuste plaan, millel märgistatud linna põhjaküljel Kuningavall ja Liivavall

 Pikemalt artiklis Kahekümneviieaastane sõda

Kahekümneviieaastases sõja Vene–Rootsi sõja lõpetas 1595. aastal Moskva suurvürstiriigi ja Rootsi kuningriigi vahel sõlmitud Täyssinä rahu, mis oli edukas Moskva suurvürstiriigile. Vastavalt Täyssinä rahulepingule loovutas Rootsi Ingerimaa koos sealsete linnuste ja linnadega (Jaanilinn, Jam, Koporje, Nöteborg) ning Käkisalmi lääni, mis olid kõik saadud Pljussa vaherahuga. Täyssinä rahulepinguga avati Vene kaupmeestele kauplemiseks Rootsi, Soome ja Eestimaa linnad, vastavalt kehtivatele lõivudele, laokohaõigused piirkonnas aga ainult Tallinnale ja Viiburile. Kõikidele välismaa kaupmeestele ja laevadele pidi aga olema Narva suletud. Laokohaõiguse sai Narva Rootsi kuningalt taas, alles 1643. aastal. Täyssinä rahu oli Vene-Rootsi suhete aluseks kuni 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuni.

Kristervall

21. juulil 1585 asendati Narva Lübecki linnaõigused Rootsi linnaõigustega ning Narvas kehtestati ka Rootsis kehtiv evangeeliumi usu kiriklik valitsus.

Narvale kinnitati Rootsi kuningas Johan III poolt ka uus Narva vapp, mille 18. sajandil kinnitas ka Vene keiser Peeter I.

Rootsi sõda Sigismundiga

Aastal 1595, kui Södermanlandi hertsog Karl alustas avalikku mässu, katoliiklasest Poola-Rootsi kuninga Sigismundi vastu, otsustas Soome ja Eestimaa asevalitseja Klas Eriksson Fleming kuningale Sigismund Vasale truuks jääda ning nii jagunes Rootsi riik sisuliselt kaheks: Rootsi emamaa oli Karli kontrolli all, Soome ja muud idavaldused allusid aga Flemingile ja Sigismundile. Rootsi kodusõda jõudis 1599. aastal Eestisse, kus sai Narvast alguse Sigismundi vastane mäss, sügisel puhkes linnuses mäss, mille tagajärjel Narva läks üle hertsog Karli leeri, üheks võtmeisikuks oli šotlasest palgasõdurite lipnik Thomas Ebbernet (Abernathy). Paar nädalat pärast garnisoni mässu ja üleminekut hertsogi poole, jõudis Narva, hertsog Karli poolt saadetud Peter Stolpe, kes sõitis Viiburist välja üheksa laevaga. Tal oli kaasas neli lipkonda sõdureid. 1600. aastal läks kogu Eesti Karli pooldajate käes ja algas 1600–1611 aastate sõda Poola ja Rootsi vahel.

 Pikemalt artiklites Sõda Sigismundiga ja Rootsi-Poola sõda (1600–1611)

Rootsi kuningriigis

Narva Rootsi Ingeri dominiooni pealinnana

Narva Rootsi Ingeri keskusena

Aastatel 1610–1613 toimunud Venemaa pärilussõja tulemusena, milles osalesid Rzeczpospolita ja Rootsi Kuningriik ning Romanovite dünastia Moskva tsaaririigi troonikandidaadid, kaotasid tsaar Mihhail I Fjodorovitš ja Moskva tsaaririik Ingerimaa uuesti Rootsile ja kuningas Gustav II Adolfile.

1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga, said alad Rootsi Kuningriigi valdusse. Soome lahe idaosa valdamise pärast toimunud nn. Ingeri sõja lõpetanud rahulepinguga sai Venemaa Rootsilt tagasi Novgorodi, Staraja Russa, Porhovi, Gdovi ja teisi alasid, kuid pidi loovutama Rootsile Ingerimaa koos Jaanilinna linnusega (Jaanilinna), Jaama, Koporje, Nöteborgi (Schlüsselburgi kindluse) ja Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni. Ingerimaa sai sellega iseseisvaks kubermanguks ja senisest Narva asehaldurist sai Ingerimaa kuberner, kes resideeris Narva lossis. 1629. aastal liideti Ingerimaa koos Narva linnaga Liivimaa kindralkubermanguga, mille koosseisu jäid kolm Ingerimaa asehalduskonda (Narva, Nötteborg, Käkisalmi) eesotsas asehalduritega. Stolbovo rahuga määratud piir kehtis Vene-Rootsi sõjani aastatel 1656–1658.

Narva Jaani kirik, vaade kirikule Viru tänavalt enne Teine maailmasõda

Rootsi riigikiriku superintendent Hermann Samsoni eestvõttel loodi Liivimaa kindralkubermangus 1636. aastal kuus praostkonda: Eesti aladel Narva praostkond, Pärnu praostkond ja Tartu praostkond ning kolm praostkonda Põhja-Läti aladel. Narva praostkonda kuulusidVirumaa ja Ingerimaa kubermangu Narva, Ivangorodi lään, Jama lään, Koporje lään, Nöteborgi lään. 1641. aastast oli Narva ka Ingerimaa kirikuelu keskus, mida juhtis Narva ja Ingerimaa superintendent, esimene superintendent oli Heinrich Stahl. 1641. aastal alustati Narva Rootsi toomkiriku ehitamist Narva rootsi kogudusele. Hoone arhitekt oli H. Skrintner. 1645. aastal pärandas Narva bürgermeister Diedrich Warnecken kiriku ülalpidamiseks Päite mõisa, samal aastal kinnitas Rootsi kuningriigi valitsus kiriku Narva toomkirikuks ja rootsi kogudus kasutas seda kuni 1704. aastani. Heinrich Stahl tegi ettepaneku asutada Narva gümnaasium, kuid Rootsi valitsus avas 1642. aastal vaid viie õpetajaga Narva triviaalkooli

Narva linn ja kaitserajatised 1648. aasta linnaplaanil.

1659. aastal said Narva Rootsi ja Saksa kirik kannatada suures linnatulekahjus, hävisid kiriku katus ja kellatorn. 1660. aastaks kirik taastati, kuid kellatorn taastati Zacharius Hoffman noorema poolt oletatavasti 1662. aastaks. 17. sajandil ehitati Narvas esimene Rootsi-Soome Mihkli kirik, mis hävis 1704. aastal. Uue kiriku ehitamise loa sai soome kogudus 1726. aastal.

Narva linnamüür ja kaitserajatised 17. sajandi linnaplaanil. Müür on märgitud punase joonega. Kaardi põhjaserv on paremal, allosas Narva jõgi

1642. aastast oli Narva, Liivimaa kindralkubermangust eraldatud omaette Ingerimaa kindralkubermangu (Ingermanland) halduskeskus. 1642. aastast oli Erik Karlsson Gyllenstierna Ingerimaa, Käkisalmi lääni, Narva ja Alutaguse kindralkuberner Narvas. 1645.–1646. aastal liideti seni iseseisev Ivangorod Narvaga ja 1651. aastal sai Narvast Ingerimaa provintsi pealinn. Kindralkuberner paiknes esialgu Nyenis, kuid 1651. aastal toodi pealinn tagasi Narva. Kindralkuberneri kontrolli all olid ka Narva ja Ivangorodi garnison. Kindralkubermang hõlmas Ivangorodi, Jama, Koporje ja Nötteborgi lossilääne.

1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahuga, Stolbovo rahuga määratud piir muudeti, kuid taastati Kärde rahuga 1661. aastal ja kehtis kuni Põhjasõjani. Rootsi Ingeri keskuseks aastatel (1651–1706) oli Narva linn, kus asus ka Ingerimaa kuberner või asehaldur.

 Pikemalt artiklis Rootsi Ingeri, Narva ja Ingerimaa superintendentide loend, Ingerimaa, Ingeri ajalugu, Läänemereprovintsid

Rootsi krooni Läänemereprovintsid 17. sajandil

Kirde-Eesti piirkonna kontrollimine oli Rootsi riigi jaoks tähtis, sest see võimaldas hoida maismaa kaudu ühendust Rootsi Läänemereprovintside Eesti- ja Liivimaa ning Soome vahel. Ühenduse võtmeks oli Narva kindlus ja ühenduse alalhoidmine sõltus Narva kindluse valdamisest. Narva kindluses paiknev Rootsi garnison tagas rootslaste sõjalise kohaloleku Ingerimaal, mis ühendaski Liivimaad Karjala aladega. Narva kindlus omas strateegilist osa Rootsi Läänemere provintside valitsemises.

Narva loss, linn ja Narva linnakindlustused

1644. aastal määrati Narva raadi juhtima kuninglik bürgermeister Jacob Fougdt, kes moodustas Rootsi linnade eeskujul raes kolm kolleegiumi, millest üks – kommertskolleegium – tegeles otseselt majandusküsimustega. Rootsi kuninga võimu Narva linna raes 1653. aastast Narva linnusekrahv.

Taastatud Narva raekoda

Narva börsihoone 1930. aastatel

1659. aasta toimus Narvas hiidtulekahju, mille järel ehitati Narva üles Madalmaade stiilis kodanikemajadega, kerkisid barokne Narva raekoda (1671) ja Narva börsihoone.

17. sajandi teisel poolel tekkis Inglaste kõrgendatud huvi Narva vastu, mis oli ajendatud eelkõige sellest, et Venemaa Arhangelski-kaubandus läks järjest hollandlaste kätte. Olulist osa mängis ka Charles I (1600–1649) hukkamine 1649. aastal, mille järel tsaar Aleksei Mihhailovitš (1629–1676) tühistas inglastele antud kaubandusprivileegid. Inglise-Venemaa kaubavahetuse jätkumine sai toimuda ainult koostöös Rootsiga. 1661. aastal sõlmiti Suurbritannia ja Rootsi vahel sõprus- ja kaubandusleping, mis asendati 1665. aastal põhjalikuma liidulepinguga. Too lepe lubas inglastel asutada kolmes Rootsi linnas oma kaubaühingud ja rajada kaubahoove: Narvas, Landskronas ja Stades. Rootsi-Inglise kaubanduspoliitika tagajärjel tekkis 17. sajandi teiseks pooleks Narva üsna arvukas inglise kaupmeeste koloonia, kelle anti 1685. aastal luba sisse seada anglikaani kirik ja kutsuda selle etteotsa vaimulik ning asutati linnas ka Narva anglikaani kogudus. Narvas ehitati hollandlaste ja Inglismaalt restauratsiooni eest põgenenud kaupmeeste ettevõtmisena aastatel 1689–1697 vähemalt tosin 100–200 sälitist kandvat kaubalaeva

17. sajandi keskel Narvas hinnangute järgi 3500–4000 elanikku, umbes poole vähem kui Tallinnas ning kuni tuhandemeheline garnison, mis koosnes peamiselt Soome päritolu sõduritest.

Rootsiaegne Narva vanalinn

Narva vanalinn

Raekoja plats

Fonne maja, Suur tänav 21/Raekoja plats

1659. aastal toimus Narvas suur tulekahju, mille käigus hävines ka linna raekoda. 17. sajandi teisel poolel hakati Rootsi kuninga korraldusel Narva linna välja ehitama esinduslinnaks. 1659. aasta tulekahju eelse Narva hoonete krundid väikesed ja hooned asusid ligistikku, tihti olid majade välisseinad kokku ehitatud. See oligi põhjus, miks põhiliselt puitmajadest linn tulekahjus hävis. Pärast seda tulekahju ei lubatud enam puitmaju ehitada. Edaspidi ehitati majad kivist, kivivooderdusega või olid vähemalt krohvitud, punaste kivikatused. Uus ja ilus barokkstiilis linn ehitati üles 20 aastaga. Narva sai suursuguse barokse Narva vanalinna ning 1671. aastal valmis üks Eesti esinduslikumaid hooneid läbi aegade – Narva raekoda, Narva börsihoone (1695–1704) , mis hävisid 1944. aasta märtsipommitamises või sellele järgnenud linna uuesti ülesehitamisel. Märgatavalt arenes ka majandus ja kaubandus linnas ning selle ümbruses.

 Pikemalt artiklis Narva vanalinn

Vaade Narvale ja Jaanilinnale Ingerimaa poolt, pilt Adam Oleariuse 1656. aasta reisikirjeldustest

Soome suurhertsogkond, Karjala ja Ingerimaa, 1680

Vene–Rootsi sõda 1656–1661

1656. aastal algas Rootsi ja Moskva tsaaririigi vaheline Vene–Rootsi sõda, 1657. aasta alguses põletasid Vene väed maha linna alevid ja 13. märtsil 1658 ületasid Vene väed tolleaegse piiri ja ründasid Rootsi vägede eelposte algselt Joala küla juures ning seejärel piirasid 17.–20. märtsini Narva linna. Piiramise lõpetas Rootsi ja Vene vahel sõlmitud vaherahu.

 Pikemalt artiklites Vene-Rootsi sõda (1656–1658) ja Vene-Rootsi sõda (1656–1661)

Narva kindlustused ja bastionid

 Pikemalt artiklites Narva kindlus ja Narva bastionid

Narva kindlus koos bastionide asukohtadega tänapäevasel Narva kaardil: 1 – Spes, 2 – Justitia, 3 – Pax, 4 – Victoria, 5 – Honori, 6 – Gloria, 7 – Fama, 8 – Triumphi, 9 – Fortuna

Aastatel 1676–1680 alustati Narvas kaitserajatiste uuendamist fortifikatsioonide direktori Erik Dahlbergi kavade ja Vaubani süsteemi järgi. 1680. aastatel hakati ehitama uusitaalia tüüpi bastione. Ümberehitustööde käigus suleti Viru värav, mis jäi selle peale rajatud Vanavalli sisse, jõe poole avanenud Väike Rannavärav ehk Vana Rannavärav ja Veevärav jäi ka edaspidi kasutusse. Põhja avanev Karjavärav renoveeriti ja kindlustati täiendavalt. Ehitustöid alustati 1682. aastal ja jätkati kuni Narva vallutamiseni venelaste poolt 1704. aastal. Valmis jõuti ehitada kuus bastionit (Gloria (Kuulsus), Victoria (Võit), Honori (Au), Triumphi (Triumf), Fortuna (Õnn) ja Fama bastion) ja lisaks bastionilaadne kindlustus Spes (Lootus), mis asus linnuse lõunamüüri ees. Wrangeli bastionit ei jõutud ümber ehitada bastioniks Pax (Rahu), samuti ei jõutud valmis linnuse kirdenurka kavandatud poolbastion Justitia (Õiglus). Bastionide kaitseks kavandatud viiest raveliinist jõuti valmis ehitada kaks. Ehitamata jäi Triumphi ja Fortuna bastioni vahele planeeritud läänevärav. Bastionid ümbritseti vallikraaviga, põhja poole ehitati uus värav – Kuningavärav, millest kujundati linna peavärav, vanadest väravatest jäi alles Veevärav ja Uus värav (hiljem Pimevärav).

Narva Põhjasõjas

Narva lahing 1700

Üsna Põhjasõja algul, 30. novembril 1700 toimunud Narva lahingus saavutasid arvulises vähemuses olnud Rootsi väed Vene vägede üle hiilgava võidu. Siiski võitis Põhjasõja Venemaa, Narva vallutati 1704. aastal ning Eestimaa läks 1710. aastal reaalselt Venemaa võimu alla.

4.–27. märtsini 1708 küüditati 1357 narvalast. Vologdasse, Moskvasse, Peterburi, Novgorodi, Kaasanisse ja mujale jõudis kokku umbes 1700 endist Narva elanikku. Narva jäi alles umbes 300 sakslast, eestlast ja soomlast. 1714. aastal lubati narvalastel tagasi tulla, kuid tagasi jõudis neist üle 700 endise narvalase.

 Pikemalt artiklites Põhjasõda ja Põhjasõda Eesti alal

 Pikemalt artiklites Narva piiramine (1700), Narva lahing (1700), Narva piiramine (1704) ja Narva küüditamine (1708)

Venemaa keisririigis

Moskva tsaaririigi Ingerimaa kubermang

Vallutatud Rootsi Ingeri alade haldamiseks moodustati 1706. aastal Ingerimaa kubermang, mille koosseisu liideti 1708. aastal Narva ja Pihkva maakond ja Rootsi Nyeni linna asemel asutatud Peterburi linna ümbrus, Schlüsselburg, Jamburg, Koporje, Narva maakond, Tartu maakond, Olonetsi kaid, maad Oneega jõe ääres (Kargopolje maakond) ja Novgorodi linna ümbritsevad maad. Kubermangukeskuseks oli kuni 1710. aastani Schlüsselburg ja pärast seda juba Peterburi, 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.

Narva Peterburi kubermangus

Narva linn, kindlus ja Ivangorod, 1740. Gabriel Bodenehr, Europens Pracht und Macht

Narva kuulus pärast Eestimaa liitmist Venemaa Keisririigiga koos Narva maakonna ja Narva provintsiga Peterburi kubermangu koosseisu, kuid säilitas oma kohaliku omavalitsuse, Narva rae ja allus kohtuasjus Eestimaa ülemmaakohtule. 1719. aastal Põhja-Eestis Tallinna kubermangu moodustamisel jäi Narva Peterburi kubermangu koosseisu, omaette ülemkomandandi valitsemisel. 1722. aastal eraldati Narva maakond Peterburi kubermangust ning liideti Tallinna kubermanguga, kuid Narva linn jäi Peterburi kubermangu Jamburgi maakonda, kuni 1917. aastani. Tartumaa liideti Riia kubermanguga. Linna majanduse taastamiseks andsid Venemaa valitsejad 1724. aastal linnale soodsama tollikorralduse, 1727. aastal õiguse kaubelda tubaka, soola ja põletatud viinaga Jamburgi ja Koporje maakonnas, kuni 75 km kaugusel Peterburi linnast. 1731. aastal andis Venemaa keisrinna Anna Ivanovna linnale, täiendavaid eesõigusi. 1732–1733 taastati Narva kaitserajatised.

Narva linna vapp (1780)

Narva ümbruse alad 1770. aasta kaardil

Aastal 1780 seoti Narva, linna administreerimist silmas pidades Peterburi kubermanguga, kuid keiser Paul I taastas endise olukorra. 1797. aastal anti Narva maakonna alad Eestimaa kubermangu koosseisu ja liideti Wesenbergi kreisiga, kuid keiser Aleksander I valitsuse ajal allutati Narva taas Peterburi kubermangule ja Narva linn jäi maakonnavaba linnana Peterburi kubermangu Jamburgi maakonna koosseisu.

Karl August Senff. Vaade Narvale ja Jaanilinnale 1812. aastal

Karl von Kügelgen. Vaade Narva sillale ja Jaanilinnale 1818. aastal

1828–1829 valmis Narva ja Jaanilinna vahel Narva puitsilla asemel graniidist tugisammastega sild.

Wilhelm Siegfried Stavenhageni pilt 1829. aastal ehitatud graniittugisammastega sillast ja Narva jõest ning selle kallastel asuvatest Narvast ja Jaanilinnast 1860. aastail

Narva loss, linn ja Narva linnakindlustused (1830)

1843. aastal avati Narva kreiskool, 1873. aastal avati Narvas kolmeklassiline merekool, 1884. aastal vene õppekeelega tütarlaste gümnaasium.

Jaanilinn ja Narva 1860. aastal

1854. aastal Krimmi sõja ajal blokeerisid Suurbritannia-Prantsusmaa ühislaevastik, Vene Balti mere laevastiku sadamad ja ka Narva, mis takistas linna kaubandust. 1864. aastal kustutati Narva kindlus sõjalise tähtsuse ning kindluste nimekirjast, sest Venemaa keisririigi koosseisus ei olnud Narva jõgi enam välispiir, vaid jäi Venemaa keisririigi valdustesse.

Tööstuslinnaks arenemine

19. sajandi esimesel poolel algas Narvas kiire tööstuse areng, mida soodustas Narva jõe koskede suur jõud. Esimeseks tähtsaks tööstusettevõtteks oli Paul Momma rajatud Narva kalevivabrik.

1822. aastal alustas tegevust Georgi saarel Narva külje all G. Schwartzi kalevivabrik. G. Schwartz rendis ala Georgi saarel Joala mõisa omanikult Peterburi 1. gildi kaupmehelt B. Cramerilt. Vee jõul töötav ettevõte alustas tegevust 1822. aastal. 1826. aastal töötas vabrikus 41 kudumistelge, töölisi oli 169 ja toodang ulatus 11 549 arssinani. 1827. aasta veebruaris põles maha vabriku peahoone, kuid juba samal aastal ehitas Schwartz ettevõtte kindlustussumma abil uuesti üles, võttes kasutusele ka aurujõu. Kudumistelgi oli vabrikus 46, töölisi ühes meistritega 272 ja aastas toodeti 36 287 arssinat kalevit. 1832. aastal pärast Schwartz oli vabriku üleandmist Cramerile läks vabrik sulgemisele.

Wilhelm Siegfried Stavenhageni pilt Narva jõest ning selle kallastel asuvatest Narvast ja Jaanilinnast 1867. aastal

1825. aasta lõpul ja 1826. aasta algul ehitas Joala mõisalt renditud Narva jõe vasakule kalda alale kalevivabriku, Narva 2. gildi kaupmees Joseph Nüsser. Kui vabrik alustas 1826. aasta keskel tööd, töötas vabrikus 23 kudumistelge ja 109 töötajat. Ettevõte likvideeriti 1830. aastal.

Narva suureks tööstuskeskuse arengut soodustas kolm tingimust: tööjõud pärast tsaari poolt Eestimaa talurahvaseadustega isikliku vabaduse saanud talupoegade näol; teiseks, võimsate energeetikavarade olemasolu, mis olid keskendatud kuulsas Kreenholmi koses ning lõpuks, kolmandaks — Venemaa pealinna Peterburi lähedus.

Kreenholmi Manufaktuuri Georgi vabriku hoone

1845. aastal omandas aga kõik Joala kalevivabrikud Peterburi ärimees parun Alexander von Stieglitz. 1851. aastal hakati ehitama Linaketruse Manufaktuuri, mis töötas Baltimaadel varutud toorainega. 10. oktoobril 1858 alustas Narvas tööd Kreenholmi puuvillavabrik, tolle aja kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ja suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. 1859. aastal alustas tööd kudumisvabrik, 1861. aastal ketrusvabriku uus osa. 1870. aastal avati uus ketrusvabrik, 1884. aastal Joala vabrik, 1890. aastal uus telliskivist Georgi vabrik Joala saarele. 1900. aastal ehitati vabriku elektrikeskjaam.

Koos vabrikuhoonetega ehitati Narva jõe läänepoolsele kaldale, Inglismaa edumeelsemate tööstusasumite eeskujul teenistujate ja tööliste asum. Kreenholmi asumis oli oma kool ja lasteaed, luterliku ja vene apostliku õigeusu kirikud, suur haiglakompleks, kauplused, arestimaja ja klubihoone.

Vaade Narvale, u 1894. Oscar Kleineh

1867. aastal arvati Narva välja Venemaa kindluste nimekirjast ja 1870. aastal avatud Balti raudtee soodustas veelgi Narva muutumist tööstuslinnaks ning soodustas sidepidamist Eestimaa kubermangu ja keisririigi pealinna Peterburiga. Narva linna arengul oli omapära, et tööstuslinnaks arenguga ning uute uute asumite moodustumisega (Joaoru alev, Narva ja Narva raudteejaama vahel, Peetri alev, Paemurru jt) ei kuulunud need Narva linna koosseisu, vaid Narva linna piirist lääne pool asunud Rakvere kreisi. Narva linn aga kuulus Peterburi kubermangu Jamburgi maakonda.

Venemaa keisri Aleksander II ukaasiga kehtestati Läänemere kubermangude linnades 1870. aasta Vene üldine linnaseadus. Uue Linnaseaduse kohaselt said linna omavalitsusorganiks neljaks aastaks kinnisvaraomanikkude poolt valitav linnavolikogu. Uue linnakorralduse sisseviimisega lõppes Narva ühendus Balti provintsidega. Vene linnakorraldusseaduse tulemusena kaotati ära keskajast säilinud raesüsteem.

19. sajandil kuulus linn Peterburi kubermangu koosseisu, Narva piirilinluse üheks omapäraks olipiiri kulgemine läbi linna – Narva linn ise kuulus küll Peterburi kubermangu, vabrikute piirkond oli aga Eestimaa kubermangus Peterburi kubermangu ja Eestimaa kubermangu piir asus 1917. aastani keset tänast Narva linna, see kulges risti üle tänase Puškini tänava, piki Malmi tänavat, hilisemat Raja tänavat.

Narva liitmine Eestimaa kubermanguga

 Pikemalt artiklis Narva liitumine Eestiga

12. aprillil (30. märts vkj) kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus määruse "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", millega Liivimaa kubermangu Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond liideti Autonoomse Eestimaa kubermanguga. Väljapoole jäid vaid Narva, Valga ja Setumaa.

1917. aastal toimusid Narva linnavolikogu valimised ning Narva linnapeaks sai Ants Dauman (1885–1920), kelle juhtimisel viidi linnas läbi rahvahääletus Narva ja Jaanilinna liitumiseks Eestimaaga, eraldi Narva maakonnana. 16. novembril 1917 andis Venemaa RKN selleks nõusoleku.

„"Venemaa Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu, tutvunud Narva linnavalitsuse esildisega 14. septembrist №1621 ja Narva linna pea A. E. Daumani isikliku ettekandega, avaldab oma põhimõttelist nõusolekut taotlusega, mis on kajastatud esildises, s.t.

1. Narva linna eraldamisega Jamburgi maakonnast,
2. kõigi linna ümbritsevate asulate ja manufaktuuride linna territooriumiga liitmisega,
3. Narva maakonna moodustamisega ja
4. liidetud linna ja Narva maakonna liitmisega Eestimaa kubermangu juurde liitmisega, juhul kui eelnimetatud kohaliku omavalitsuse toimingud toimuvad kõigi demokraatlike elementide nõusolekul, keda see puudutab.

Demokraatliku elanikkonna nõusolekust ja teostatud toimingutest on vajalik RKN teavitamine".“

10. detsembril 1917 toimus Narvas selle küsimuse otsustamiseks referendum ning 80% elanikkonnast toetas seda. 21. detsembril 1917 tunnistas seda otsust (Narva ja Jaanilinna eraldumist Jamburgi maakonnast ja eraldi Narva maakonna loomist, mis koosnes Narvast ja Jaanilinnast) ka Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee.

20. sajand

Narva esimeses maailmasõjas

Saksa okupatsiooniväed Baltimaades 1918

Rindejoon idarindel Brest-Litovski vaherahu sõlmimise ajal 1918. aastal

3. märtsil 1918 sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu kohaselt oli Saksamaa ja Venemaa piir Baltikumis jäänud selliseks, nagu ta veebruaris paika oli pandud: saared Saksamaale, mandriosa Venemaale. Saksamaa okupeeris Põhja-Läti ja Eesti mandriosa esialgu juriidiliselt korra taastamise ettekäändel ja eesmärgil.

4. märtsil 1918 jõudsid Saksa väed Narva ning linnas valitsenud nõukogude võimuorganid ja punakaardiväeosad taandusid Jamburgi piirkonda. 27. augustil 1918 Saksa-Vene läbirääkimiste käigus tehti Bresti rahulepingu lisaleping, mille tulemusena Venemaa loobus oma ülemvõimust nii Eesti- kui ka Liivimaal. Saksa okupatsioon kestis 1918. aasta märtsist novembrini. 11.–14. novembril 1918 andsid Saksamaa esindajad kõrgema poliitilise võimu üle Eestis rahvuslikule valitsusele.

Eesti Töörahva Kommuun

Vabadussõja käigus Nõukogude Punaarmee poolt vallutatud ja ETK võimu all olnud territoorium

Saksa väed hakkasid pärast Saksamaa kaotust esimeses maailmasõjas, Compiègne'i vaherahu sõlmimist ja Novembrirevolutsiooni Saksamaal Narvast taganema 28. novembril ning 29. novembril vallutasid Nõukogude Venemaa Punaarmee relvastatud jõudude abil linnas võimu bolševikud, kes moodustasid Narvas Eesti Töörahva Kommuuni.

 Pikemalt artiklis Eesti Töörahva Kommuun

Narva Eesti Vabadussõjas

Eesti Vabadussõja käigus, 18/19. jaanuaril 1919, vabastasid Eesti väed ja Soome vabatahtlikud Utria dessandiga linna Nõukogude okupatsioonist.

 Pikemalt artiklites Eesti Vabadussõda, Narva lahing (1918) ja Narva lahing (1919)

Loodearmee 1919. aasta sügispealetungi ebaõnnestumisel Petrogradile taandusid Loodearmee väed Eestisse. Loodearmee pealetungi kokkuvarisemise järel taandusid valgete väeüksused Peterburi alt Narva jõe suunas. Nende taandumisel võtsid Eesti vägede 1. Diviis rindelõigu Jamburgi ja Soome lahe vahel oma kontrolli alla, jättes valgete üksused katma piirkonda Jamburgist lõunas. Narva regiooni kaitsmist alustati enne, kui Loodearmeed jälitav Punaarmee Narva jõeni jõudis. Vägede määramisel Narva jõe joonel, Vasknarva–Krivasoo võis olla kaks eesmärki: blokeerida Punaarmee pealetung ning tõkestada valgete Loodearmee kontrollimatu taandumine Eesti territooriumile.

Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed (7. ja 15.), Eesti pani vastu 85 000 meest. Nõukogude Vene väejuhatus juhindus pealetungil Narvale kahest eesmärgist: purustada lõplikult Loodearmee ja vallutada Narva linn ja Narva jõe joon, et sellega mõjutada algavaid Eesti ja Nõukogude Vene vahelisi rahuläbirääkimisi. Narva kaitseoperatsioon kestis 16. novembrist 1919 kuni 3. jaanuarini 1920. aastal, Narva kaitseoperatsiooni eesmärk oli Narva linna ja Narva jõe joone säilitamine. Narva kaitselahingute ajal tuli Eesti vägedel Punaarmee pealetungi tõrjumisel lisaülesandena desarmeerida Loodearmee Eestisse taandunuid allüksusi.

 Pikemalt artiklites Narva kaitselahingud, Krivasoo lahing, Viru rinne ja Loodearmee

Narva kaitselahingud Eesti Vabadussõjas 1919–1920 jagunesid kolme etappi: esimene lahing kestis 1919. aasta novembri keskpaigast kuu lõpuni, teine lahing kestis 7.–20. detsembrini, pärast pausi kestis Punaarmee viimane pealetung 28.–30. detsembrini. Nõukogude Venemaa Punaarmee ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul. Tartu rahuleping kehtestas Eesti piirialadel kuni 1921. aasta lõpuni neutraaltsooni. Neutraalsel alal ei võinud paikneda suured üksused, ega rajada kindlustusi. Kuid Eesti-Vene vaheline piir märgiti Narva piirkonnas Narva ja Jamburgi linna vahele.

Narva Eesti iseseisvusaastail 1918–1940

Narva linna plaan 1929. aastast

Jaanuaris 1919 läks kogu Narva linn (koos Jaanilinnaga) Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahulepingus (1920). Wabariigi Walitsus 4. mai 1920. aasta otsusega liitis Virumaa valdade küljest osad, Narva ümbruse alevikud ja vabrikud Narva linnaga. Narva linnaosana oli Jaanilinna ametlik nimi Jaani eeslinn, Narva linna piires olid ka Narva eeslinn, Peetri eeslinn, Narva südalinn, Kadastiku, Paemurru, Kreenholmi ja Joaorg. 1938. aasta Linnaseadusega sai 1934. aastal Narvaga ühendatud Narva-Jõesuu Narva linnaosaks.

Eesti Vabariigi algusajal likvideeriti sõjajäljed Narvas, laiendati Narva eeslinnu, alustati mahapõlenud Joaoru taashoonestamist. 1930. aastatel loodi Joaorgu supelrand ja korrastati jõeäärt, linn muutus turismikeskuseks. Haldusreformiga sai Narva 1. mail 1938 teise astme linnaks. Rahvaarv oli 20 000 elanikku. 1940. aastal oli linnapea Johan Hansing.

Narva ja Narva-tagune 1925. aastal

Narva-tagune ala jäi jaanuaris 1919 Eesti Vabadussõja käigus Eesti Vabariigi kontrolli alla ning Nõukogude Venemaa tunnustas seda ametlikult Tartu rahu lepinguga (1920) ja jäi strateegilise kaitsealana Eesti riigi kontrolli alla. Narva-taguse territooriumi põhjaosa on põline vadja-isuri asuala ning osa ajaloolisest Ingerimaast. Seda territooriumi nimetati mitteametlikult Eesti Ingeriks. Narva-tagused vallad (Narva, Piiri (end Kose) ja Karjati vald) kuulusid halduslikult Viru maakonna koosseisu ning nende pindala oli kokku 375 km². Jaanilinn oli rahvaarvult suurim Narva-tagune asula ning see kuulus kuni 1945. aastani halduslikult Narva koosseisu.

Narva-tagune territoorium koosnes Narva, Piiri (end Kose) ja Karjati vallast ning kuulus halduslikult Vaivara kihelkonda.

 Pikemalt artiklites Narva-tagune ja Viru Ingeri, Jaanilinn Eesti osana

Narvas asus Eesti Vabariigi ajal 1. Jalaväerügement. Kindralstaap planeeris juba 1924. aastal piiriäärsete rajoonide kindlustamist Narva jõe läänekaldal, kuid plaanid realiseeriti osaliselt aastatel 1932–1934 ja 1937–1938.

 Pikemalt artiklites Laidoneri liin ja Eesti Vabariigi kirdepiiri kindlusehitised 1934–1939

Narva Issanda Muutmise peakirik

Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Meletios IV kinnitas 7. juulil 1923 oma tomosega Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomiat. 18. septembril 1924 toimunud EAÕK Täiskogul loodi EAÕK Narva ja Irboska piiskopkond, Narva ja Irboska ülempiiskopiks oli aastail 1925–1929 Eusebi Grozdov, kes oli aastail 1912–1918 Pihkva ja Porhovi ülempiiskop ning aastail 1919–1920 Loodearmee piiskop. Pärast ülempiiskop Eusebi surma hooldas Narva piiskopkonda aastail 1929–1932 asemikuna piiskop Joann (Bulin). Kolmandaks Narva ja Irboska piiskopiks sai 9. juunil 1937 EAÕK Täiskogul valitud ülempreester Pavel Dmitrovski. EAÕK Narva ja Irboska piiskopkonna peakirikuks oli Narva Issanda Muutmise peakirik. 1938. aastal koondati Narva ja Irboska piiskopkonda Petserimaa viis vene kogudust (Lisje, Irboska Jumalaema, Senno, Petški ja Štšeremitsa), mille järel piiskopkond sai uue nime: Narva (vene) piiskopkond.

Narvas tegutsesid: Narva Peetri kogudus, Narva Joaoru Aleksandri kogudus, Narva Soome-Rootsi Mihkli kogudus, Narva Johannese kogudus, Narva Jaanilinna Snamenja kogudus, Narva heebrealaste kogukonna kogudus, Narva Baptistikogudus, Narva Muhamedi kogudus.

Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti alusel toimus 1939. aasta 18. juuni hommikul Punaarmee väeosade liikumine Eestisse üle maismaapiiri. Sissemarss maanteedel NSV Liidu sõjaväebaasidesse toimus kahel põhisuunal: Narva–Kohila–Keila kaudu Paldiskisse ja Haapsalu piirkonda ning Irboska–Võru–Pärnu kaudu Saaremaale.

1940. aasta 17. juunil kell 15 allkirjastasid NSV Liidu nõudel Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekindral Kirill Meretskov Narvas spetsiaalse protokolli, millega anti Punaarmee väeüksustele formaalne luba siseneda Eesti Vabariigi territooriumile, võtta oma äranägemisel üle sõjaliselt tähtsaid objekte, seada sisse oma komandantuure, paigutada oma sõjaväelasi telefonisõlmedesse, rajada lennuvälju ja korraldada enda varustamist. Eesti pool kohustus 48 tunni jooksul korjama elanikelt ära relvad. Lisaks Eestisse toodud sõjaväelaste arv koos baasivägedega oli üle 100 000. 18. juunil 1940 võttis Punaarmee oma kontrolli alla raudteejaamad, sadamad, lennuväljad, sidesõlmed, postkontorid, omavalitsusasutused ja teised strateegilise tähtsusega objektid. Piiri ületanud punaväeosad paigutati Tallinna ümbrusse ning Narva, Rakvere, Võru ja Valga piirkonda ning mitmele poole Eesti idapiirile.

1940. aasta konstitutsiooniga lahutati neli linna (Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu) maakondadest ja moodustati vabariikliku alluvusega linnad ehk vabariiklikud linnad.

Narva Teises maailmasõjas

 Pikemalt artiklites Narva Teises maailmasõjas ja Sõjategevus Eestis 1941. aastal

Sõjategevus Eestis ja Leningradi rindel juunist 1941 kuni detsembrini 1941

1941. aasta alanud Nõukogude-Saksa sõjas Saksa vägede Barbarossa operatsiooni käigus edenes Saksa Väegrupp Nordi 18. armee pealetung kiiresti ja Saksa väed ületasid 7. juulil Eesti lõunapiiri. Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. 9.–15. juulil takerdus sakslaste pealetung Võrtsjärve põhjatipu – Matsalu lahe joonel Punaarmee Põhjarinde ning Eestisse taganenud Looderinde väeüksuste tugevnenud vastupanu ja pealetungivate diviiside väsimuse tõttu. Saksa XXVI korpuse ülesandeks seati Rakvere ja Narva vallutamine ning XXXXII korpus suunati Tallinna peale. Luftwaffe 1. õhulaevastiku ülesandeks püstitati 8. armee staabi hävitamine Rakvere lähistel, Virumaa raudteede ja maanteede purustamine. Õhujõudude tegevus pidi takistama Punaarmeel tuua Eestisse lisavägesid. Narva ja Tallinna-Leningradi ühendav raudtee kujunes strateegiliseks ühendusteeks Punaarmee ja tagala vahel. 15. juulil 1941 toimus Saksa lennuväe pommirünnak Narva raudteele, Uusküla rajoonis tabati raudteel oli seisnud laskemoonarongi ja selle külge haagitud küüditatute vaguneid. Plahvatuse tagajärjel hävines hulgaliselt elamuid ja aknaklaase Peetri eeslinnas, lööklaine heitis raudteerelsse eemal asunud Peetri platsini.

7. augustil jõudis XXVI korpuse 254. jalaväediviis Kunda juures Soome laheni, poolitades sellega Eestis võitlevad Punaarmee üksused, Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee mööda maismaad lõigati täielikult ära ning XXVI korpus suunati Narva peale. 15. augustil alanud Saksa vägede pealetungil mööda merekallast ning lõuna poolt Tallinna–Narva raudteeliini vallutati Vaivara raudteejaam, see ohustas Sõtke jõel asunud Punaarmee üksuste positsiooni ümberpiiramisega ning kaitsel asunud Punaarmee üksused taandusid. 17. augustil vallutas 291. jalaväediviis Narva, 19. augustil ületas 93. jalaväediviis endise Nõukogude Liidu piiri ja 20. augustil jõudis 291. jalaväediviis välja Luuga jõeni ja XXVI korpus viidi Eestist ära.

1943. aastal alustati Pantheri kaitseliini ehitust, kaitseliin algas Narva jõe suudmest ja läbis Peipsi järve kirdenurga ning jätkus Pihkva järvest lõuna suunas. Narva jõe lõigust jõuti täielikult valmis ehitada positsioonid Narva sillapeal. Varuliiniks mõeldud Tannenbergi liin paiknes Mummassaarest üle Sinimägede Vaivarani.

Lahinguskeem Narva ja Virumaa piirkonnas 1944. aasta 10. veebruarist 23. aprillini

1944. aasta jaanuaris Leningradi ja Novgorodi alt alanud pealetungiga sundis Punaarmee Saksa väegrupi Nord taganema. Jaanuari lõpus jõudsid Punaarmee Leningradi rinde üksused Eesti piiridele. Leningradi rinde üksused jõudsid 2. veebruaril Narva jõeni ja saatsid kohe oma eelosad üle jõe, moodustades sillapead Narva-Jõesuus, Riigikülas ja Vaasa-Vepsküla-Siivertsi piirkonnas. Saksa vägede kaitset piirkonnas teostas Armeegrupp Narwa. Armeegrupp Narwa vastutusala algas 18. armee vastutusala piirilt Tammispealt, kulgedes mööda Peipsi põhjakallast Narva jõeni ning piki jõge Soome laheni ulatudes Narva jõe suudmest kuni Tallinnani. 25. jaanuaril algas Narvas umbes 15 000 kohaliku evakueerimine, mis kestis kuni 2.-3. veebruarini. Saksa valitsus kuulutas välja sundevakueerimise, kogu elanikkond oli mahalaskmise ähvardusel sunnitud linnast lahkuma.

 Pikemalt artiklites Märtsipommitamine Narvas ja Märtsipommitamine

Narva oli 1944. aastal kuus kuud rindelinn, suurem osa Narva hoonetest, sealhulgas ajalooline vanalinn sai kannatada Nõukogude pommirünnakute ja suurtükitule tagajärjel. Olulisi vägesid ega lahinguid linnas siiski ei olnud, need toimusid Narva jõel kas linnast ülal- või allpool. Peamiselt purustasid linna Nõukogude õhurünnakud tühjaks evakueeritud linnale (peamiselt 6. märtsi õhurünnak), samuti mitmete hoonete õhkimine taganevate Saksa vägede poolt. Purustuste tagajärjel oli varemeis Peetri eeslinn, Uusküla ja praktiliselt kogu vanalinn, hävitatud olid iidne Narva börsihoone, kaalukoda, apteek ja paljud teised sajanditevanused majad. Pimeaia ja Suure tänava elamurajoon olid maa pealt pühitud. Narva Hermanni linnuse torn oli nagu maha niidetud. Ainult Kreenholmist oli osa vabrikuhooneid jäänud terveks, Narva raekojast oli pommitamise järel säilinud ainult vundament ja kõrge kivitrepp. Linnas hävis 98,2% elamispinnast.

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1944) 2. veebruar – 25. juuli 1944, Sõjategevus Eestis (1944)

Narva pärast teist maailmasõda

Narva 3550 sõjas purustatud kivihoonest olid taastamiskõlblikud vaid 198 hoonet. Enne sõda Narvas elanud 34 000 elanikust elas pärast sõda, 1946. aastal seal vaid mõni üksik eestlane, põhiliselt linna äärealadel. Pärast sõda ei lubatud põliselanikel linna tagasi pöörduda, sest Sillamäele planeeriti rajada salajane uraani rikastustehas ja Narvast pidi saama Sillamäe elamisrajoon. Kuna taheti kiiresti taastada Narva tekstiilitööstuse võimsust, siis toodi linna hulganisti inimesi Venemaalt. 1944. aasta lõpus elas linnas 550-3000 inimest, 5 aasta pärast juba üle 15 000. Narva linna taastasid sõjavangilaagritest vabastatud ja seejärel sundkorras tööpataljonidesse määratud sõdurid ja Narva rajatud vangilaagri vangid, sealhulgas 20 000 Saksa sõjavangi. Narva piirkonnas asus sõjavangilaager nr 393 ja selle osakonnad.

1944/45. aastal Eesti NSV-st ja Läti NSV-st eraldatud alad, võrreldes 1939. aasta territooriumidega

Narva jõe paremkaldal asuv Jaanilinn eraldati Narvast ja liideti Vene NFSV-ga 1945. aastal. 1946. aastal kehtestati Vene NFSV Leningradi oblasti ja Eesti NSV vahel piirijoon, millega liideti Narva-tagused vallad Leningradi oblasti koosseisu.

Narva Eesti NSV ajajärgul

Kuigi Narva vanalinna oli võimalik taastada ning enamiku majade ja kirikute müürid olid püsti, otsustas uus võim kõik maatasa teha. Alates 1950. aastate algusest varemed õhiti ja suure osa vanalinna asemele ehitati kaasaegsed korterelamud. Kirikud lammutati ehitusmaterjaliks. Narva Peetri kiriku kividest ehitati Narva raudteejaam. Üldise lõhkumise käigus lasti õhku ka Aleksandri kiriku kellatorn, mis oli lahingutes terveks jäänud.

Narva raekoda säilis ja taastati ning seda tänu tollaste muinsuskaitsjate kavalusele – nimelt väideti nõukogude võimudele, et seal olevat novembris 1918 Eesti Töörahva Kommuun välja kuulutatud, mistõttu vajab see kui revolutsioonimälestis säilitamist. Tegelikult ei olnud Töörahva Kommuunil raekojaga mingit seost, selle kihutuskoosolekuid peeti hoopis Aleksandri kirikus.

1948–1949 aastal lahkusid Narvast taas, pärast lahingutegevuse lõppemist naasenud inimesed uuesti, kes ei saanud sissekirjutust. Ilma sissekirjutuseta ei võetud kedagi tööle. Narva asustasid NSV Liidu aladelt tulnud inimesed, põhiliselt Venemaalt. Endisi narvalasi hiljem enam tagasi ei lastud ja polnud ka kuhu minna, kui mitte arvestada elamiskõlbmatuid varemeid ja keldreid.

25. veebruaril 1949 jagati Viru maakond kaheks: idapoolsetest valdadest moodustati Jõhvi maakond ja Viru maakond. Viru maakond likvideeriti 26. septembril 1950 seoses rajoonide moodustamisega. Eesti NSV territooriumi haldusjaotus kujunes järgmiseks: 5 vabariikliku alluvusega linna ning 39 maarajooni. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega maarajoonide moodustamise kohta allutati Narva Linna Töörahva Saadikute Nõukogule Narva linnapiirkond: endise Alutaguse ja Vaivara valla alad, Viivikonna alev ja Perjatsi, Türsamäe, Auvere, Peetri ja Soldino külanõukogu.

Viru maakonna ja Narva piirkonna alad 1949. aastal

 Pikemalt artiklites Narva Linna TSN Täitevkomitee ja Narva Linna Töörahva Saadikute Nõukogu

1955. aastal suleti Narva jõgi Kreenholmi saarest 250 m (joast 600 m) ülalpool tammiga ja vesi suunati jõe paremal kaldal Jaanilinnas rajatud Narva hüdroelektrijaama. Enne tammi ehitamist leidus Narva jões väga palju lõhet. Tammi taha tekkis 190 km² suurune tehisjärv – Narva veehoidla. 1960. aastatel ehitati Narva ja Jaanilinna vahele betoonist Sõpruse sild, anti käiku Balti Soojuselektrijaam ja Baltijetsi tehas.

Viimased sõjast säilinud Narva Püha Antoniuse Rooma-Katoliku kiriku müürid lammutati 1980. aastal seoses Moskva olümpiamängudega.

Pärast teist maailmasõda asustati linn peamiselt Leningradi oblasti ja Pihkva oblasti vaesemate migrantidega, lisaks teenistusest vabanenud sõjaväelaste ja ingerisoome juurtega inimestega. Endised narvalased, kes pärast sõda soovisid Narvasse tagasi tulla, ei saanud Narvas elamispinda. Endised vangid ei tohtinud elada Narvale lähemal kui 101 kilomeetrit. Tänapäeval on Narva elanike seas eestlasi vaid 4%.

Narva pärast taasiseseisvumist

Eesti Vabariigi majanduspiiri seadusega 22. oktoobril 1990. aastal kehtestati Eesti siseturu kaitseks kontrollpunktide süsteem. Eesti Vabariigi majanduspiiri seaduse kohaselt kontrolliti ja reguleeriti Eesti Vabariigi majanduspiiril sõidukite ja nendega veetavate kaupade liikumist üle piiri, teostati tollikontrolli kaupade, esemete, raha, väärtpaberite ja väärismetallide sisse- ja väljaveo üle, teostati karantiinikontrolli ning rakendati kuritegevuse vastase võitluse abinõusid

 Pikemalt artiklites Eesti Vabariigi majanduspiir ja Eesti-Venemaa piir

16. ja 17. juulil 1993 Narvas ja Sillamäel toimunud ebaseaduslik referendum rahvuslik-territoriaalse autonoomia küsimuses.

 Pikemalt artiklis Narva ja Sillamäe 1993. aasta autonoomia referendum

2015. aastast on Narva linnapea keskerakondlane Tarmo Tammiste. Enne teda on pärast taasiseseisvumist linna juhtinud Raivo Murd, Eldar Efendijev, Imre Liiv, Tarmo Tammiste ise ja Eduard East.

Vaata ka

• Narva Hermanni linnus
• Narva põllumeeste konvent
• Narva värav Peterburis (1814–)

Kirjandus

• Hansen, Heinrich Johann (1858). Geschichte der Stadt Narva. Dorpat: Gedruckt bei Heinrich Laakmann. Lk 396 lk., [1][2]
• Simon Dieterich Geerkens: Narva literata, sive Catalogus eruditorum Narvensium; citra dignitatis aut honoris præjudicum alphabeticâ cognominum ferie enumeratorum, Anno M. DCCIII. Calend. januar. Narvæ, literis Joh. Köhleri, reg. typogr., 1703 (Esimene Narva haritlaste (literaatide) nimestik vastavalt Jaakko Suolahti artiklile (lk 73–79)
• Петров А.В.: Город Нарва, его прошлое и достопримечательности в связи с историей упрочения русскаго господства на Балтийском побережье. 1223–1900., СПб.: Тип. Министерства внутренних дел, 1901
• Anton Weiss-Wendt: Must-Valge Linn. Vana-Narva Fotoajalugu. Kataloog. Schwarz-Weisse Stadt. Fotogeschichte Alt-Narvas. Katalog. 1997, ISBN 978-9985603956 (eesti ja saksa keeles)
• Jaak Naber, Motsättningarnas Narva. Statlig svenskhetspolitik och tyskt lokalvälde i ett statsreglerat samhälle, 1581-1704, Idé Tryck, Uppsala 1995
• NARVA MUUSEUM. TOIMETISED

Välislingid

• Narva pärast lahinguid
• Narva purustamine
• Hollandi Rahvusarhiiv: Dutch trade on Narva in the eighteenth century (J. Thomas Lindblad) (inglise keeles)
• Ругодивъ, Pskov chronicles